Maa-alune Pariis varjab sajandite vanuseid kadunukesi


Maa-alune Pariis varjab sajandite vanuseid kadunukesi
----

Unelmate linnas Pariisis kõndides ei tule enamasti pähegi, et kõikide ehituskunsti imede kõrval on olemas veel maa-alune linn. Kõhe on mõelda, kui ulatuslikult maa massiivsete kiviehitiste alt tühjaks on õõnestatud: kanalisatsioon, metroo ja sadu kilomeetreid katakombe. Katakombides uitas Maris Kurme.

Juba roomlaste ajal rajati Pariisist toona suhteliselt kaugele lõunasse jäävale tasandikule kivikarjäärid, et linna ehitamiseks materjali saada. Maa alla uuristati lõputud koridorid ja käigud… ning need on nüüd kasutusel hoopis omapärasemal ja ekstsentrilisemal otstarbel. Nimelt on iidsetesse käikudesse ümber maetud umbes kolme kuni kuue miljoni prantslase skeletid, kes eri aegadel ning eri põhjustel on oma otsa leidnud.

Kõik sai alguse sellest, et Pariisi kasvades ei jõudnud kesklinnas olevad kirikute ümber koondunud tillukesed surnuaiakesed enam linna surnuid ära mahutada. 18. sajandil “tootis” Pariis iga päev sadu laipu ning nende matmisega oli tükk tegemist. Igapäevased surnud kuhjati ühishaudadesse kesk tiheda asustusega linna. Kui enam maa sisse ei mahtunud, püstitati maa peale müürid ning maeti sinna vahele edasi. Otse loomulikult käis see käsikäes hirmsa leha, kärbestehordide ning haiguste vohamisega. Kohalikud saatsid kaua võimudele kirju, et need olukorra parandamiseks midagi ette võtaksid, kuid tulemuseta.

Siis juhtus aga praeguses Les Halles’i kvartalis, kus nüüd asub Süütute purskkaev, katastroof. Samas paigas asus toona Süütute kalmistu, mille müürid ühel kenal päeval kokku varisesid. Naabruses olevate majade keldrid olid äkitselt täis eri lagunemisstaadiumis laipu, ligaseid ja sööbivaid kehamahlu ning hingematvat haisu. Siis oli aeg midagi ette võtta.

Võimurid alustasid hoolikat uurimist, mis oli nii põhjalik, et kestis suisa viis aastat. Ning alles siis, kui saadi kinnitust, et probleem on tõesti olemas ja vajab lahendust, otsustati astuda suur samm ja surnuaiad kesklinnast hoopis ära kolida. Üksteise järel hakati sulgema kirikute kõrval olevaid viimseid puhkepaiku ning sinna maetute luid linnast välja transportima.

Uute manalateed läinute mahutamiseks asutati Pariisi ääre-aladele kolm uut surnuaeda (millest kuulsaim praegune staarisurnuaed Père Lachaise). Ammu surnute viimseks puhkepaigaks pidid saama Pariisi katakombid. 1786. aastal algaski tohutu projekt laipade ning luude ümberpaigutamiseks. Tühjaks tehti kaks surnuaeda, kirikute ümbrus ning ka Prantsuse revolutsiooni ajal loodud ajutised kalmistud.

Mitu aastat kestnud surnute transportimine oli Pariisis täiesti omaette nähtus. Esialgu veeti luid suisa päise päeva ajal, kuid linnaelanikud protestisid sellise võikuse vastu. Tulemus oli, et pariislaste põrme hakati surnuaedadest katakombidesse vedama öösiti. Pimeduse varjus kolistas igaöine aeglane protsessioon preestrite õnnistussõnade saatel läbi kitsukeste keskaegsete linnatänavate, kuni lõpuks olid linna keskel asuvad surnuaiad kahe ja poole meetri sügavuseni skelettidest tühjendatud.

Inimkõrgused luuderiidad

Katakombidesse maeti surnuaedadest välja kaevatud luud kalmistute kaupa ning ümbermatmise “aastakäikude” järgi. Kilomeetrite pikkusi käike ääristavad nüüd umbes inimkõrgused luudekuhjad – korralikult riita laotud sääreluud ning koljud, igal suuremal üksusel kivitahvel  ümbermatmise kuupäevaga.

Mõnel pool on altaritega orvakesed, kus tulevane Charles X hiljem metsikuid orgiaid korraldas, ning veelgi hiljem, Teise maailmasõja ajal vastupanuvõitlejad peakorterit pidasid. Teisal on töölised kolpadest sääreluude hunnikutesse kunstipäraseid mustreid ladunud. Siia-sinna on kellegi käed raiunud kirju, millest kõige asjakohasem asub kohe käikude sissepääsu kohal: “Seis! Siin on surmariik.”

Maa-alused käigud on üle 300 kilomeetri pikad, kuid külastajaid lubatakse kõndima umbes 3,5-kilomeetrisesse jupikesse. Tagasiteed neist tunnelitest ei ole, see tuleb kõik omal jalal 20 meetri sügavusel maa all läbi vantsida ja seejärel väikesest seinaavausest tillukesele tänavakesele jõudnuna nuputada, kus imekohas see väljapääsupunkt Pariisi kaardil asuda võiks. Etteütlejaid ei ole. See on, muide, ääretult sobilik lõpp sellisele omapärasele õudustäratavale retkele.

Loe veel

Aga vähemalt on sissepääs väljapääsust pisut kergemini leitav (Denfert-Rochereau väljak Montparnasse’i linnajaos). Kui mitte muu, siis näitab teed hiigelpikk saba, mis katakombide ukse juures kellaajast olenemata lookleb. Kuna katakombid on Pariisi külastavate seiklushimuliste noorte ja nekrofiilide seas ääretult populaarne vaatamisväärsus, tuleb maa alla pääsemiseks seista vähemalt tunniajases sabas. Või kahetunnises... või veelgi pikemas.

Selleks, et järgmine katakombide uksest sisse saaks, peab eelmine esmalt maa alt välja ronima. Nimelt lastakse ohutuskaalutlustel (hingatav õhk näiteks!) katakombidesse korraga vaid sada inimest. Kui üks teisest otsast välja jõuab, pääseb järgmine esimesest otsast sisse – sellest ka need pikad sabad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare