Maakunst Tiina Tammetalu moodi: krohv, liiv ja mullavärvid lõuendil
Abstraktset maali on alati raske seletada ja veel raskem arvustada. Võib leida kunstiajaloolisi paralleele või rääkida emotsioonidest-assotsiatsioonidest, mida mingi värvilaik või kompositsioon tekitab, kuid see on minu kui kriitiku üks nõrgemaid külgi. Tammetalu maalides on mingi metafüüsiline sõnum, kuid katsu seda sõnastada.
Seekordne näitus „Selected Ground” Draakoni galeriis on samuti abstraktne, kuid ühtaegu kontseptuaalne. Eesti keeles tähendab näituse pealkiri „Valitud pinnased”. Omamoodi võib näitust tõlgendada kui maakunsti, sest natuurivaatlused ja naturaalsed anorgaanilised materjalid annavad selleks põhjust. Kunstnik on uurinud looduse värvide erinevusi – seda mitte impressionistlikus võtmes, mille puhul uuriti erineva valguse mõju vaadeldavale objektile. Tammetalu huvitab pigem püsiv mateeria. Ühtlasi otsib ta loodusest eri pinnasevärve – olgu see siis savi või sammal – ning kõrvutab neid horisontaalsete vöönditega. Maalitehniliselt võib tema maale (kui neid üldse maalideks nimetada) tõepoolest liigitada autoritehnikaks. See on sarnane freskomaaliga, ainult tehtud lõuendile.
Ammendamatud loodusvärvid
Need „väljatõsted” maapinnalt, nagu kunstnik neid nimetab, ei mõju eriti orgaanilistena – nad on ikkagi estetiseeritud, arvestades maalikunsti formaati. Peale selle on enamik materjale, mis on küll looduslikku päritolu, anorgaanilised. Kasutatud on lupja, krohvi, veega segatud liiva, siis temperat, mullavärve ja akrüüli, kuid mitte õlivärve. Lubikrohv on väga tugev ka vetruval pinnal, nagu lõuendil – ta ei hakka nii kergelt lagunema kui seinale maalitud freskol.
Kunstnik ise seletab oma tehnoloogiat nii: „Kasutasin Lääne-Eesti lubjakivist saadud lubjapulbrit. Kõik muud vajalikud komponendid – liiv, vesi, kivipuru ja muu säärane pärineb konkreetsest pinnasest ja kohast. Liival ja kivipurul on palju eri värvitoone, savi on ka mitmes toonis. Maalimisel kasutasin lisaks rauaroostepuru ja pulbrina saadaolevaid muldvärve.” Ühesõnaga on ta katsetanud autentseid ajaloolisi monumentaalmaali tehnikaid, kuid lõuendil. Võib vaid ette kujutada, milline laboratoorium on Tammetalu ateljees. Võluvad on faktuurid, mis on selle tehnikaga saavutatud, samuti loodusest inspireeritud värvinüansid, mida on siis akrüüliga tugevdatud.
Eesti maalikunstile on eriti leedulased ette heitnud, et see olevat tehislik: värvid mõjuvad kuidagi keemiliselt, puudub orgaanika ja looduslähedus. Võib-olla vastabki see laiemas laastus tõele, kuid meil on vastu panna ka teistsugust maalikunsti. Tammetalu näitus ja kogu tema looming on selle tõenduseks.
