Maimik ja Tolk: me ei naera välja, vaid naerame kaasa
••Millal ja millest peresarja mõte tuli?
Andres Maimik (AM): Idee tuli millalgi kevade poole. Kuidagi süvenes minus veendumus, et kui sa tahad teha midagi, mis teisi kütkestab ja kaasa tõmbab, siis sa pead tegema asjast, millest sa enam-vähem midagi tead. Meil on ka lapsed ja elukaaslased ning on olnud probleemsed ja vähem probleemsed suhted vanemate ja sugulastega. Tundus, et see on piisavalt universaalne, et seda jagada ja tekitada äratundmisefekti.
••On aru saada, et teie jaoks on tähtis emotsioon piinlikkustunne. Millest see tekib?
Rain Tolk (RT): Eelkõige tekitavad piinlikkust sotsiaalsed fopaad. Mugavas ühiskonnas, kus elementaarsed vajadused on kaetud, läheb aur teatud positsioonide säilitamisele, palju tekib kirjutamata sotsiaalseid reegleid. Nende rikkumisest ja järgimisest tekkiv häbitunne on põhiline piinlikkuse element, millest meie huumor ongi toitunud.
AM: Jäigad rituaalid, tabud ja reeglid, olgu ühiskonnas või pere sees, on naljamehele päris ammendamatu varaait. Inimese üks olulisemaid pürgimusi on olla väärikas ja lugupeetud.
RT: Ja paindlikkus on siin põhiline – et inimene suudaks erinevates olukordades seda väärikust säilitada ja adapteeruda. Tihtipeale on see määratud läbikukkumisele. Nende läbikukkumiste märkamine ja jälgimine on meil üks mootoreid.
AM: Draama ja komöödia piiril balansseeriv jutustamisviis, mida me armastame, tegeleb muu hulgas ka inimeste hirmudega. Üks asi on hirm läbikukkumise ees, aga lisaks on ka igasugused kompleksid, mis sünnivad sellest, et sul on teatud omadus, mida sa tahad varjata. Nagu kadedus, enesehaletsus, ahnus, väiklus, nuhkimine. Neid miinusmärgiga omadusi saab karakterile vabalt omistada, ilma et ta muutuks kuidagi ebasümpaatseks.
RT: Meie naer ei ole kindlasti väljanaermise, vaid kaasanaermise naer.
••Olete mõlemad noored isad. Milline kasvatusmeetod on efektiivsem?
AM: Küsimus on, kuhu sa tõmbad piirid, et säilitada isiksuse terviklikkust, aga samal ajal ei kaota oma mõjujõudu autoriteedina. Et sinu suunamine ikkagi mõjutaks isiksuse väljakujunemist, mitte ta ei kasva omaette tihnikus. On proovitud vabakasvatust, mis on natuke liiga anarhistlik. Aga ka autoritaarse kasvatuse juurde tagasi pöördumine pole tänapäeval mõttekas, õige tee käib kuhugi sinna vahele. Olen tähele pannud, et mida rohkem sa aega, kannatlikkust ja iseenda paindlikkust panustad, mida rohkem sa teed lapse elu enda jaoks oluliseks, seda olulisem sa seal oledki.
RT: See on teoorias muidugi väga kena, aga kui sind piiravad tähtajad, arved nõuavad maksmist, siis selline analüütiliselt läbimõeldud ja täpne meetod ei pruugi alati kõige efektiivsem olla.
AM: Kokkuvõttes jääb ikka vana hea biheiviorism või Pavlovi refleks, et näitad präänikut ja vahepeal annad vastu pead. Võtteplatsil praktiseerisime nende kaksikutega seda, et alguses proovisime heaga, siis ähvardasime. Nad ju tüdinesid näitlemisest ära ja otsisid uusi meelelahutusi.
RT: Kui pead kümme stseeni päevas tegema, siis paindliku jutu ja analüütilise suhtumisega ei saavuta mitte midagi.
AM: Siis saigi neile lõpuks väiksed iPadid kätte antud, see saigi selleks stiimuliks – et kui tahad iPadiga mängida, siis pead näitlema.
••Kuidas te lapsosalised välja valisite?
AM: Meil olid stsenaariumi kirjutatud sellised „indigolapsed”, kelle vastu ei aita ussi- ega püssirohi, ja vennad Hollod olid sellele päris lähedal. Nad on lisaks identsed kaksikud, mis tähendab, et neil on sarnased maneerid, nad noogutavad korraga või ütlevad mingi repliigi ühel ajal.
••Paremkonservatiivi see vabakasvatuse kriitika ilmselt rõõmustaks?
RT: Paremkonservatiiv saab siit ka kõvasti kannatusi. Lisaks vabakasvatusele saab vatti ka väga patriarhaalne ja struktureeritud pere.
AM: Kasvatus ei ole selles peres piisavalt järjekindel: kui üks vanem keelab, siis teine sama minuti sees lubab sama asja.
RT: Jesper Juul kirjutab, et vanemate eriarvamused tulebki esile tuua, tuleb näidata, et alati ei olda ühel nõul ja vaidlused viivad edasi. Aga meie tegelaskujudel ei ole kunagi seda aega ja võimalust.
AM: See pole ka täiesti düsfunktsionaalne pere, vaid pere nagu iga teinegi.
RT: Tegu on karikatuuriga tänapäeva liberaalsetele väärtustele orienteeritud perekonnast.
••Mulle kui vallalisele lastetule mehele mõjub see „tavalise pere” kirjeldus küll väga demoraliseerivalt.
AM: Eks lapsed on ka erinevad. Kuna me tahtsime kogu asja viia hüsteeria-level’ile, et draama säriseks rohkem, siis on lapsed ka hüperaktiivsed. Tõsi, see stseen, kus poisid mängisid seda stripinumbrit – mina olen ligilähedase olukorra lapsevanemana läbi elanud.
RT: Ma loodan, et nii ühe kui ka teise kasvatusviisi pooldajad lähevad kommentaariumis vaidlema.
AM: Vahepeal tekkis küsimus, et mis see žanriliselt on, mis me tegime, kas komöödia või koomiliste nüanssidega draama. Kui vaataja istub pärast uut aastat maha, võtab sülditaldriku ette ja ootab, et nüüd hakkab vats vappuma, siis talle valmistame me hirmsa pettumuse.
RT: Ta ei ole jah kõva häälega naermise asi. Lõpuks nimetasime selle eluliseks komöödiaks.„Hakkab jälle pihta”Kodumaine telesari
Lavastus ja stsenaarium: Andres Maimik ja Rain Tolk
Osades: Helgur Rosenthal, Ragne Pekarev, Anders Hollo, Martin Hollo
Alates 13. jaanuarist ETV-s.
2.–4. osa eellinastus homme kell 19.30 Solarises
