Mälestused, ajalugu, identiteet
Müncheni ajalooinstituudi direktor
I
Ajaloost õppimine eeldab, et ajalugu õpetatakse. Tees, et ajaloost tuleb õppida, on vana. Juba Cicero ütles: “Historia magistra vitae.” Aga teesile leidub alati antitees, näiteks Winston Churchillilt: “Ainuke, mida ajaloost saab õppida, on see, et sellest ei õpita midagi.” Varasemate aegade optimismile vastandub siin 20. sajandi skeptitsism. Ja sama käib ka mälestuste kohta: veendumusele, et inimene, kes kaotab mälu, kaotab ühtlasi ka oma identiteedi, vastandub Friedrich Nietzsche lause: “Terve on see, kes unustab.” Ning Thomas Jefferson kirjutas 18. sajandi lõpul kollektiivse mälu kohta, et surnutel pole õigust elavate üle. Kuid tänapäeval ollakse veendunud ka vastupidises: haige on või haigeks jääb see, kes mälestusi alla surub.
See seisukoht võib tunduda ühemõtteline, aga ometi pole seda. Mälestused ei ole veel mälu, ning kogemused ei ole veel ajalugu: mälu ja unustamise vahel on otsene seos. Ning ka rahvusliku “identiteedi” mõiste on äärmiselt küsitav. Igal juhul peab aga paika tõik, et pole olnud ega ole ühtegi kõrgkultuuri, mis tekkinuks ajaloolise mäluta. Kultuur ilma ajaloota on teoreetiliselt mõeldamatu ja praktikas võimatu; ka kõige radikaalsemad uuendajad ja revolutsionäärid seisavad vastamisi olemasoleva ja möödunuga, ning seega kujundab ajalugu ka nende mõtlemist ja tegutsemist. Me ei pääse ajaloost – see järeldus on banaalne, kuid ometi tõene; ning küsimus pole mitte selles, kas ühiskond sõltub ajaloost, vaid selles, kuidas ta sellest sõltub. “Alles mälus ja mälestustes kujuneb tegelikkus,” kirjutas Marcel Proust.
On olemuslik erinevus, kas ühiskond elab üksnes traditsioonidest, kas vanu peetakse tarkadeks, kes määravad norme, ning kas vana õigus – nagu keskajal – määrab väärtuste ja õiguste horisondi, või kas ühiskonna normiks ja liikumapanevaks jõuks on see, mis on uus, progressiivne. “Querelles des anciens et des modernes” (“Vana ja uue konflikt” – toim) tunnistas 17. sajandi Prantsusmaal seda pööret: alates valgustusajastust, mis oli oma kõigi rahvuslike avaldumisvormide juures üks suuremaid üle-euroopalisi liikumisi, asendub varasem juhindumine minevikust tulevikuga. Vaatamata kogu “modernsusväsimusele”, millest rääkis 19. sajandi suur Baseli kultuuriajaloolane Jacob Burkhardt, ei ole siiani midagi olemuslikult muutunud selles, kuidas progressist on saanud üks meie elu juhtmõtteid. See paneb igasuguse konservatiivsuse alati eneseõigustamise surve alla.
Vaatamata sellele raputas 20. sajand (enam kui ükski varasem) progressioptimismi ja polnud juhus, et Theodor W. Adorno ja Max Horkheimer pealkirjastasid 1947. aastal oma kuulsa raamatu “Valgustuse dialektikaks”. Olgugi et nad ei teadnud midagi genoomi kaardistamisest ega elusorganismide kloonimisest ning ka George Orwelli anti-utoopia “1984” ilmus alles aasta hiljem, oli 20. sajandi esimene pool neid mõlemat algselt marksistlikku filosoofi pannud kahtlema neis ajaloofilosoofilistes ideoloogiates, mis peavad progressi ja “inimkonna parandamist”, nagu öeldi 18. sajandil, ajaloo vältimatuks tulemuseks. Vastupidi, juba Esimene maailmasõda (George F. Kennani sõnul “20. sajandi päriskatastroof”) oli näidanud, milliste õudusteni võivad viia piiramatud tehnilised võimalused ja kontrolli alt väljunud tehniline progress. Kuid ometi osutusid Esimese maailmasõja (mida prantslaste ajaloolises mälus kutsuti pikalt “suureks sõjaks” – “la grande guerre”) 10 miljonit ohvrit tagasi vaadates vaid Teise maailmasõja 55 miljoni ohvri eelmänguks.
II
Pärast 1945. aastat ei saanud ei üksikisikute mälestused ega “kollektiivne mälu”, nagu seda on kutsunud prantsuse sotsioloog Maurice Halbwachs, jääda endiseks. Mõlema totalitaarse ideoloogia ekstsessid, mis põhjustasid miljonite inimeste massimõrva ning püüdsid seejuures kurjategijatele ja kaasajooksikutele näilist eneseõigustust ja puhast südametunnistust pakkuda, ei muutnud üksnes maailma, vaid ka ajaloolist mälu. Nagu Theodor W. Adorno märkis, ei saa pärast Auschwitzi enam luulet kirjutada, ning ajaloouurimine seisis pärast 1945. aastat küsimuse ees, kas ajalugu üldse enam kirjutada saab. Ning olgugi et ka pärast aastat 1945 kirjutati luulet ja ajalugu, seadis Auschwitz ometi fundamentaalse küsimärgi alla 18. ja 19. sajandist pärineva moodsa ajalooteaduse ühe olulisema eelduse – ajaloosündmusi, isikuid ja arenguid tuli mõista nende spetsiifiliste tingimuste, mitte aga hilisemate hindamiskategooriate abil.
Ja see pole veel kõik. 20. sajandil ei domineeri enam positiivse värvinguga mälu, vaid pigem negatiivne: mälestuskohtadeks pole enam vabadussambad ega paigad, kus võideldi vabaduse ja inimõiguste eest, vaid hoopis kohad, kus need õudsel viisil jalgade alla tallati. Mälestusmärgid pole enam ülemlaul sõjalistele võitudele või ajaloolisele hiilgusele (nagu Napoleoni kujud Prantsusmaal, Bismarcki mälestusmärgid keiserlikul Saksamaal, Garibaldi kujud Itaalias või Marxi ja Lenini monumendid, mis aastatel 1989/90 suures osas maha võeti), vaid pigem kohad, kus mälestatakse kohutavaid kuritegusid.
Ainuüksi Saksamaa nn vanades liidumaades on tuhandeid mälestuskohti natsismiohvritele, rääkimata endistest koonduslaagritest, nagu Dachau, Buchenwald, Bergen-Belsen ja Sachsenhausen, millele lisanduvad omakorda veel Saksamaa okupeeritud aladel loodud tapalaagrid, nagu Auschwitz, Maidanek ja Treblinka. Nii nagu ei kunagi varem määras ja määrab mälu mälestuse nendest õudustest: juudi identiteet ei ole enam ilma holokaustita mõeldav. Ning mälestus Auschwitzist on pärast 1945. aastat saatnud ka demokraatia ülesehitamist Lääne-Saksamaal ja sakslaste ajaloolist enesemääratlust – see pidi kohutava reaalsusena mällu sööbima ning saama ajaloomälu sümboliks. Saksa ja juudi identiteet on seotud tugevamini kui kunagi varem. See eristab Saksamaa ajalookogemust põhjapanevalt (Lääne-)Euroopa naabrite omast. Lisaks sellele oli Saksamaal kogemus mitte üksnes ühest, vaid koguni kahest totalitaarsest diktatuurist.
III
Rääkides “kuriteokohtadest”, põrkume me “mälestuste” mõistega ja koos sellega ka ühe põhimõttelise probleemiga: sageli räägitakse mälestuskohtadest, kuid rangelt võttes suudavad mäletada vaid need, kes tõesti neis kohtades viibisid – nagu näiteks Dachau koonduslaagris olnud inimesed, kes seni-ajani elavad. Arvestades aga saksa rahva vanuselist jaotust – ja see kehtib ka teiste riikide kohta –, väheneb pidevalt nende inimeste arv, kellel on isiklikke kogemusi enne 1945. aastat. Aastal 1999 oli 82 miljonist sakslasest vähem kui viis miljonit vanemad kui 75-aastased. Seda on umbes seitse protsenti. Teisisõnu: 94 protsenti praegustest sakslastest ei olnud aastal 1945 veel sündinud või olid vähem kui 20-aastased ning 80 protsenti praegu elavatest sakslastest on sündinud pärast Teist maailmasõda.
Isiklikke mälestusi asendab seega üha enam ajalooline teadmine (paraku aga ka teadmatus), mis on alati rekonstrueeriv või hoiatav. Ohvrite ja nende isiklike kogemustega seotud kannatuspaikade asemele tulevad näitused, muuseumid, mälestusmärgid. Igal juhul saab ja peab nende kohtade aurat kasutama hoiatusena, seda ei saa aga teha ilma informatsioonita.
Omaette aspekt on seegi, et individuaalne mälestus on alati subjektiivne ja selektiivne. See ei käi üksnes kohutavate mälestuste, vaid ka positiivsete ja banaalsete seikade kohta. Ajaloolased on seega hädas: kui kaasaegsed on veendunud, et nad teavad oma ajast rohkem kui ajaloolased, peab tegelikkuses siiski paika pigem vastupidine, seda juba üksnes põhjusel, et igal ajal leidub ohtralt tegevuskohti, sündmusi ja isikuid, millest ka kõige tähelepanelikumad tunnistajad suudavad märgata vaid murdosa. Ja mis kõige olulisem: kaasaegne ei suuda kunagi teada kõiki mõjusid, mida üks või teine sündmus vallandab. Viimaseid suudavad seletada ja hinnata vaid ajaloolased, vaadates asja teatud distantsilt. Kaasaegne ei tea ka kõige olulisemate sündmuste kõiki allikaid, ta ei tunne oluliste ajaloosündmuste ja arengute kõiki kompleksseid dimensioone, vaid üksnes üksikkogemusi, mis koonduvad isikliku värvinguga mälestusteks, mitte aga mäluks. Ajalooliselt objektiivne mälu on hilisem, refleksiivsem protsess.
Järelikult ei “anta” ajalugu ja seega ka mälu hilisematele põlvkondadele vahetult, vaid seda rekonstrueeritakse sündmuspaikades, muuseumides ja näitustel, ennekõike aga teadustöös. Ajalooallikate kõrvale tekib ka traditsioon, mida teadlikult kujundatakse. Ajaloolaste loodud ajaloopilt on empiiriline, süsteemne ja kontrollitud rekonstruktsioon ja tõlgendus – ajaloosündmuste, -fenomenide, isikute ja arengute esitamine, mis arvestab nii toonast konteksti kui ka kõigi nende päritolu ja mõju.
Kuid see teaduslikult tõestatud, teadlikult kommunikatiivne mälestusvorm ei ole mingil juhul ainuke – elavad ju rahvaste ja ühiskondade kommunikatiivses mälus edasi põlvkonnalt põlvkonnale päritavad ajaloofragmendid, legendid ja müüdid ning lõppeks ka ajaloomälu poliitiline instrumentaliseerimine. Katse ajalugu poliitiliselt ära kasutada valmistab probleeme isegi demokraatlikes ühiskondades, kus ei saagi olla üht ja ainsat ametlikku ajaloopilti ning kus teadus on vaba.
Ajaloomäluga ei tegele üksnes ajaloolased, vaid ka mitte just kuigi väike osa meediast, kellele kuulub seejuures eriline vastutus. Miski ei seisa täna-päeval väljaspool banaliseerimise või ideoloogilise trivialiseerimise ohtu. Ajaloosündmuste suvaline, sh kunstiline aktualiseerimine muutub sageli meelelahutusartikliks. Ajalugu ei “kuulu” enam eeskätt ajaloolasele või ajalooliselt haritutele. Juba Marc Bloch märkis oma “Ajaloo apoloogias”, et isegi kui ajaloost pole muidu mingit tolku, on ta ometi meelelahutuslik.
Kuid see ei ole ainus probleem. Erinevad mälestused pole üksnes ajaloosündmuste kaasaegsetel ja nende sündmuste poolt puudutatud inimestel, vaid palju enam erinevad need mälestused epohhide ja rahvaste, sageli ka erinevate sotsiaalsete gruppide lõikes. Näiteks nn Sedani päevast (Napoleon III armee lüüasaamine Sedani all 1870. aasta 2. septembril – toim ) sai keiserlikul Saksamaal pidupäev, Saksamaal aga leinapäev. Nüüdsetele põlvkondadele, kui ajaloolased välja arvata, ei ütle see tähtpäev enam suurt midagi. Ning Stalingrad ja sakslaste lüüasaamine 1943. aastal omasid venelastele ja sakslastele enesestmõistetavalt erinevat tähendust ning see elab nüüdki prantsuse avalikkuse jaoks edasi ühe Pariisi metroojaama nimena.
Me oleme harjunud rääkima rahvuslikust identiteedist. Käesoleva teema kontekstis tähendab see identiteeti, mida kujundab ajalooline mälu. Kuid tegelikult on siin tegu äärmiselt probleemse lihtsustusega. Kui juba üheainsa indiviidi identiteet on liiga kompleksne selleks, et sellest saaks rääkida kui ühest ja ainsast, siis veel tugevamalt peab see paika kollektiivi või terve rahva puhul. Kuid samas kujundab indiviidi kollektiivne, sh rahvuslik identiteet. Iga üksikinimese identiteet kujutab endast erinevate individuaalsete, sotsiaalsete, regionaalsete ja rahvuslike rollide ja rolliootuste lõikepunkti: ta kuulub teatud põlvkonda, teatud usutunnistuse, rahva, sotsiaalse grupi, ametiala, haridusliku horisondi alla. Ning paralleelselt sellega, kuidas eluseisundid muutuvad – lapsest saab isa või ema, õpilasest õpetaja, noorest pensionär –, ei jää muutumatuks ka identiteet. Teatud mõttes on inimesel erinevaid identiteete, ning muutub ka see, kuidas ta tõlgendab erinevaid elusündmusi (ja ka ajaloofenomene). Vaid ühest konstantsest identiteedist rääkimine ei kätke endas üksnes lihtsustamis-, vaid võib-olla ka totalitarismiohtu.
Tõsi, leidub teatud võtmesündmusi, mis kujundavad rahva enesemääratlust – nagu näiteks Suur Prantsuse revolutsioon aastal 1789 –, kuid sageli muutub ka see, kuidas neid sündmusi mäletatakse. Kuna Saksamaa oli kuni aastani 1989 jagatud kaheks riigiks, on sakslastel ka lähiajaloost erinev arusaam. Kuid ajaloomälu, teatud sündmuste ja isikute mäletamist ei määra mitte minevik, vaid olevik. Olevik valib minevikust välja selle, mis teda huvitab, ning see kujundab ajaloolist mälu.
IV
Ajaloo vältel kerkivad esile üha uued mineviku mäletamise viisid. Iga rahva identiteedijooned muutuvad ajas. Selle juurde kuulub ka põlvkondade väärtuste muutumine, mis on omakorda seotud ajalooliste mälestuste muutumisega. Ajaloomälu konstrueeritakse ikka ja jälle uuesti. Selles peavad edasi elama ka mälestused 20. sajandist. Ning mälestused ei tohi kätkeda üksnes katastroofe, vaid ka mälestust sellest, milliseid poliitilisi ja moraalseid järeldusi neist tehti.
Üheks näiteks sellest, kuidas mälestused muutuvad ja on muutunud, on 1945. aasta 8. mai. Paraku püütakse seda ajaloodaatumit regulaarselt ka poliitiliselt ära kasutada. Need, kes instrumentaliseerivad ajaloolisi võtmesündmusi ja katastroofe, taandades need vaid ühele dimensioonile, ei hooli ajalooteadlaste seas tuntud tõest, et taoline poliitiline legendide loomine ajaloosündmuste ümber võib olla väga ohtlik. Näiteks äärmusparempoolsete nn Dolchstoßlegende (Esimese maailmasõja järgsel Saksamaal levinud müüt, et Saksamaa kaotus polnud tingitud mitte valest sõjalisest strateegiast, vaid kodumaistest faktoritest, sh sellest, et rahvas ei vastanud “patrotismi kutsele” ja tegid tagalas õõnestustööd – toim) aitas kaasa Weimari Vabariigi diskrediteerimisele.
Arvamusküsitluste järgi oli aastal 1995 80% sakslastest seisukohal, et 1945. aasta 8. mai oli vabastamise päev. Kahtlemata on see õpiprotsessi tulemus. Kuid ometi tasub mõelda sellele, et aastal 1945 olnuks taolise arvamusküsitluse tulemus täpselt vastupidine. Kuid mis on tõene? Kas sündmuste vahetute tunnistajate mälestused või hoopis järeltulijate omad? Mõlemal vaatepunktil on omad põhjused, daatum ja selle sümboolne väärtus jääb aga ambivalentseks. Esimese Saksa liidupresidendi Theodor Heussi hinnang tabab otse asja tuuma: “1945. aasta 8. mai jääb meist igaühe jaoks kõige traagilisemaks ja küsitavamaks ajalooparadoksiks. Miks ometi? Sest meile langes osaks ühtaegu nii hävitamine kui ka vabastamine.”
Kuid väita seda, et sakslastele kuulus kollektiivne süü, on nii ajalooliselt, juriidiliselt kui ka eetiliselt ebakorrektne. Viitamine kollektiivsele süüle ei muuda küll midagi saksa rahva poliitilise vastutuse juures; ning see ei muuda ka nende süüd, kes sooritasid, lasid korraldada või soodustasid natsireÏiimi koletuid kuritegusid. Kollektiivse süü teesist lahtiütlemine ei muuda midagi ka nende inimeste moraalse kaasvastutuse puhul, kes vaatasid mööda siis, kui nad võinuks kas või väikest viisi aidata. Ajaloolase ülesanne on diferentseerida. Ta peab uurima nii üksikisiku kui ka sotsiaalsete gruppide käitumist; ta peab analüüsima indiviidi ja ühiskonna, üksikute otsuste ja indiviidiüleste sotsiaalsete struktuuride vahelisi pingeid ja suhteid – olgu need ajaliselt piiratud või kestvad.
Kui me väidame, et sakslased olid kollektiivselt kurjategijad, siis peame me vaatama nende osalust nendes kuritegudes. On vaieldamatu, et suurem osa tsiviilelanikkonnast, kes viimastel sõja-aastatel ja -kuudel langes Saksa linnade pommirünnakute ohvriks, ei osalenud reÏiimi kuritegudes. Ka poliitiline vastutus selle eest, et sakslased valisid natsipartei riigi etteotsa, puudutab vaid üht osa elanikkonnast, olgugi et 1933. aasta 5. märtsil saavutas NSDAP väga kõrge, 43,6-protsendise toetuse. Seda problemaatikat saab selgitada ühe näite abil. 80 protsenti Kölni elanikest ei hääletanud viimastel vabadel riigipäeva valimistel mitte NSDAP-i poolt, vaid selle vastu. Kui nende linn Teises maailmasõjas täielikult hävitati, võeti nad ühiselt vastutusele poliitilise reÏiimi eest, mida nad ei olnud ise valinud. Nendest said ohvrid, olgugi et suuremat osa neist ei saa ka kõige laiemas tähenduses pidada kuritegude sooritajaiks. Berliinis, kus oli NSDAP-ile samuti keskmisest madalam toetus, osutusid mitmed tuhanded inimesed kangelasteks, sest vaatamata isiklikule ohule osutasid nad opositsioonilist vastupanu, peites näiteks deporteerimise ja surma poolt ohustatud juute. Kuid hiljem hukkusid nad nagu teisedki sajad tuhanded brittide ja ameeriklaste elamukvartalite pihta suunatud pommirünnakutes, olgugi et nemadki olid natsireÏiimi kuritegudes süütud. Nemad ei sooritanud mõrvu Oradur-sur-Glane’is, Auschwitzis või Bergen-Belsenis; nad ei olnud süüdi natsireÏiimi kuritegudes, nad ei olnud kurjategijad.
Moraalselt ebatavaliselt probleemne argumentatsioon, et kõik sakslased olid kurjategijad, on ka poliitiliselt fataalne, sest konstrueerib teatud äraspidist “sugukondlikkust”; see lähenemine on ka küüniline, sest vaatab miljonite kannatustest mööda; ning ka agitaatorlik, sest peab ajalooliste faktide nimetamist “arvete õiendamiseks”. On ilmselge, et üht kuritegu ei saa õigustada teisega, Hitleri kuritegusid ei saa õigustada Stalini omadega.
Ajaloolane peab vastu seisma katsetele ajalugu poliitiliselt instrumentaliseerida, nii nagu ta peab vastu seisma ka ennastõigustavale ajalookasutusele järeltulevate põlvede poolt, keda õnn või juhus säästis diktatuuriga kaasnevatest moraalsetest katsumustest. Ajaloolane ei tohi oma teadust teha ühelgi muul eesmärgil kui soovist teada seda, mis tegelikult juhtus. Ta tahab mõista epohhe ja ajaloolisi fenomene, isiksusi ja sotsiaalseid gruppe, nende struktuure ja mentaliteete nende aja kontekstis; ta tahab analüüsida põhjuseid ja nende mõjusid ning mõista nii seda, mis on muutunud, kui ka seda, mis on samaks jäänud. Minevik ei teeni tulevikku. Just ajaloo lihtustamine on see, mis teeb praeguse meedia kõrgkonjunktuuri nii probleemseks. Me tahame kõike möödunut mõõta oma mõõdupuude järgi, mille on kehtestanud järeltulevad põlved, kes teavad asju oma eelkäijatest palju paremini ainuüksi põhjusel, et nad on hiljem sündinud ning seega tunnevad ajaloosündmuste seoseid ja lõppu. Moraalseid otsuseid ex post ei tule teha üksnes eetilisest argumentatsioonist tulenevalt, arvestada tuleb ka varasemate aegade ajaloolist konteksti, millest annab tunnistust ka näiteks diskussioon DDR-i ajaloo ja sel ajal elanud inimeste üle.
Heinrich von Treitschke, kes püüdis poliitilise publitsistina mõjutada avalikku arvamust ning kes ühtlasi 19. sajandi ajaloolasena kirjutas vähem oma kolleegide, rohkem aga haritud, kodanliku publiku tarbeks, esindas järgmist seisukohta: “Ajaloolane peab, niipea kui ta on kogunud toormaterjali, nihkuma hilisemalt varasemale ja küsima rahulikult, milline neist lugematutest sündmustest, millest ta ometi saab edasi anda vaid väikese killu, on tõesti avaldanud mõju uute elutingimuste kujunemisele. Alles seejärel saab ta selgelt rääkida ajaloo kulust. Diletandid, kes ei suuda õppida teadlase kannatust, püüavad minevikku selgitada nüüdisaegse baasil, pöörates seega ajaloo pea peale.”
Siia lisandub veel midagi: mälestuste fragmenteerimine, mis jätab teatud valdkonnad ja faktid praegustest poliitilistest põhjustest johtuvalt kõrvale või muudab need koguni tabuks, pole väär üksnes teaduslikust, vaid ka poliitilisest vaatevinklist. Ajaloosündmuste tabuks muutmist või koguni kõrvalesurumist ei saa demokraatlikus ühiskonnas õigustada. Ning kogemused õpetavad, et see ei saa ka kuigi kaua kesta. Ei saa olla ühtaegu unustamise vastu ja ka selle poolt. On sügavalt väär terve põlvkonna kannatustest mööda minna. Tuleb mälestada nii Reimsi pommitamist Saksa sõjaväe poolt Esimeses maailmasõjas (mis oli vastuolus rahvusvahelise õigusega), tuleb mälestada Guernicat ja Hiroshimat, aga ka neid enam kui 400 000 tsiviilisikut, kes hukkusid Saksa linnade pommitamisel Teises maailmasõjas, ja veel neid 800 000, kes seeläbi haavata said, rääkimata Saksa linnakultuuri hävitamisest.
Inimõigused peavad kehtima kõikjal ja seepärast tuleb mälestada kõiki neid, kes langesid 20. sajandi ideoloogilise fanatismi ja tehniliselt piiramatu purustamistahte ohvriks. Kuid ka 20. sajandil on rohkem kui üks identiteet, ja see on õnn neile, kes elavad pärast aastat 1945.
Artikkel ilmub Horst Mölleri ja ajakirja Aus Politik und Zeitgeschichte loal. Esmakordselt ilmus see ajakirjas Aus Politik und Zeitgeschichte (28/2001).
Tõlkinud Külli-Riin Tigasson
Kui juba üheainsa indiviidi identiteet on liiga kompleksne selleks, et sellest saaks rääkida kui ühest ja ainsast, siis veel enam peab see paika kollektiivi või terve rahva puhul.
20. sajandi mälestusmärgid pole enam ülemlaul sõjalistele võitudele või ajaloolisele hiilgusele, vaid pigem kohad, kus mälestatakse kohutavaid kuritegusid.
Me tahame kõike möödunut mõõta oma mõõdupuude järgi. Kuid need mõõdupuud on kehtestanud ju järeltulevad põlved, kes teavad ajaloosündmuste kulgu oma eelkäijatest paremini.
