Maalijad Tartust väärivad nelja plussiga
Need kolm kunstnikku, kel on olnud näitusi nii Tartus kui ka Tallinnas, valmistavad rõõmu juba ainuüksi sellega, et on pälvinud tähelepanu mitte ühekordsete šokeerivate (ei tea küll, mis võiks praegust vaatajat veel ehmatada või üllatada) väljapanekutega, vaid on omandanud “heade” maalijate renomee järjekindla töö ja täiustuva tehnilise meisterlikkusega.
See näikse olevat pidev protsess, millest annab tunnistust seegi, et iga järgnev ülesastumine on eelnevast huvitavam ning sisukam. Alles võis nende töid näha kõrvuti Peeter Krosmanni ja Irina Krivonogova omadega Tartu Y-galerii näitusel “Värske veri”.
Nüüd on nad kolmekesi koos Vaalas. Võib-olla pole vaja isegi neid kaht näitust eriti kõrvutada, sest Y-galerii eksponeerimisvõimalused on Vaalaga võrreldes oluliselt kitsamad ega ole suureformaadiliste maalide eksponeerimiseks kuigi soodsad, jättes need ilma hädatarvilikust õhust ja töid ümbritsevast vabast ruumist.
Maris Palgi, kes tundub mulle kolmest näitusel osalejast kõige küpsem ning paljuütlevam, maalid on selgelt autobiograafilised. Need on vaated ema aknast. Ja mis sealt endise kolhoosiasula betoonplokkmaja aknast siis nii väga näha on? Rõdu, antenn, alajaam. Vaateid aknast on läbi aegade maalitud. Aga millise läbielamisega on Palgi seda teinud ja millise tähendusrikkuse on ta andnud sellele mõneti trööstitule väljavaatele! Praegusel näitusel on isegi kaks aknast paistva alajaamaga pilti, ent kui nauditava värvilahenduse ja tundlikkuse on Palgi suutnud anda väikeseformaadilisemale riidele maalitud tööle.
Eda Lõhmus on märgatavalt pehmem, rafineeritud kriitikud ütleksid isegi, et subtiilsem. Ometi näikse ta oma suureformaadiliste töödega balansseerivat kuidagi just sellel piiril, kust samm edasi võib viia liiga pehmesse maailma, mis ähvardab matta vahetu elamuse (mida oli muide hea kogeda ta monokroomsemate tööde puhul Tartus), pakkudes asemele ohtraid võimalusi dekoreerimaks ridamisi valmivaid uusi maju ja kortereid. Aga vaevalt oleks see võrdväärne vahetuskaup.
Üks pall juurde
Helina Loid on selle näituse kõige eklektilisem maalija. Siin on tumedatoonilist naise ja mehe üksindust, siin on ekstaasi jne. Veidi nõutuks tegi küll seeriast “Koger ja Partnerid” välja pandud töö. Selles ei oska esitatud moel näha küll erilist originaalsust, aga võimalik, et sinna on peidetud mingid allüürid, mida tavalise vaataja silm ei seleta.
Kui näituse nimi “Kolm+” peaks väljendama mingit tegijate (kuraator Jaan Elken) poolset hinnangut tehtule, siis annaksin omalt poolt küll palli juurde.
