Maailma maitsete segane mekk

Söögiodüsseia an­de­tu tõlge ri­kub taas kord muidu kva­li­teet­se lu­ge­mi­se­la­mu­se.

Ees­tis il­muv tõlke­kir­jan­dus ku­bi­seb teos­test, mis on tõlki­mi­se ja toi­me­ta­mi­se­ga – õige­mi­ni vii­ma­se­ puu­du­mi­se­ga – ära ri­ku­tud. See on tõsi­ne kao­tus ees­ti kul­tuu­ri­le, aga ka löök tõlki­ja­te ja kir­jas­ta­ja­te en­di usal­dusväär­su­se­le.

Ol­les lõpe­ta­nud gur­maa­nist maail­marän­du­ri Si­mon Ma­jum­da­ri raa­ma­tu „Mi­nu maail­ma mait­se­d” lu­ge­mi­se, sõima­sin kõige­pealt tõlki­ja küündi­ma­tust. Ta­gu­sin siis te­ma ni­me in­ter­net­ti ja nä­gin, et Kad­ri Mä­ger on iga­ti ko­ge­nud tõlki­ja. Ta on küll ena­mas­ti ees­tin­da­nud sel­li­seid raa­ma­tuid na­gu „Ast­ro­loo­gi­li­ne ju­hend”, „Joo­ga põhia­lu­se­d” või siis Bar­ba­ra Cart­lan­di ar­vu­kaid ro­maa­ne, kuid see ei to­hiks tä­hen­da­da eri­ti mi­da­gi. Tõlki­mi­sel loeb ju ko­ge­mus ja se­da näib Ma­jum­da­ri tõlki­jal ole­vat. Sa­mal ajal ki­pub eba­hu­vi­tav tekst tõlki­ja tä­he­le­pa­nu mui­du­gi ui­nu­ta­ma.

Siin as­tub män­gu toi­me­ta­ja. „Mi­nu maail­ma mait­sei­d” on toi­me­ta­nud Ar­mand Torm. Li­saks kõnea­lu­se­le teo­se­le on sel­le­ni­me­li­ne toi­me­ta­ja ol­nud te­gev veel ai­nult tä­na­vu il­mu­nud Evert Gre­go­ri debüütro­maa­ni „Kesk sur­nud lil­li” juu­res. On mui­du­gi suur va­he, kas toi­me­ta­da tõlget või ema­keel­set ilu­kir­jan­dus­t…

Iga­le raa­ma­tu­le ku­luks ära ka kor­rek­to­ri kä­si, kuid sel­le pealt on kõik Ees­ti kir­jas­tu­sed var­mad kok­ku hoid­ma. Õi­ge­mi­ni – kor­rek­to­ri rol­lis on tih­ti kir­jas­tu­se en­da pro­jek­ti­juht, kel­lel on kor­ra­ga kä­sil mi­tu as­ja ja kes ei pruu­gi ala­ti jõuda süve­ne­da võrd­selt kõigis­se.

Võib-ol­la on see ka põhju­seks, miks on „Mi­nu maail­ma mait­se­te” 214. le­heküljel „C­ha­tac­hu­ki”, raa­ma­tu vär­vi­tahv­li­te plo­kis aga „Ca­tuc­ha­ki” turg. Vii­ma­se­na öel­du on Bang­ko­kis te­gut­se­va tu­ru õige ni­mi. Kes iga­nes Ma­jum­da­ri suh­te­li­selt mu­he­da, kuid lõpu poo­le tões­ti vei­di üheülba­li­seks muu­tu­va toi­du­rei­si­raa­ma­tu kor­rek­tuu­ri lu­ges, vä­sis ilm­selt lõpu poo­le pä­ris ära, sest hoo­le­tus­vead sa­ge­ne­vad lõpus. Näi­teks le­heküljel 287 lei­dub neid lau­sa kaks: kord on kir­jas „Je­re­z”, kord aga teh­tud vi­ga ja kir­ju­ta­tud „Ja­re­z”, sa­mu­ti on he­rest toot­va fir­ma „Gon-zález Byas­s” ni­me tei­ne pool kir­ju­ta­tud hoo­pis „Byat­t”. Raa­ma­tu eel­vii­ma­sel, 311. le­heküljel on aga si­su­li­selt kir­jas non­senss. Ni­me­kir­ja, kus au­tor reas­tab oma 20 pa­ri­mat söö­maae­ga, on kir­ju­ta­tud: „T­hie­bou dje­ne, mil­le val­mis­ta­sid mu sõbra õed Bath in Ru­fis­que’is Se­ne­ga­lis.” Igaüks, kes raa­ma­tut lu­ges, peaks tai­pa­ma, et õige oleks: „T­hie­bou dje­ne, mil­le val­mis­ta­sid mu sõbra Bat­hi õed Ru­fis­que’is Se­ne­ga­lis.” Ja need on ai­nult su­va­li­selt meel­de jää­nud hoo­le­tus­vead.

Ent ku­na­gi po­le hal­ba il­ma hea­ta, sest Si­mon Ma­jum­da­ri „Mi­nu maail­ma mait­se­d” on pä­ris hea raa­mat. Ta ei ol­nud ilm­selt ka ing­lis­keel­se­na ilu­kir­jan­du­se tipp­teos. An­nab tun­da, et au­tor on küll töö­ta­nud kir­jas­tusä­ris ja nuu­su­ta­nud raa­ma­tu­lii­mi lõhna, kuid ilu­kir­jan­du­se kir­ju­ta­mi­se ko­ge­must tal en­dal po­le. Küll aga on tal hea ni­na. Ja se­da mit­te ai­nult toi­du pea­le.

Loetav, ent pikavõitu

Ma­jum­da­ril on ka hea ni­na sel­le pea­le, kui­das kir­ju­ta­da loe­ta­vat raa­ma­tut. Ta teab, et kui tah­ta sil­ma tor­ga­ta, siis pea­vad lau­sed ole­ma lühi­ke­sed ja ka peatükid ei to­hi ve­ni­da lii­ga pi­kaks. Sa­mu­ti os­kab ta peatükke alus­ta­da min­gi nal­ja­ga ning lõpe­ta­da neid puän­di­ga. Pa­ra­ku tu­leb ko­ha­ti pä­he nal­ja­kas mõte, na­gu oleks „Suu­rel Ma­jum­da­ri­l” – na­gu ta end raa­ma­tus kor­ra kut­sub – saa­nud oma raa­ma­tust kõri­ni ja ta ei viit­si­nud se­da pä­rast lõpe­ta­mist lä­bi lu­ge­da. Kui ta oleks se­da tei­nud, siis oleks teo­se keel, nal­jad ja peatükki­de üle­se­hi­tus võib-ol­la vei­di roh­kem nal­ja tei­nud. Aga noh, kui võtta jal­ge al­la ümber­maail­ma­reis, mil­le mo­to on „mi­ne kõik­ja­le, söö kõike”, siis saab lõpuks ilm­selt ik­ka kõri­ni küll.

Kuid pik­ku­se all kan­na­tab teos tões­ti. Mis mõte on rai­sa­ta ruu­mi au­to­ri rei­si nen­de­le sei­ka­de­le, mil­lel ei ole toi­du­ga mit­te mi­da­gi pist­mist.

Sa­mal ajal ai­ta­vad tä­he­le­pa­nu hoi­da toi­dud. Va­hel on nen­de kir­jel­du­sed lau­sa ret­sep­ti­laad­sed (nt Jaa­pa­ni su­mo­maad­le­ja­te nuum­roa chan­ko­na­be kir­jel­dus lk 74–75, Amee­ri­ka grill-li­ha et­te­val­mis­ta­mi­se õpe­tus lk 134 või sel­gi­tus, kui­das te­ha ja süüa Viet­na­mi nuud­li-ka­na­li­ha­sup­pi pho’d  lk 224), tei­ne­kord aga liht­salt vai­mu­kad: „Bar­be­cue – BBQ – on Amee­ri­kas tõsi­ne asi. See po­le mit­te li­gilä­he­da­ne­gi Bri­ti aru­saa­ma­le gril­li­mi­sest, mis ta­va­li­selt tä­hen­dab suurt vih­ma­sa­du, pal­ju van­du­mist, vei­di su­per­mar­ke­tist os­te­tud ka­na­li­ha, mis on pealt kõrbe­nud ning seest too­res, ning loo­mu­li­kult me­ret­äit pi­sa­rai­d…”

Teos on to­re lu­ge­mi­ne ka­hes mõttes kan­nat­li­ku­le lu­ge­ja­le. Esi­teks lu­ge­ja­le, kes kan­na­tab väl­ja teo­se vi­let­sa kee­le, tei­seks aga sel­li­se­le, kes on nii suur toi­dusõber, et te­da ei hei­du­ta ka Suu­re Ma­jum­da­ri üheülba­li­sed ja va­hel ene­sei­met­lus­se kal­du­vad peatükid.

Minu maailma maitsed

Si­mon Ma­jum­dar

Tänapäev 2009