Keelekommentaar
Keelelises mõttes elame ajas, mis mõnda väga vihastab, mida mõni peab loomulikuks ja ainuvõimalikuks ja mis kolmandaid lihtsalt lõbustab. Sellist keelt, kus kahe keele sõnad korraga läbisegi kasutusel, nimetavad stiiliuurijad makarooniliseks keeleks.
Eestis võiks seda ju nimetada ka Koidula soome keeleks või eesti telereporterite keeleks - need kaks näidet on kohaliku makaroonilise stiili non plus ultra.
Koidula ja telereporterite vahel on siiski üks suur erinevus. Koidula kasutas erakirjades oma soome korrespondendile eestisegust soome keelt, eesti telereporterid aga "harivad" mulgi mammisid ja saare taate arusaamatute soome sõnakestega, mille tähendus on neile enestelegi jäänud rohkem kui segaseks. Igatahes mulle kui filoloogile on näiteks talispordivõistluste otseülekanded Eesti Televisiooni kanalil alati olnud kahekordne nauding: võistlusele kaasaelamine ja lingvistiline lõbutsemine.
Makaroonilist stiili on kirjanduses kasutatud ammustest aegadest ja tal on oma kindel funktsioon - koomika tekitamine. Makaroonilisus on kindel märk, et meil on tegu naljaka tekstiga. Lugeja või kuulaja reageerib otsekohe vastavalt, s.t valmistub nalja saama. Kitzbergi "Veli Hennus" on kurikuulus Kniks-Mariihen, kadakapiiga, kelle suhu on pandud imetore makarooniline keelekasutus.
Niisiis, kuulates makaroonilises stiilis spordikommentaari, lugedes samas stiilivõtmes kirjutatud majandusanalüüsi või moeajakirja trendi- ehk suundumuste selgitusi, s.t eesti-inglise-soome ühepajakeelt, tekib inimestel, kes neid keeli valdavad, paramatult naljaootus. Ja ilmtingimata nad ka nalja saavad!
Mood on üldiselt lõbus asi ja võib-olla moekommentaatorid soovivadki mõnikord naljatada, ka keeleliselt. Seda küll. Vaevalt aga spordimehed ja eriti majandusanalüütikud nalja peal väljas on, nemad tahavad tõenäoliselt siiski tõsimeelselt mõjuda. Siit ka keelestrateegiline vastuolu: keegi, kes tahab vägagi tõsiselt mõjuda, on valinud meelemõistuse vähesuse tõttu täiesti vale stiili ja ajab auditooriumi naerma. Võõrkeele oskus on hea ja tõsine asi ning ei aja kedagi naerma, aga võõrelementide metsik segamine emakeele elementidega annab kokku kindlafunktsioonilise koomikastiili - makaroonilise stiili.
Asjal on veel üks konks sees. Kniks-Mariiheni puhul said peaaegu kõik Eesti- ja Liivimaa lugejad aru kogu stiilist, sest kadakasakslus oli levinud ühtlaselt üle kogu maa nagu ka saksa keele oskus. Tänapäeva Eestis on makaroonilistel autoritel raskem. Eesti-soome makaroonilisest stiilist saab lõbuelamuse ja mõistmise üksnes Tallinna ja Põhja-Eesti elanik, mujal see pragmaatika ei toimi, eesti-inglise makaroonika pakub aga nalja vastavalt haritud kihtides. Spordihuviline talupidaja võib ühtviisi nõutuks jääda nii majandus- kui ka spordiuudiste puhul - ei saa sotti ja kõik!
Kogu see jutt aga kehtib sel juhul, kui autor on tõesti soovinud tarvitada makaroonikat ja lõbustada kuulajat-lugejat. Ei saa välistada võimalust, et polegi tahetud nalja teha ja makarooniline tekst on välja kukkunud mingil muul põhjusel. See on juba suurem keele- ja kõnestrateegiline viga, mis muudab räägitud jutu osaliselt lihtsalt müraks. ühed ei saa üldse aru ja teised saavad peamiselt naerda. Nii armetu pragmaatikaga keelekasutaja või autor jääb keelekeskkonnas lihtsalt tummaks autoriks või klouniks. Kui eesmärk on kommunikatsioon ehk teate edastamine, siis käib selle juurde ka vastavate stiilivahendite ehk modulaatorite edastamine. Stiil on nagu helistik, mis võib meloodiat tundmatuseni muuta.
Seega, kui mingit teksti edastatakse peamiselt ühe keele keskkonnas ühe keele kasutajateale, siis saab seal teise keele elemente kasutada ainult selle piirini, kus teksti põhiline stiil ja modaalsus säilivad. Kui stiil muutub makarooniliseks, saab algupärasest tekstist hoopis uus tekst - tavaliselt naljatekst.
