Male suurmeistreid konveieril ei toodeta
SEOSES MALE TEEMAGA MEENUS SEIK Janno Põldma kaheksakümnendatel valminud telelavastusest Dzhuudopoisid, kus kooli õppealajuhataja asjatult dÏuudoõpetajast kolleegis malevaimustust esile kutsuda püüab. Pobisedes India avangutest, Pärsia kaitsest vms.
Ehkki male on just klassikalise ja vabamaadluse kõrval olnud teine läbi aegade Eestile maailmas kõvasti kuulsust toonud spordiala. Kui tänapäeval võib tuntuima eestlase tiitli kandja üle vaielda – ühele Lennart Meri, teisele Carmen Kass või hoopis keegi kolmas – siis kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oli selleks persooniks vaieldamatult male suurmeister Paul Keres. Meie Keres. Keres oli esimene maletaja, kes käis Eesti valitsuse delegatsiooni koosseisus välismaal, Kuubal, mis tollal valitsenud arusaamade kohaselt lausa ennekuulmatu pretsedent oli.
Sestap ei ole mingi ime, et 1966. aastal Tallinnas toimunud Nõukogude Liidu tempionaadiga valmistati ette soodus pinnas Maleklubi tekkeks. “Alates 1972. aastast saime enda kätte tollal üsna haledas seisukorras olnud maja Vene tänaval, kus oleme õnnelikult tänaseni. Kolm aastat oma elust, 1972-1975, olen füüsiliselt pühendanud selle hoone kasutamiskõlblikuks muutmiseks,” meenutab aastakümneid Eesti male hea käekäigu eest vastutav olnud Ivo Nei. “Päris avamist Paul Keres ise ära oodata ei jõudnudki, vaid lahkus meie seast mõned kuud varem. Aga ta oli kõik need aastad nõu ja jõuga abiks. Üsna loogiline, et kool hakkas kandma tema kui kuulsaima Eesti maletaja nime – Paul Kerese malekeskus.”
IVO NEI SÕNUL SOOSISID TOLLEAEGSED VÕIMUD maleelu aktiivsust igati, eriti agarad malesõbrad olnud Johannes Undusk ja Ivar Kallion. “Malemaja on üles ehitatud ja algusest peale ülal hoitud Tallinna linna rahadega, seega on sinna huvilistel alati olnud vaba juurdepääs,” rõhutab Ivo Nei. “Kuigi, võrreldes N. Liidu aegadega on harrastajate arv kahanenud. Põhjuseks peab Ivo Nei alternatiivsete eneseteostamismeetodite paljusust tänapäeval. “Tollal oli male pea ainus ala, mis andis suurepärased võimalused reisimiseks mööda Nõukogude Liitu. Lisaks lähendas see sõna otseses mõttes erinevatest rahvustest noori. Ka praegu käivad meil läbisegi eestlased, venelased, juudid, armeenlased jt.”
”Uus suurmeister? Jah,” nendib Ivo Nei, “Kerese, Ehlvesti ega Olli sarnast talenti mul teile praegu nimetada ei ole, ehkki silmapiiril on mõningaid väga silmapaistvaid noori mängijaid. Oleks ka ülimalt liig nõuda, et Eesti produtseeriks ühe suurmeistri teise järel. Ega malemängijaid konveieril ei toodeta. Mõne aja pärast,” on Nei positiivne. Pidevalt korraldatakse Tallinna esivõistlusi, kuhu kõik soovijad end registreerida võivad. Sümboolse osavõtumaksu eest, 100 krooni aastas, pensionäridele ja lastele on veel odavam.
Eesti tegevpoliitikute hulgaski leidub Ivo Nei kinnitusel väga häid maletajaid, näiteks Andres Tarand ja praegune peaminister Mart Laar olevat üsna professionaalsele maletajale sarnase mõtlemis- ja mängustiiliga mehed. “Peavadki olema, male ja majanduse või male ja poliitika vahele võib otseseid paralleele tõmmata. Nii ühes kui teises peab teinekord kiiresti vastu võtma ja läbi viima kaunis keerulisi ning saatuslike tagajärgedega otsuseid,” tähendab Ivo Nei.
MALE PEEGELDAB INIMKONNA KÄEKÄIKU. Kui hakata mõtlema, siis tegelikult ei ole malest eesti keeles ja eesti meeste poolt kuigi palju raamatuid ilmunud. Muidu analüüsitakse tipp-
sportlaste elu kirjanduses viimastel aastakümnetel palju. Male on ka sport, sisaldades endas vaat veel rohkem pingeid, kui jooks, kettaheide või pallimängud. Sest male jõuab vabastava katarsiseni, läbi ajupotentsiaali maksimaalse pingutuse.
Jah, on kirjutatud maletajate autobiograafiaid, päevikuid, ilukirjanduslikke teoseid, memuaare. Teistes keeltes. Tea kas maletaja elust saab bestsellerit? “Meie Keres” oli vist bestseller, seda võib paljudes Eesti kodudes raamaturiiulis silmata. Või venelastel Mihhail Botvinniku elulugu, Garri Gasparovist kirjutatud paksu venekeelset teost olen ka kunagi lehitsenud. Üks Piiteri auväärne professor näitas.
Raamatupoest leidsin oma üllatuseks meister Jaan Ehlvesti pehmete kaantega “Mäng 1999”. Oli poeriiulil ainuke eestikeelne male-teemaline teos, mis ei olnud õpik. Teosest võib leida nii malepartiide täpseid kirjeldusi, kui autori muljeid eksootilistest riikidest koos ausa eneseanalüüsiga.
Nagu ütleb raamatu eessõna: see on maletaja ränkraske elu Eesti Vabariigis võitluses maailma, eesti rahva ja oma vanematega. Seitsekümmend üheksa võitu ja mõned olulised kaotused.
Aitäh Jaan Ehlvestile selle raamatu eest, mida tõenäoliselt ei olnud lihtne kirjutada ega kokku panna, aga mis vahest aitab inimestel male laiema avalikkuse eest suhteliselt varjus olevat maailma paremini mõista. Muidu tavatsetakse malemeistritest tõesti rääkida vaid säravate võitude korral. Võib-olla peaksid käesolevat teost lugema ka spordiajakirjanikud, kes Elista maleolümpia ajal kahte suurmeistrit hävitavalt kritiseerisid. Et üks on haige ja teine alkohoolik. Elu – vastupidiselt malenditele, mis jagunevad konkreetselt mustadeks ja valgeteks – ei ole seda teps mitte.
Paul Kerese malekeskus Vene tn. 29
