Maiju Ingman tuli Eestisse inspiratsiooni järele
Tampere lähedalt Pirkanmaalt pärit Maiju Ingman tuli Eestisse juba 1999. aastal pärast keskkooli lõpetamist. “Tahtsin minna välismaale filmitegemist õppima ja mulle soovitati Tallinna pedagoogikaülikooli. Siit on lihtne ka Soomes käia,” seletab Ingman. Üldiselt on tal kõrini eestlaste igavast küsimusest, miks ta ei lähe Soome päriselt tagasi. Lihtsalt meeldib siin ja Soome heaoluühiskond ei paku ka nii head inspiratsiooni kui Eesti elu.
Maiju Ingmani ülikooli lõputööks oli kavandatud film “Mis iganes, Aleksander!”, mille võtted toimusid juba 2003. aasta suvel. Keskkooli lõpetava Aleksanderi eneseotsingutest pajatav road-movie, mille peaosades on Jaak Prints ja Arvo Kukumägi, lõpetab praegu ringreisi Eesti kinodes.
Videokaameraga üles võetud film ootas nii kaua, et stsenarist ja režissöör Maiju Ingman oli ise jõudnud selle kui läbi käidud eluetapi juba seljataha jätta. Ent noor produktsioonifirma Luxfilm võttis projekti lõpetamise enda peale ja taotles Hansapanga heategevusprojektist “Paneme tähed särama” raha muusika autoriõiguste eest tasumiseks (see oli filmi valmimisel viimaseks takistuseks).
Häda muusika pärast
Esialgsest plaanist kasutada filmis tuntud muusikute, näiteks David Bowie loomingut, ei tulnud midagi välja, sest filmitegijailt küsitud summad ulatusid miljonitesse, aga Maiju Ingman leidis ühe palju taskukohasema helipanga ja tegi filmile uue helikujunduse, mille hind jäi alla 50 000 krooni. (Muusika autoriõigused on ka põhjuseks, miks seda filmi ilmselt kunagi välismaal näha ei saa – õigused on ostetud ainult Eesti jaoks.)
Filmi produtseerinud Luxfilmi andmetel on “Mis iganes, Aleksander!” kõige odavamalt toodetud Eesti täispikk mängufilm, mis on eales kinno jõudnud. Eelarve jäi alla poole miljoni krooni, millest üle poole tuli kultuurkapitalilt, aga kuhu kulusid ka režissööri enda säästud ja õppelaen.
Septembris esilinastunud “Mis iganes, Aleksander!” pole suure tähelepanu osaliseks saanud, sest sel aastal on valminud või valmib mitu Eesti filmi, nende hulgas auhinnatud “Klass” ja “Sügisball”, suurprojekt “Georg” ja kaua oodatud “Kuhu põgenevad hinged”. Maiju Ingman jätab õhku arutelu, mis oleks juhtunud siis, kui film valminuks tehtud plaani kohaselt 2004. aastal. Praegu teame me seda kui “Sigade revolutsiooni” ja “Täna öösel me ei maga” aastat.
Eelmisel aastal valmis Maiju Ingmanil portreefilm “Tagasitulek koju” Eestis sündinud ja õppinud ning praegu Iisraelis elavast heliloojast Avi Benjaminist, kes 2004. aasta kevadel tõi Tallinna oma muusikali “Saatan Moskvas”. Aga seegi jäi Eesti filmide seas tagaplaanile, sest stsenarist ja produtsent Irina Stelmach valis linastuspaikadeks kirikud. Ingman loodab, et film jõuab ETV kaudu siiski ka laiema vaatajaskonnani.
Praegu tegeleb Maiju Ingman järgmise täispika mängufilmiga, mille võtted on kavandatud järgmisesse aastasse. See on must komöödia Eesti mehest ja Soome naisest, kes armuvad. “Ebatavalise intriigiga lugu modernse naise ja meesteadlase kohtumisest ning nende raskustest teineteise jaoks mõistetavaks saamise teel. Armastusloona on lugu masendavalt seksikas, täis tahtmatut koomikat ning ebaõnnestunud targutamist mõistuse piiril. Kõik lõpeb hästi, kui jätkub usku. Ega elul polekski muidu mõtet,” seisab Eesti Filmi Sihtasutusele esitatud rahataotluses filmi tutvustuseks.
Maiju Ingman on selle filmi juures taas nii stsenarist kui ka režissöör, operaatoriks on ta valinud teise naise – kursusekaaslase Elen Lotmani. Ülejäänud meeskonna loodab ta koostada nii eestlastest kui ka soomlastest. “Tahan seda teha teistmoodi, kui Eestis tavaliselt tehakse ja panustada rohkem ettevalmistusele. Tihtipeale kirjutatakse, ju veel võtteplatsil stsenaariumi ümber, aga nii ei jää näitlejale aega süveneda.”
Film valmib peas
Ingman räägib, et on selle looga tegelenud juba kaua. “Kõigepealt vaatasin oma peas selle filmi ära, tegin märkmed ja joonistasin kogu loo üles. Alles seejärel kirjutasin stsenaariumi ja olen nüüd sellega väga rahul. Kirjutasin seda stsenaariumi alguses mitu korda eesti keeles nagu Aleksanderi-filmigi oma, aga siis sain aru, et see on vale ja kirjutama peab ikka emakeeles, sest nii tuleb stsenaarium täpsem ja parem.”
Äratundmine, et tema soome keel on kaduma läinud, jõudis Maiju Ingmanini umbes kahe aasta eest. “Märkasin, et ma mõtlen eesti keeles, näen unenägusid eesti keeles ja kui ma loen näiteks šampoonipudeli pealt koostist, siis loen seda eesti keeles ka juhul, kui soomekeelne on olemas. Et emakeelt tagasi saada, hakkasin palju soome keeles lugema.”
Ingman käib kinos ka Soome filme vaatamas, ehkki ta tunnistab, et pole eriline Soome filmide fänn ja talle tundub, et näiteks Kaurismäki looming on eestlastele olulisemgi kui soomlastele. Praegu on tema kinokavas Aleksi Salmenperä “Mehe töö”, lemmikuks on aga juba pikemat aega Aku Louhimehe “Paha maa”.
Muuseas märgib ta, et ka Veiko Õunpuu filmid meenutavad talle Soome omi. “Eestlased olid “Tühirannast” väga vaimustuses, aga mulle tundus, et olen seda juba näinud, sest see meenutas teostuselt niivõrd 1990-ndate alguse Soome filme. Ka “Sügisball”, mis mulle väga meeldis, võiks muidu olla Soome film, ainult et Soomes pole sellist kohta nagu Lasnamäe,” räägib Ingman.
Üles kasvanud on ta aga hoopis Hollywoodi filmidega, mida näitasid Soome telekanalid. “Mis parata, seal külas, kus ma lapsena elasin, polnud kino. Esimest korda sain kinno 12-aastaselt, kui kolisime Kurikka linna. See oli mingi karufilm. Pärast seda hakkasingi kinos käima ja varsti sain ka endale VHS-i videokaamera, millega hakkasin ise mängufilme tegema.”
Nüüd õpetab režissöör-operaatori kõrgharidusega Maiju Ingman juba neljandat aastat Rakvere tantsu- ja kunstikoolis Athena keskkoolinoortele filmitegemise algtõdesid. Novembri lõpuni kestavad ka Rakvere noorte filmipäevad, mis tähendab, et kord nädalas võivad tulla kõik tasuta õppima.
Ingman on tähele pannud, et eriti need noored, kes on kodus oma kaameraga midagi teinud, kipuvad arvama, et oskavad juba väga palju, aga töötuba paneb asjad paika: “On need, kes peavad vastu, ja need, kes leiavad, et liiga palju peab filmitegemiseks vaeva nägema.”
Maiju Ingman
•• 28-aastane soomlanna, kes tuli 1999. a Eestisse filmitegemist õppima.
•• Lõpetas 2004. a Tallinna ülikooli režissöör-operaatori erialal.
•• Mängufilmi “Mis iganes, Aleksander!” stsenarist ja režissöör ning dokfilmi “Tagasitulek koju” rezˇissöör
•• Töötab Rakvere tantsu- ja kunstikoolis Athena filmikooli juhina ning Rakvere teatris etenduste ja reklaamklippide filmijana.
•• Valmistab ette järgmise täispika mängufilmi “Totaalne kommunikatsioon” tootmist.
