Maalitud mõtted mahavaikitud minevikust


kunst Jaan Elkeni eile Vaal-galeriis avatud maalinäitus “Mälumäng” algab pealkirjast, ehkki võib arvata, et maalija ise hakkas piltidele ühisnimetajat otsima alles tagantjärele, neid ühe pilguga hõlmata püüdes.

Kunstnik on oma vanemaid pilte uuesti üles maalinud. “Vanakesed” esinevad uutel maalidel fragmentidena, mis võimaldavad teadjamatele äratundmisrõõmu ja BreÏnevi-aegse Eesti hüperrealismi nostalgiat. Siis oli Elken kõva tegija ja maalikunst ise soleeris teiste kunstide hulgas kui suveräänne primadonna. Hilisemad arengud Eesti riigis ja maailma kunstis on nad aga kunstielu ääremaadele nüginud. Siin algabki kunstiviktoriin, mis suunavate küsimustega aitab vaatajal maali heroilist ajalugu meenutada.

Leo Lapin nimetab 1970-ndaid oma luulekogu pealkirjas “sitasteks”. Midagi selles ju on: venestamine, defitsiit, olmelaga, punased pühad ja Soome televisioon. Rahva ülimalt ahtake maailmavaateline silmapiir, millest iga MTV reklaamikõll suutis kõrgemale tõusta, kui taevane ilmutus kaunimast ilmast.

Ei taha just väita, et hüperrealistid teleka järgi maalima õppisid, kuid kõle distants ja steriilne suhe sotsialistliku reaalsusega on neil telemeediaga sarnane. Hüperrealistid projitseerisid Nõukogude Eesti hubaste väikelinnade vaadetesse reklaamikunsti tüünet seksikust ja aredat urbanismi, mida toona nägi vaid telepurgis ja välismaa trüki-sõnas.

Eesti elu on nüüd hüperrealistidele järele jõudnud. Linnapildiski domineerivad kaubamajade kutsuvad tulukesed, müügimeeste pat‰okkidega pintsakud, seksikad külmkapid ja silmipimestav hambapasta. Kunagistest vahekõllidest on saanud inimeste pidev trenditeadlikkus, mis ei jäta vähimatki õhuvahet moodide pealetungis. See paneb õhkama mineviku poole ja otsima varju kultuurilistes getodes.

Elkengi heietab möödunud aegu ja jälle suhtub ta distantsiga hetke, milles elame. Hüperrealistist saab graffiti’kunstnik, kes masohhistlikult sodib oma varaseid moeka elegantsiga maalitud pilte. Ta otsib kommertsist puutumata muinasmaad ja jõuab peagi kultuuripoliitilise paaria, sotsrealismi manu.

On tõenäoline, et loosunglikud üleskutsed laupäevasele lööktööle ja kiirendatud viisaastakuplaani täitmisele esindavad tänases Eestis kaotajakultuuri, mis eriti kaubaks ei lähe. Sellest minevikust on saanud piinlik vaikusehetk, millest tänane rühmaja ülevoolava jutukusega üle saab. Ometi leiab just selles mahavaikimises aseme kunst, mis ei taha astuda ühte sammu elukutseliste võitjate põlvkonnaga.

Näitus on avatud 17. novembrini.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare