Mälestused said uue fassongi
MINEVIK KUI HELESINISED MÄED, Ivan Orava mälestusedIvan OravVarrak, 2001
arvustus Homme on Eesti Vabariigi aastapäev ning kõigil meil on aeg mõelda kingitustele. Kui president Meri otsustas välja anda kaks tündrit värskelt küpsetatud ordeneid, siis mina jällegi kingin eesti rahvale oma mälestusteraamatu “Minevik kui helesinised mäed” uue väljaande. Kokku sai neid raamatuid trükitud kolm hobukoormat ja eile hommikul tuisuga vedasid küüdimehed need raamatupoodidesse laiali. Iga eesti inimene tohib neid ausalt teenitud kroonide eest osta nii palju kui süda kutsub.
Ehk mõni nüüd mõtleb, et vana Orav on päris jaburaks jäänud ega mäleta sedagi, et tema mälestused juba korra ilmunud on, mistarvis neid uuesti välja anda? Sõbrad, ärge minu pärast muretsege, mina mäletan kõike suurepäraselt, aga kahjuks on küllaga teisi inimesi, kes ei mäleta mitte midagi, või veel hullem – ei tahagi mäletada!
Et noored inimesed vanadest aegadest vähe teavad, on andestatav, sest nemad kiikusid alles hällis, kui minu mälestused esimesest korda poodidesse jõudsid. Küll nad nüüd loevad ja õpivad! Samuti on vahepealsete aastate jooksul asunud Eestisse elama suurel hulgal välismaalasi, nagu näiteks see usin moorlane, kes Eurovisioonile Eestit esindama sõidab. Olen kuulnud, et tema ei tea mitte midagi allveelaevast “Orzel” ega sellest, kuidas Karl Vaino ära sulas. Neegripoiss! Ära muretse! Minu raamatust saad sa kõigest teada!
Hoopis halvem lugu on nendega, kes meelega minevikku unustada ja isegi võltsida püüa-vad. Üks mu tuttav kõneles, kuidas teda oli hiljuti külastanud keegi tähtis eesti poliitik – ma ei taha nimetada selle inimese nime, kuna ei soovi häbistada tema perekonda. Sel ajal kui minu tuttav köögis kohvi keetis, nahistas see inimene raamatukapi juures. Alles paar päeva hiljem sai mu sõbrale selgeks, millega too isik riiuli juures tegeles. Minu mälestusteraamatust olid Ïiletiga välja lõigatud mitmed teda kompromiteerivad read, mõned kohad olid loetamatuks soditud ja üks paljastav foto suisa välja käristatud! Vat niimoodi püüavad mõned inimesed ajalugu muuta, kartes vastutust oma kunagiste alatute tegude eest ja järeltulevate põlvede põlgust.
Seepärast tundub mulle, et raamatu kordustrükk oli hädavajalik. Olen lisanud ka uuemaid kirjatöid, et üha täielikumalt täita eesti ajaloo “valgeid laike”. Jah, ehkki olen vana mees, ei kavatsegi ma puhata. Voldemar Miller, Jaan Kross ja mina – rohkem pole meid, Wikmani poisse, alles jäänud, aga see-eest oleme me kõik väge täis. Ivan Orav, sepp
