Maalikunstnik Tammetalu võitleb raamatukunsti eest
Staažikas fotograaf ja kujundaja Jaan Klõšeiko on väitnud, et maailma raamatukujundus hakkab juba peaaegu saavutama 20. sajandi alguse taset, kuid on veel kaugel 15.–16. sajandi tasemest, sest tihtipeale ei saada aru raamatukujunduse põhi- ja alustaladest.
Tammetalu võtab oma kujunduste aluseks maali, millel on kindel struktuur, ülesehitus, kompositsioon ja strateegia – ta on maalijana tõeline monumentalist ja traditsiooniline miniatuurne raamatuformaat on hakanud teda häirima.
Oma suureformaadiliste maalidega jääb Tammetalu heas mõttes dekoreerijaks-illustreerijaks.
Tammetalu maalid põhinevad rahvarõivaste triipudel ja nende korrastatusel, kokkuvõttes vaatab aga publikule vastu opkunstilaadne psühhedeelia, kus silme ees virvendavad kirevad jooned. Ühe konkreetse kujunduse teemat on terves galeriiruumis eksponeeritud omavahel konkureerivate kavandite kaudu.
Näitus “Laste Maailm. Laulupidu” ongi keskendatud graafilise disaineri töö ühele tahule – raamatukujundaja tööle illustratsiooniga ehk siis täpsemalt raamatu kaaneillustratsioonile.
Arhitektuuri- ja disainigalerii on sellise näituse eksponeerimiseks kunstniku meelest parim koht, sest kui tänaval kõndijad läbi suurte klaaside maale vaatavad, muutuvad need samuti linnapildis omamoodi illustratsioonideks. Oma hiigelsarjades Eesti maastikust püüab Tammetalu lõuendile konstrueerida konkreetse orgaanilise maastiku – seekord, kujundaja rollis, on ta muutnud raamatukaane maaliks.
Ebatavaline illustratsioon
Jorge Luis Borges on kirjutanud essee raamatutekultusest – ta räägib raamatute põletamisest ja sellest, kuidas Cervantes luges isegi katkirebitud paberitükke tänaval. Tol ajal polnud ju raamatukujundusel nõnda suurt osakaalu kui tänapäeval, sellele ei pööratud lihtsalt liialt tähelepanu. 21. sajandi arenevas visuaalkultuuris on piltidel aga veelgi suurem tähendus kui raamatuainesel iseenesest. Oluline on esteetiline kuju, välimus, värvivalik ja maitsekus. Üha rohkem on raamatukujunduste puhul hakatud kasutama fototöötlust, minnes seega lihtsama vastupanu teed.
Tammetalu üleüldist tegevust jälgides on raske uskuda, et tema kunstnikuks kujunemist markeerib ka kuulumine kunagisse tuntud kunstirühmitusse Rühm T. Võib-olla just sellepärast käsitlebki ta raamatut kui interdistsiplinaarset objekti. Ta arutleb selle üle, kuidas kasutada maalikunsti graafilises disainis, ja ka teemal: milline on, võiks ja peaks olema illustratsiooni roll raamatukujunduses?
Tammetalu räägib nn ebatavalisest illustratsioonist – illustratsioonist, mis ületab selle mõiste kitsad piirid ega ole pelgalt lugu kujutav miniatuurne pilt raamatus.
