Maailmatasemel reisikiri Lii Undilt
Uskuge või mitte, aga Lii Undi raamat kannatab igati välja võrdluse selliste autoritega nagu Bruce Chatwin, William Dalrymple, kui mainida esimesi meelde tulnuid. “Parim näitleja linnas” võiks olla üks sarja “Maailm ja mõnda” pärle.
Midagi pole teha, Lii Undi Varanasi päevaraamatul pole Eesti kirjanduses paralleele. Ühtki nii head reisikirja – nii hästi sõnastatud, vaimukat, täpset ja klaari – pole siin enne kirjutatud.
Mida ma teadsin Lii Undist kui kirjanikust varem? Seda, et ta töötab kusagil naisteajakirjas ja on aastaid tagasi avaldanud romaani “Nemad on võitjad”. Kuigi ma seda kunagi lugesin, ei mäleta ma loetust suurt midagi. Küll mäletan üht tema sugestiivset autobiograafilist pala ühest vanast Loomingust, kus oli juttu sellestki, kuidas autor teadis juba ette, et ta abiellub kord Mati Undiga.
Ega midagi, võtsin interneti lahti ja lugesin lisaks Varanasi päevikule üht tema paari aasta tagust Veneziat ja Varanasit võrdlevat reisikirja Eesti Ekspressi reisilisast. See oli suurepärane. Paistab, et Lii Unt on olnud juba kaua hea kirjutaja – ja ilmselt on reisikiri just temale sobiv žanr. Nii et vahest polegi tegemist teab mis üllatava arenguhüppega?
Varanasi päeviku näitel kerkivad üles mitmed kirjanduselulised küsimused – ja kõigepealt vana küsimus kirjanduskriitika pädevusest.
Miks Lii Undi India-raamat siiski nii hirmsasti köidab? Jah, raamat on tihe ja huvitav, sisaldab nii esseistlikku arutlust kui ka lugu, nii vakatama sundivaid mõtlemiskohti, mõnusa huumoriga kirjeldatud sündmusi kui ka nakatavat dialoogi. Eelkõige aga on seal jõudu ja sära. Seda ei saavutata niisama sõnade ritta seadmisega. See johtub valust, mis on üle elatud, kannatlikust tööst iseendaga, teadlikust keskendatusest, sihikindlast tööst, loobumaks väliste normide orjamisest – ja küllap ka erilistest väeharjutustest, millele raamatus korduvalt vihjatakse.
Raamatu sisu on ju lihtne: pärast Mati Undi surma on Lii Unt võtnud aja maha ja jäänud Indiasse ning nüüd nähtu-kuuldu-läbielatu kirja pannud.
Siiski pole see üksnes üks tavaline n-ö ellujäämiskursuse kirjeldus. Raamat kõnetab laiemalt ja üldistab rohkem.
Selle peategelane on lääne ühiskonnast tulnud naine, kes on hakanud budistiks, kuid jäänud samal ajal ka kirjanikuks, kes teritab teadlikult oma talenti. See tähendab, et ta küll mediteerib, aga jääb ikkagi jalgupidi maa peale. Sest kirjanik ei saa päriselt jalgu elu tolmust puhtaks pühkida.
Kirjanik ei saa lendu tõusta ja ainult taevast kirjeldada (kuigi tahaks).Ta peab elust valikuid tegema, mitte selle eest põgenema (kuigi tahaks).
Nii teebki autor ridamisi vaimukaid elulisi tähelepanekuid: saab hakkama hindudest gigolo’tega, võitleb oma igapäevast eluvõitlust kaubitsejatega, sest ka Gangese maalilistel kallastel kehtib julm konkurents – sealgi küsitakse iga päev tuhandeid kordi sõnatult, kes keda, kes saab kellelt raha kätte. Autor annab kõike seda edasi napilt, ilmekalt, puhuti isegi koomiksi laadis, muutmata toimuvat kordagi labaseks jandiks. Vastupidi, raamatus ilmutab ennast iseseisev, kirgastunud, julge, tõetundlik ja väga avatud vaim, mis on kohati enese suhtes halastamatult julm.
Autori peas jookseb ainiti skeptiline lint, nagu ta ise tunnistab, aga ta ei lase muuta skepsisel oma vaatepiiri kunstlikult ahtamaks. Raamatus ei leidu kübetki eneseimetlust, loide heietusi, eesti kirjandusele nii omast igavat venivust. Pigem on seal sellist harjumatut väge, millega üks (eesti) kirjanduskriitik ei oska midagi peale hakata. Ütleme nii, et see raamat kehtestab end nähtamatu vaimse jõuga, mis võiks vähemalt osaliselt olla religioosse praktika vili.
Energeetilise kuulmise jälil
Abi võiks olla näiteks muusikateadlase Saale Kareda revolutsioonilisest artiklist “Fantaasia kvantfüüsika teemale” (TMK nr 4, 2005), kus autor tunnistab, et praegune muusikakriitika ei saa hakkama kunstiteose aura määratlemisega, sest senine mõtteviis ei kõlba. Kas ei peaks ka kirjanduskriitika ausalt tunnistama aeg-ajalt oma jännijäämist ja tegelema rohkem kirjanduse energeetilise potentsiaaliga?
Hea raamat teeb kriitiku kohmetuks, aga paistab, et just kohmetus ja kohmetuse varjamisest sündinud kõrkus on peamised põhjused, miks mõni teos meil lihtsalt maha vaikitakse – sest see lihtsalt ei sobi ühtegi seni tuntud lahtrisse.
Lii Undi reisikiri näitab, et naisi – nimetatagu neid “naiskirjanikeks” või kuidas tahes – pole enam võimalik ignoreerida. Isegi Eesti vindunud patriarhaalsusega läbi immutatud “kirjandusväljal” mitte. Seal, vabandage väljendust, levib ikka pigem kolkunud alkoholilehk kui mõne peenema mateeria hõng.
