Maailmapärand kisub kiiva

19.–29. juunil Pariisis toimunud UNESCO maailmapärandi komitee 35. istungil sõitsid kolmanda maailma riigid üha jõulisemalt üle konventsiooni põhimõtetest.

Maailmapärandi konventsiooni võttis UNESCO vastu 1972. aastal eesmärgiga aidata kaasa maailma väärtusliku kultuuri- ja looduspärandi kaitsmisele. Üks töövahend on näidishoitud kohtadest koosnev maailmapärandi nimekiri. Algul pääses sisse Euroopa kunstiajaloo kaanon, gooti katedraalid ja renessanss­paleed. Nüüdseks, kui nimekirja kuulub juba 936 paika, on haare oluliselt laienenud. Kui Tallinna vanalinn on tüüpiline maailmapärandi paik, siis teine Eestist lähtuv kanne, kartograafiaajalooline Struve kaar oma mõõtmispunktidega kuulub kindlasti uuema ja avarama käsitluse juurde.

Konventsiooniga on liitunud 187 riiki. Kuna sellise kambaga läheks asjaajamine keeruliseks, siis otsustab asju 21 riigist koosnev maailmapärandi komitee. Praegu kuulub neljaks aastaks sinna ka Eesti.

Kui riik soovib mõnda oma paika maailmapärandi nimekirja esitada, siis hindab taotlust – pikimad neist on üle 2000 lehekülje – kõigepealt nõuandeorgan, milleks on kultuuripärandi puhul ICOMOS (rahvusvaheline mälestiste ja paikade nõukogu) ja looduspärandi puhul IUCN (rahvusvaheline looduskaitse liit). Need uurivad üsna põhjalikult, kas taotletava paiga väärtus on tõestatud, kas see on autentne ja terviklik, täpselt piiritletud, kaitstud ja hallatud. Tänavuste taotluste ekspertide nimekirjas leidus palju Eestiski tuntud kolleege mujalt maailmast ja see muutis ranged hinnangud inimlikult mõistetavamaks.

Eksperdid annavad taotlusele soovituse, kas 1) kanda see nimekirja, 2) saata tagasi parandamiseks või 3)ümbertegemiseks või 4) nimekirja mitte kanda. Need hinnangud on vaieldavad, aga tuleb tunnistada, et valdavalt väga asjatundlikud.

Valgete terror

Kui veel aastatuhande vahetusel olevat komitee pühalikult järginud ekspertide soovitusi, siis nüüdseks on jõudude vahekord komitees, nagu kogu maailmas, muutunud. Üha rohkem domineerivad pead tõstnud suurriiklike ambitsioonidega maad, nagu Brasiilia, Egiptus ja Venemaa. Hiina oli tänavu talitsetum. Eriti jõuliselt ei hooli konventsioonist arvukad tihkelt üksteist toetavad Aasia ja Aafrika araabia maad. Kõigi nende meelest on ICOMOS ja IUCN politseiasutused, kelle ranget pärandi kaitsmise poliitikat saavat rakendada ainult Euroopa ja Põhja-Ameerika rikastes maades. Nende riikide lobitöö alusel tegeles komitee päevade kaupa üsna kehvade taotluste – kus oli küll eos huvitav paik – vastutustundetu üleskiitmise ja sissesokutamisega. Eesti moodustas koos Rootsi ja Šveitsiga selgelt konventsiooni põhimõtetesse takerdunud vähemuse, kelle arvamusest üle sõideti. Et meile käisid toetust avaldamas paljude praegu komiteesse mittekuuluvate riikide esindajad, oli väike lohutus. Kolmanda maailma maad lähtusid ülesandest, et valgete terror tuleb murda. Jutt sellest, et kaitse alla tuleks võtta ainult mõistliku suurusega tükke, mida suudetakse kaitsta, kõlas kurtidele kõrvadele. Himustatakse rohkem kandeid nimekirja, sest maailmapärandi nimekirjas on ikka veel pooled objektid valgete omad.

Eriti jultunud oli komitee liikmesriikide vastastikune taotluste sissesokutamine, ehkki ametlikult on palutud vältida huvide konflikti ja komitees oleku ajal hoiduda taotlusi esitamast. Ent sellele sülitatakse. Tohutu vaatlejariikide, s.t ülejäänud saali aplausi pälvis komiteesse kuuluv Bahrein, kelle kultuuriministeerium oli otsustanud nende taotluse ümbertegemisele saatmist mitte vaidlustada ehk eksperte kuulda võtta.

Kahepalgelist poliitikat ajasid Austraalia ja Prantsusmaa, kes ütlesid, et nad ei toetu jäikadele põhimõtetele, sest soovivad ehitada silda arengumaadesse, kes ei suuda põhimõtteid järgida. Pigem me küll tuvastasime, et nii oli hõlpsam oma huve kaitsta. Kui eriti labane on „diilida” endale sissekandmise parandusettepanek võimalikult paljudelt riikidelt – et Rootsi-Eesti-Šveits jõuetus vihas loobuksid vastu vaidlemast –, siis viisakast muljest hooliv Prantsusmaa leppis hääled kokku, kuid parandusettepaneku esitas ainult ühe riigi ettepanekuna. Vaadates pärast saalis, mis delegatsioonide juurde endine Prantsuse spordiminister kingitustega jooksis, võis näha, kes tegelikult olid oma toetuse andnud. Nad pakkusid ka meile võimalust etteantud toetavate küsimustega etenduses osaleda, kuid loobusime.

Kohale sõitnud, paremaid lahendusi nuruvate ministrite armee näitab muidugi, kuivõrd on maailmapärandi konventsiooni autoriteet maailmas kasvanud. Me kuulasime viisaka näoga ära kõik jutud, et rahvusparki rajatud kaevandus seda ei ohustavat, ja hääletasime siiski kohal käinud loodusekspertide hinnangu järgi. Ent Tansaania ministri jutust jäi meelde seegi, et olukorras, kus ta rahvas sureb nälga ja janusse, pole elevantide populatsiooni suurendamiseks võimalik palju raha kulutada.

Lobi loeb

Väljaspool komiteed lobistas end jõuliselt Ukraina, kelle Dalmaatsia ja Bukoviina metropoliitide palee taotluse olid eksperdid ümbertegemisele saatnud. Mulle tegelikult see lopsakas neostiilides loss meeldis, sest 19. sajandi historitsismi on maailmapärandi hulgas vähe, ainult Westminster. Nii et miks ka mitte tšehhi arhitekti töö Rumeenia piiri äärest, kui nad oleksid suutnud võrdlevas analüüsis selle erakordset väärtust tõestada? Aga seda polnudki vaja, sest diplomaadid tegid asja eksperte kaasamata ära. Selle kõrval oli hale vaadata Belau ja Yapi saare superägedate ketasrahade taotlust, mis oli ka ümbertegemisele saadetud. Kuna nad polnud suutnud kedagi Pariisi lobi tegema saata, siis uskus komitee eksperdihinnagut ja saatis taotluse tagasi.

Hoolimata mürgisest õhkkonnast sai ju tegelikult 25 uue kande seas kirja pandud ka toredaid kohti, tudeerige aadressil http://whc.unesco.org.