Elmo Nüganen on ajast ees. Lavastab vana asja, Anton Tšehhovi enam kui saja-aastasi noorepõlvenalju, ja on ikka ajast ees. Sest aeg on tänane aeg, kus avalikus ruumis on naeru väga vähe. Olgu siin öeldud, et ega Linnateatri tükk „Maailmale nähtamatud pisarad” ei ole tingimusteta õnnestumine. Lavastuse esimeses pooles on nalja-alast õnnestumist poolikult. Teises vaatuses hakkab osa naljanumbreid rõõmsalt elama. Lõpliku hinnangu juures tuleb arvestada konteksti – teos on omas laadis parim meie üldise norutamise taustal. Igal juhul tuleb kiita lavastaja järjekindlust. Suvel tudengitega tehtud „Scapini kelmustest” tuli ladus ja mõnus lavastus, kuid naeru polnud seal just väga palju. „Maailmale nähtamatud pisarad” läheb sellelt pooleli jäämiselt edasi, otsima koomilist tänases maailmas. Mis probleemipüstitusena pole sugugi mingi allaandmine, sest naljategemine pole meisterlikkuse seisukohalt mingi lihtsam asi kui kurvastamine.
Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapiletartikkel
3 € Osta päevapilet
Tutvu maksevõimalustega >>