Maimu Bergi tõmbab teater

Mee­nu­ta­gem, et Mai­mu Ber­gi va­hen­du­sel on meie teat­ris­se tul­nud uut soo­me draa­mat, mis on too­nud uu­si vaa­te­nur­ki ja põne­vaid rol­le. Ja ka pub­li­ku­me­nu.

Mee­nu­ta­gem kas või Jou­ko Turk­ka lus­ta­kat No­kia-draa­mat „Con­nec­ting Peop­le” Von Krah­lis või siis Leea Kle­mo­la „Kok­ko­la­t” End­las.

Neis näit­le­ja­le suupä­ras­tes tõlge­tes on nä­ha tund­lik­ku kee­le­ka­su­tust, mis ai­tab kaa­sa põne­va­te la­va­ka­rak­te­ri­te tek­ke­le. La­val on sündi­nud sel­li­sed põne­vad rol­lid na­gu Rai­vo E. Tam­me Jor­ma Ol­li­la ja And­rus Vaa­ri­ku Mar­ja-Tert­tu.

Soo­me kee­le maa­keel­de ümber­pa­nek po­le vas­tu oo­tu­si ker­ge. Mai­mu Berg on ol­nud kim­pus „vi­tu­ga”. Sel­le sõimu-sõna­ga, mil­le­ga soom­la­ne vi­ha­hoo­gu kõike sa­ge­da­mi­ni vürt­si­tab. Ol­gu Mai­mu Berg siin teoo­rias pea­le­gi suur spet­sia­list (tal on sel tee­mal es­see il­mu­nud), see soom­la­se „vi­tu”-sa­ja­tus saa­dab vae­va­li­sel moel te­ma ja ka teis­te soo­me draa­ma tõlkeid Ees­ti la­val. Sest mõis­te­te so­bi­ma­tus teeb ka­du­de­ta ümber­pa­ne­ku võima­tuks.

Noortele vana, vanadele noor

Loo­min­gu Raa­ma­tu­ko­gus il­mu­ta­tud Ber­gi draa­mad „Ve­ne ru­lett” ja „Eu­roo­pas­se! Eu­roo­pas­se!” po­le te­ma ainukesed teatrile loo­dud teo­sed, aga küllap vist värs­kei­mad. Hä­be­ne­da po­le au­to­ril nen­de pä­rast va­ja põrmu­gi. Põne­vad ka­rak­te­rid, mood­ne ab­sur­di­mai­gu­li­ne dia­loog, kus on külla­ga vai­mu­ku­si ja oo­ta­ma­tut huu­mo­rit.

„Ve­ne ru­let­t” on va­hest tu­ge­vaim, ku­na siin on au­tor osa­nud ta­ba­da ära kõne­kad ka­rak­te­rid, kel­le konf­likt kas­vab sot­siaal­se üldis­tu­se­ni Ees­ti ühis­kon­nast. Pea­te­ge­las­teks on Mees, kel­le edu­kas äri­me­hes­taa­tus näeb et­te nai­se­va­he­tust pa­re­ma aas­ta-k­äi­gu noo­ri­ku ka­suks, ja te­ma Naine, kes tal­le jäe­tud rol­li­ga lep­pi­da ei ka­vat­se.

Kui Mai­mu Ber­gi draa­ma­teks­tid on nii vai­mu­kad, miks neid siis se­ni la­vas­ta­tud po­le? Siin on üks konks. Ni­melt on Ber­gi näi­temän­gus puu­du see es­ma­ne, pea­lis­pin­nal asuv te­ge­vus­lik kar­kass, kus on sel­gelt näh­ta­vad te­ge­vus­te mo­tii­vid ja va­li­kud. Berg ta­vapä­rast te­ge­vus­ri­da ot­se just ei ei­ta, kuid ve­ni­tab na­pi süÏee-k­äi­gu pi­ka dia­loo­gi ja ka­rak­te­ri-a­ren­du­se pea­le väl­ja.

Prae­gu­sel post­mo­dern­sel ajal näeb la­val hul­le­mat­ki „d­raa­ma­reeg­li­te” ei­ta­mist, kui Berg en­da­le lu­bab. Miks siis te­ma teks­tid la­va­le ei so­bi? Ent siin võib en­dast mär­ku an­da põlv­kond­lik kok­kumäng. Noo­re­ma­te­le la­vas­ta­ja­te­le, kes nee­laks al­la Ber­gi vor­mi, võib ta tee­ma­va­lik näi­da lii­ga va­nai­ni­me­se­li­kult tõsi­ne. Ja Ber­gi ea­kaas­las­te jaoks võivad te­ma teks­tid ol­la jäl­le üle­se­hi­tu­se poo­lest liig noo­rus­li­kult raa­me lõhku­vad.

Draa­ma­teks­ti­de üle tar­gu­ta­mi­ne on har­va tä­nuväär­ne te­ge­vus. Pä­ris tea­ter näi­taks pa­re­mi­ni, mis neis on pei­dus. Kas söan­dab kee­gi väl­ja­kut­se vas­tu võtta?

Raamat

Vene rulett. Euroopasse!

Euroopasse!

Maimu Berg

•• Kultuurileht, 2008

•• Loomingu Raamatukogu sari

•• 128 lk