— Ma tegin käetoed õõnsad, et tulemus oleks kergem. Need on välja freesitud, et näidata puidu ilu. Ega minu disain pruugigi kõigile meeldida.

— Aga mis sulle Bruno näitusel ei meeldi?

— Mulle ei meeldi üldse see Estonian Airi lennuki kujundus. See on tavaline etnovärk ja kribumuster – ei midagi visuaalselt mõjusat. Ma imestan seda ideed. Lennukitel on ju selged ja löövad kujundid, lennuk on ju kaugelt vaatamiseks. Õnneks on vaid üks lennuk sellise mustriga tehtud, muidu oleks katastroof!

— Ma tean, kui kriitiline sa oled etnobuumi vastu.

— Mulle meenutab see komme pärismaalasi Polüneesia saarestikus, kes maalivad oma keha mustrit täis. Väga lihtsalt ja ägedalt, see sobib sinna. Kuid kui meie siin hakkame neid mustreid igale poole kleepima, sokkidest vihmavarjudeni – siis me oleme ka nagu need polüneeslased. Kõik on klammerdunud etnomustrite külge, neid pannakse igale poole!

Ja kõik räägivad seejuures, et teevad disaini. No see, kui sa kleebid kuskile mustri peale, ei ole veel disain. Ma ei usu, et iga sokikuduja on kohe disainer.

— Mis on disain?

— Disain on see, kui esteetika, materjal, vormikäsitlus ja tehnoloogia on allutatud otstarbele.

Kuid tundub, et on tekkinud vaakum, sest disaineritel ei ole piisavalt jaksu ja igasugused dekoorikleepijad on haaranud ohjad.

Olen rääkinud paljude oma ala proffidega. Probleem on lausa riiklik – raha antaksegi pigem igasugustele käsitööringidele. Aga teisest küljest vaadates on muidugi hea, kui inimesel on tegevus, ju ta õpib midagi selle töö käigus.

— Kuidas suhtud teise võimsasse trendi – ökodisaini?

— Ma ei usu, et see on väga aus värk, selles teemas on palju pettust. Seda küll promotakse hirmsasti, aga mulle see taaskasutus ja naturaalsus ei meeldi. Häbi öelda, aga mulle meeldib uhke lai joon, glamuur ja sära. Ju see on mul loomuses.

Kogu see ökoteema tundub mulle nii primitiivne, mulle on see täiesti vastunäidustatud. Mulle on alati meeldinud kõrgtehnoloogia, kihvtid kiudmaterjalid. Mulle meeldib kõik, mis vaatab tulevikku. Mitte et loitsida ja taguda trummi, nagu me elaksime minevikus.

— Kuid maailmavaateliselt tundub tagasipöördumine üha enam prügimäge meenutavas maailmas ju väga loogiline…

— Ega ma nüüd nii kriitiline ka taha ses suhtes olla, lihtsalt see tundub liiga üle paisutatud.

Ökotrend tundub loogiline kohtades, kus on võimas ületootmine. Kohas, kus rahvas on tüdinenud kõrgtehnoloogilisest disainist ja pöördub taas juurte tasandile. Aga meil pole seda kõrgtehnoloogiat ju olnudki – nüüd me taome trummi ja püüame selle etapi vahele jätta.

Mulle tundub see vale. Mina tahaks disainereid just julgustada kasutama vahvaid tulevikumaterjale ja leiutama uut. Mina olen ikka edumeelse maailma poolt.

— Kus võiks olla sinu ebaeestlasliku värvilembuse ja camp’i lähe?

— Mõnikord olen mõelnud, et ega ma ikka puhastverd eestlane saa vist olla. Mulle takune Eesti ei istu.

Kuid võib-olla on mulle mõjunud see, et olen puhastverd kadriorglane. Me õdedega muud ei teinud lapsepõlves, kui käisime kunstimuuseumis, kuhu me saime millegipärast ilma rahata sisse. Käisime seal tõesti sadu kordi!

— Sealt see suurlinlik kõrgkultuuri ihalus?

— Ju see tõesti mõjutas mind nõnda. Suurejoonelisus ja värvid, mida nägime.

Mulle kitš ja camp meeldivad – see on iseenda lõbustamine, see toob ellu ägedust. Kuid ka seda peab oskama teha, ega lihtsalt tuim segamine aita. Ma usun, et mul on silma küll, et eristada ägedust jamast ja maitsetusest.

— Mida tähendab sinu jaoks halb maitse? Sinu vinüüli ja sulgi võib Skandinaavia mõõdupuu järgi pidada ju üsna hea maitse piiril balansseerivaks…

— Maitseotsustused on nii isiklikud, et nii ei saagi lihtsustada. Aga eks ma vaatan oma silmaga. Mulle tundub halb maitse pigem igasugune ühetaolisus. Kui ma vaatan kas või, kuidas käivad talvel riides meie noored – kõigil on karvase kraega jope ja teksased. Lisaks blondeeritud pikad juuksed. Mina hindan eripära ja oskust massist eristuda. Minu jaoks on halva maitse märk püüe sarnaneda.

Mulle väga meeldib üks Teele öeldud lause Lutsu „Kevades”: „Mul on vist kuraasi rohkem kui teistel.”

— Moemaailma liikumisi jälgid ikka endise huviga?

— Läbi aegade on mulle meeldinud kõige rohkem Yves Saint Laurent, kes on öelnud: „Naine peab riietuma enda, mitte mehe jaoks.” Uhke tuleb olla iseenda jaoks, mehed ei pane su riideid niikuinii tähele.

Aga moodi jälgin ma, jah, tänaseni. Mulle on muide väga hea mulje jätnud Victoria Beckhami kollektsioonid. Ta on alati käinud riides nii, nagu mulle meeldib – teravalt ja lakooniliselt. Ei mingeid volte ega volange, kõik on konkreetne. Sama joon on kandunud ka tema loomingusse. Eks see näitab ka seda, et stiilitunnet ei anna moeharidus – see peab olema sisemuses.

— Disainivaldkondadest on Eestis kindlasti kõige veenvamalt läbi löönud mood, kus meil on ka tugev tööstus.

— Ma olen heades suhetes Indrek Stahli ja Merike Pääroga Bastionist ning tean, kuidas nad pingutavad, et hoida oma tootmist Eestis. Neil on oma õmblejad, kelle nad on välja õpetanud ja maksavad neile korralikku palka. Ma austan väga sellist suhtumist, et püütakse nii palju kui võimalik toota Eestis. Nad on öelnud, et võiksid tootmise kohe Hiinasse viia, kuid kuidas sa oma kõrgelt kvalifitseeritud tööjõule ütled, et me lõpetame nüüd ära. Olgugi et Eestis on väga palju firmasid nõnda teinud ja kogu siinse oskusteabe põhja lasknud. Meenuvad kohe Tarbeklaas, Polümeer, Salvo, ehituskeraamikatehas, vineerikombinaat… Isegi Kreenholm on lõpetanud meie kunstnike töö kasutamise.

Mul on kohutavalt kahju, et Eesti Vabariik on olnud nii rumal ja lasknud kõik ära erastada inimestele, keda üldse ei huvitanud tootmise säilitamine. Neid huvitasid vaid maa ja hooned.

Mul on nii meeles Tarbeklaasi lõpp, eks omanikud suretasid tehase väga teadlikult välja. Ometigi oli see tehas, mis tegi väga ilusat disaini väga normaalse hinnaga.

— Oskusteavet kaotada on kerge, kuid katsu seda taasleida, kui peaks hiljem vaja olema… Siis ei osta kogemust ka raha eest.

— Ma kipun ikka rääkima oma vineerivabrikust. Meil õnnestus vineeri painutamine nii hästi vaid tänu inimestele, kes olid seda teinud 30 aastat. Kes teadsid täpselt iga nüanssi, kuidas vineer käitub. Sellist asja ei ole võimalik hakata hoobilt taas tegema. Kuid ikkagi löödi plats puhtaks ja oskus kaob koos inimestega.

— Eks me ärikultuur on olnud varakapitalistlikult lühinägelik. Kuid kas on lootust selle paranemisele?

— Eestist väljaminekul on probleemiks muidugi ka kogused. Meil ei ole ettevõtteid, kes suudaksid toota midagi tuhat tükki ning need ka maha müüa. Väikese butiigi, kus müüa kümme eksemplari, ikka leiab. Kuid disaineril on tähtis, et oleks mass taga. Eks me tegime vineerivabrikus ka allhanget kas või IKEA-le. Omahinnaga, et saaks tootmises massi. IKEA on jube võimas, neil on kõik läbi mõeldud ja odav.

Ma kadestan veidi ka soome disainereid. Kas või Arabia – lihtsad asjad, kuid tiraažid on tohutud.

Disainis peab olema meeskond. Ja ettevõtja, kes usub disainerisse. Minu tööstusekogemus ütleb, et seal on vaja just kunstniku loovust ja nutikust. Pead mängima hinna, materjaliga.

Disaini jaoks on ülioluline faktor sotsiaalne tellimus, turu tajumine. Ei ole mõtet hakata tootma mingit kappi, mida on turul juba küll.

— Eks see ongi Bruno võitnud geniaalselt lihtsa piimapaki edu taga.

— Just, see töö meeldis mulle algusest peale kõige enam. See on asi, mida oli väga vaja. Samal ajal liitus ideega tänapäevane materjal, odav hind, kerge käsitletavus.

— Mida võiks pidada eesti disaini kitsaskohaks?

— Management’i ja marketingi puudulikkust. Meil ei ole selle alal spetsialiste. Bruno konkurss püüab näidata, kui häid asju me suudame luua – mis siis, et prototüübi tasemel. Seal on ideid, mida disainerid saaksid müüa. Kuid siin ongi vaja tugevaid mänedžere.

Näiteks disainitrio Keha 3 on selles vallas tubli, neil on Ville Jehe, kes valdab management’i.

— Mänedžeri/impressaario puudumine kummitab kogu kultuuri: muusikast maalini…

— Ausalt öelda ei usu ma, et eestlasest üldse saaks väga head mänedžeri. Meil ei ole iseloomus seda, et roniks sisse aknast, kui oled uksest välja löödud. Me oleme pigem omaette ja individualistid, meile ei sobi enamasti isegi grupitöö. Eestlase rahvuslikus eripäras puudub suhtleja geen, me ei oska kiiresti reageerida ega rabeleda välja igast olukorrast. Kuigi üksikuid vastupidiseid näiteid on.

Suhtlemisoskusest sõltub läbilöögi juures väga palju.

— Ka lobitöö tegemine tundub eestlase uhkusele alandav tegevus…

— Me oleme, jah, ennast täis. Mõnikord mulle tundub, et meil on võimust võtnud enesekeskne ja ennast täis keskpärasus.

See häirib ka disainis – ei tasu taguda vastu rinda ja teatada, et meil on väga maailmatasemel disain, kui ei ole erilist ideed. Maailm ootab uhket omapära.

— Sinu arvates peaks siis disain tegema silma pigem ärimeestele kui publikule?

— Suhe võiks olla 50 : 50. Praegu võib igaüks kutsuda end disaineriks. Oluline on ärgitada ärimeeste huvi professionaalsete disainerite vastu, et hoida kvaliteeti.

Maailmaturule on mõtet minna vaid originaalse tootega, ilmetute ja isikupäratute esemetega läbi ei löö. Häbi öelda, kuid väga palju siin loodavast disainist on kuskil mujal juba nähtud-tehtud.

Ettevõttelt ootakski eelkõige management’i poolt, sest disainerile on marketingi mängureeglid võõrad. Vabrikus töötanud disainerina (üheksa aastat Standardis ja üheksa aastat vineerivabrikus) on mul ettekujutus tohutult keerukast tootmisprotsessist ja disaini ekspordist. Me käisime ju mitu aastat Kölni messil ja lõpuks, kolmandal aastal läksid minu painutatud vineerist asjad tõesti ka kaubaks. Turgu tuleb kompida, teha eeltööd.

— Elevaatoris oleval disaini ülevaatenäitusel torkas silma, et varasemaga võrreldes kasutab rohkem ettevõtteid disaineri abi.

— Kas või Narma vaibatööstus – nad võiksid oma disainereid isegi julgemalt reklaamida. See on hea näide põhjamaisest interjööri sobivast disainist.

Kuid jah, üldiselt on meie management veel nõrk. Vaata neid eri firmade plakateid Bruno näitusel: Kadarbiku plakat on selge ja lööv, aga Keha 3 oma loetamatu kribu-krabu.

— Kuidas ületada puuduliku tootmise veelahe?

— Kuna pole näha, et meil võiks tekkida suurtootmine, peame müüma disainiprojekte. Siin võiks võtta eeskuju soomlastelt, kes pakuvad suurepärast disainiteenust. See oleks disaineri väljund.

See oleks sobiv suund internetiseeruvas maailmas. Kuid siin on peidus ka ohtusid – internetis on kerge ideid varastada. Kontaktibaasina on internet kindlasti tõhus.

— Eestis oleks ajutrust, tootmine käiks odavama tööjõuga riikides?

— Toota on praegu kindlasti palju odavam kuskil mujal. Ma usun küll, et meil on disainereid, kel on piisavalt ajupotentsiaali.

— Näiteks?

— Näiteks on Bruno nominentide hulgas Velonia Bicyclesi tehtud jalgratta raam. See on hea näide eesti disainerist, kes organiseeris kiudmaterjalist raami tootmise Hiinas. Tulemus on uskumatult tänapäevane ja kerge – ühe näpuga saad ratta õhku tõsta! See on ju väga võimsa läbilöögipotentsiaaliga innovaatiline idee.

Mulle meeldib tohutult ka Renardi mootorratas, ilus puhas vorm. Ja kuidas see läheb peale Bruno näituse külastajatele!

Rõõmustav, et seekord on Bruno näitusel palju funktsionaalse insenertehnilise lahendusega objekte tänapäevastest materjalidest (süsinikkiud, töödeldav plast, alumiinium jne). Lisaks voldikkann kilepiimale, käsiskanner, Foxseci valvenupustik, Keha 3 jalgrattahoidja Grazz, elektriroller EXO.

— Disainiöö on viie aastaga kasvanud üha tõsisemalt võetavaks ja laiema kõlapinnaga ettevõtmiseks. Mis tundus sulle suurima arenguna?

— Viimane Disainiöö oli kindlasti suurejoonelisem, väga palju oli satelliitnäitusi, seminare ja töötube. Haaratud oli varasemast suurem hulk inimesi, ka disainereid. Igaüks, kes soovis, leidis kindlasti oma.

„100 meetrit disaini” on hea näitus. Mulle meeldis näiteks väga Tartu kunstikooli väljapanek käsitööna valminud taburettidest. AS Narma vaibad olid suurelt väljas, kohe vahva oli vaadata. Keha 3 valgustid, eriti poidest veekindlad valgustid – see oli hea idee. Väga hea üllataja oli Kadi Pajupuu, kes teeb tavaliselt selliseid tahmahalle asju – nüüd olid tal näitusel tõeliselt efektsed suured värvilised padjad.

Kuid arenguruumi on, tootjaid võiks olla veelgi enam. Ma ei teagi, miks ei olnud näiteks Standardit. Neil on hea disainer, Katrin Soans, kes on teinud väga vahvaid asju.

— Milline on seis mööblidisainis?

— Kahjuks on paljud väiketootjad välja surnud – meie turg on ikkagi nii väike ja maailma vallutamine keeruline. Eks see ole selline nokk kinni, saba lahti teema. Võib-olla Eesti kontekstis töötaks ka unikaalse väikeseeria mudel.

— Miks on disainerile oluline näitustel esineda?

— Eluaegse näitustel osalejana tean, kui palju sealt on õppida. See on nagu tippsport. Näitused ei lase sul ära vajuda, oled sunnitud kogu aeg vormi hoidma. Disainis pead end kogu aeg soojas hoidma – tegema, tegema, tegema. Jätad paar aastat vahele, kärbuvad sportlase lihased ja disaineri aju.

Mulle tundub ka, et meie tootedisainerite nõrkuseks ongi tihti see, et nende asjad on küll kenad, kuid ei mõju ruumis. Näitus on hea võimalus seda testida.

No seda on mul küll nüüd veidi häbi öelda, aga kui üldistada, siis naised esinevad meil disaininäitustel peamiselt patjade ja tekstiilidega, mehed keskenduvad tulevikumaterjalidele ja kõrgtehnoloogiale.

— Ütle üks konkreetne idee, kuidas eesti disaini paremaks muuta!

— Ma arvan, et disainigaleriis võiks olla korralik püsinäitus eesti disainist. See on selline koht, kuhu satub tõesti palju inimesi, nii omasid kui ka turiste.

Ja siis oleks väga oluline toetada management’i poolt. Selles valdkonnas tuleks lähtuda isikuomadustest.

— Pärnu maanteel asuv disaini- ja arhitektuurigalerii – miks sa teed seda?

— Jonni pärast. Eks seda on tahetud teha kohvikuks, aga õnneks on kohvikubuum mööda läinud. Galerii annab võimaluse eksponeerida disaini ja arhitektuuri rahvale – galerii töötab väga jõuliselt.

Oluline on ka see, et galerii annab võimaluse tutvustada rahvusvahelist disaini, näitusi on olnud Soomest, Ungarist, Jaapanist, Prantsusmaalt. Muu hulgas on meil kaks korda toimunud olulisima Soome disainiauhinna Fennica Prize näitused.

— Sinu viimane suurem sisekujundusobjekt oli lastemuuseum Miia-Milla-Manda Kadriorus. Mis on praegu käsil?

— Koluvere piiskopilinnus, mis läheb üsna pikkamööda. Salme kultuurikeskust teen juba ka pikalt. Ning üks hästi kihvtis majas olev korter – kuigi seni olen eratellimustele ei öelnud. Mind ei ole see eramute sota-pota üldse huvitanud, kui just ei ole midagi väga uhket ajaloolist. Mulle meeldivad puhtad stiilid.

— Olen kuulnud, et sul on tõmme saksa kultuuriruumi poole.

— Mulle see saksa värk tõesti meeldib. Eks nad ole muidugi nii ära tambitud ja seal topitakse pokri kõik, kes immigrantide vastu sõna võtavad. Kuid mul on nii kahju sakslastest, kes on juba niigi palju maksnud oma ajaloo eest. Terve Euroopa on käest ära läinud ja ise hädas immigrantidega. Sulandumine, ei toimi nii kergelt.

Ma nii tahaksin, et saksa rahvas tõuseks kord püsti. Ma tajun ka, et eestlased on sakslastele iseloomult üsna lähedased.

— Eks mõlemad ole protestantluse vaimust kantud tööloomad.

— Täpsus ja töökus iseloomustavad meid mõlemaid.

Kes ta on?

Maile Grünberg

Sisekujundaja ja disainer

Sündinud 1942

•• Lõpetanud 1967 Eesti riikliku kunstiinstituudi

•• Tähtsamad sisekujunduse projektid:

•• lastemuuseum Miia-Milla-Manda, kohvik C’est La Vie, Kadrioru apteek, Salme kultuurikeskuse esimene etapp, Gustav Adolfi gümnaasium, kauplus Metro, kauplus Ararat, baar Corrida, kohvik Pärl, Tallinna lennujaam.

•• Loonud hulgaliselt mööblidisaini.