Maailmamereraamat on isane hümn vaikusele
Päeval, kui alustasin Uku Randmaa maailmamereraamatu lugemist, olin just silmanud Jaan Tätte ainukest pärast ümberilmareisi antud intervjuud, kus ta kõneles vaikuse lummusest, vaikusse süüvimisest. Sama paatoseni jõuab oma raamatus ka Randmaa: vaikus on see, mis jääb lummama. Üks mees, üks purjekas, üks maailmameri. Hindamisväärne on raamatu ausus, ei punnitata mulje loomise nimel. Sama väärtuslikud on asjalikud, tasapisi jagatavad purjetamistarkused, ellujäämiskogemised.
Kauni juhusena puutus Randmaa oma reisil kokku ka Tättega ja pani juhtumi raamatusse. Ent laiemas plaanis on need ümberilmareisid sama erinevad kui siga ja kägu.
Ühel pool on ilmselt üle haibitud, rohkem kui sadakonna laevalt läbi käinud reisilisega ümberilmaring rahva lemmikute osalusel. Teisel üks kurb, abikaasa kaotanud mees, kes õnneks ei investeerinud oma miljoneid kroone Hummerisse, et sellega külarahvast hirmutada. Randmaa pani miljonid purjekasse ja läks merega tõtt vaatama, eneses selgust looma.
Ürgne kutse
Tõenäoliselt on mõlema retke käivitajaks olnud ürgmehelik, isane avastamiskirg. Et tagasi tulla uute teadmistega, aga mis kõige tähtsam – uue hingamisega, kus kajab kõrvulukustav vaikus. Ja et mõista: selleks et hinnata vaikuseaaret, peab igapäevamelust ja lärmist ikka väga kaugele minema. Meestesugu püsib tugevana siis, kui oskame ka selliseid väärusi näha, hinnata.
Raamat on tõesti heas mõttes isane, aga mitte sugugi haigelt alfaisane ega aadellikult eputav. Näitab mehelikke, natuke rapsivaid, aga ürgloomulikke valikuid, vigade kaudu õppimist, saatuse sõrme puudutust kesk tormi ja nälga. Randmaa kasvab raamatu ookeanikatsumuste keskel sisemiselt suuremaks, ausamalt isasemaks, mis ei välista, pigem rõhutab hoolivust. Hoolimist teistest meredel purjetajatest, aga eelkõige oma perest. Naised võiksid siit lugeda, kuidas lapselikuna tunduvaid riske võtvad keskealised mehed saavad tegelikult suureks kasvada.
Väidetavasti on veel pool Petrone Prindi sajaosalisest „Minu”-sarjast üllitamata. Randmaa „Minu maailmameri” tähistas ekvaatorit, pöörijoont, kandes järjekorranumbrit 50.
Nagu sarjale kahjuks tüüpiline, kukub raamat viimases neljandikus ära. Pinge on korraga lahtunud, jääb mulje, et viimased peatükid on kirja pandud vaid selleks, et maht oleks piisav. Seda aina enam kummitama kippuvat tõsiasja võiksid tublid toimetajad edaspidi rohkem arvestada.
Uku Randmaa
Petrone Print
