ähem inimesi teab, et Hiiemäe on nüüdseks kõige enam rahvaluulet kogunud teadlane Eestis. Hiljuti avaldati “Eesti mõtteloo” sarjas Hiiemäe artiklitest ja uurimustest kokku pandud raamat “Sõnajalg jaaniööl”. Riho Laurisaar uuris teisipäeval 70. sünnipäeva pidanud teadlaselt, miks rahvaluule ja folkloristikaga tegelemine endiselt vajalik on ja mida nende teadmistega peale hakata.

— Olete aastakümneid uurinud Eesti rahvakalendrit. Miks nende asjade uurimine ja nendega tegelemine endiselt olulised on?

— Mind tuntakse rahvakalendri uurijana, kuid tegelikult on see minu uuritavatest asjadest mulle kõige võõram. Minu arvestuste järgi peetakse Eestis regulaarselt umbes kümmet püha. Nende puhul on säilinud ka mingi osa kombestikust. Kas või niipalju, et sellest tehakse juttu. Näiteks kõik ei käi enam mardisanti jooksmas, kuid sellest vähemalt räägitakse ja see teadmine kantakse edasi. Minu kallal on virisetud, et miks tegelen vaid maarahva kalendriga. Kuid Eesti rahvakalender ongi maarahva talutööde kalender ja eestlased on maarahvas.

Linnakalender on tsunftide kalender, mis on võõrast kultuurist. Ka kuuse tassimine Raekoja platsile Tallinnas, mida mainiti esmakordselt juba 1441. aastal, mil tsunftisellid kargasid ümber kuuse, on maarahvale võõras olnud. Kristlus on muidugi maarahva kalendrit mõjutanud.

Usund mõjutas toitumis-, käitumis- või töötegemiskeeldudega, mille rikkumise korral usuti midagi halba juhtuvat. Enam inimesed sellesse ei usu ja ka kalendrit järgitakse rohkem meelelahutuslikel eesmärkidel. Keegi ei mõtle eriti, miks kunagi oli komme jõulude ajal õlgi tuppa tuua. Kas see on viljakusmaagia, sooja pärast või sellepärast, et hingedel oleks tuppa tulles parem magada? Miks põletatakse siis küünlaid? Kas selleks, et eemale peletada ümberringi hiilivaid kurje vaime, või hoopis selleks, et inglid näeksid teed meie juurde? Tähendused muutuvad pidevalt ja neid on huvitav uurida. Aga inimestel on omavahelises suhtluses samuti väga vaja erineva tähendusega tähtpäevi. Selleks on laupäevad ja pühapäevad. Need toovad meie ellu vaheldust ja seepärast ongi need populaarsed. Rahvakalendri tähtpäevad on aga omandanud erilise tähenduse seoses meie juurte otsimisega viimase 50 aasta jooksul.

— Me räägime kogu aeg, kuidas eri rahvad on meie kombeid mõjutanud. Aga kas eestlased on ka teistele rahvastele mõne kombe edasi andnud?

— Kindlalt on siitmailt pärit mardi- ja kadrilaulud ning maskeerimiskombed nendel täht-

päevadel. Need on tuntud kõikjal meie piiri ääres ja see on täiesti unikaalne. Ka maasse puutumise keeld on väga eestlaslik ja ristiusu eelne. See on olemas Põhja-Lätis, Lõuna-Soomes ja vadjalastel nimetatakse sellega seotud päeva maahingamis-päevaks. See on meie vana püha. Ja seda on peetud nii kaua, et sel päeval pandi heinamaad kinni veel minu lapsepõlves. Maa pidi sel ajal puhata saama. Need on kindlalt siit pärit kombed.

— Te olete rahvaluuleteadlane. Minu küsimus kõlab ehk tahtmatult jõhkralt, kuid julgen arvata, et paljude inimeste jaoks seostus rahvaluule ja folkloristikaga isegi veel kümme aastat tagasi mingi hägune jama, mille vastu keegi suuremat huvi ei tundnud. Kas nõustute väitega, et olukord on tunduvalt muutunud?

— Maailm on ise tublisti muutunud. Üleilmastumine, tehnika areng, eriti internet nivelleerivad paratamatult ja tekitavad vajaduse otsida mingisugust oma asja. Selliseid asju aga saab leida just folkloorist, rahvakalendrist, vanadest kommetest. Ärksamate inimeste seas on folkloristika Eestis juba aastaid huvi äratanud. See on omamoodi vastuseis ideoloogilisele survele. Ega teisiti kommertsialiseerumisele vastu astuda saagi. Ja õnneks on noored ilmutanud nimetatud kommertsialiseerumise suhtes väga kriitilist meelt.

Väikerahvaste juures domineerivad paratamatult rahvusteadused. Kunagi vestlesin ühe välismaa ajakirjanikuga küsimuses “Oma maa või globaalne kultuur?”. Ja minu jutu peale küsis ta, kas me, eestlased, tahame siis kogu aeg vaid oma naba imetleda. Ma küsisin, kas pean siis ameeriklase naba imetlema või. Kes meie rahvakultuuri eest ikka seisab, kui me ise seda ei tee. Rahvakultuuri uurijana imetlen muidugi iseenese naba. Aga ei saa keelata ka teise naba imetlemist.

— Kas on mõni püha või täht-päev, mis oli mingil põhjusel esimese vabariigi ajal olulisem kui praegu ja vastupidi?

— Emadepäev on suhteliselt hiline püha ja kodunes Euroopas alles 20-ndatel, kuid seda tähistati esimese vabariigi ajal üsna laialdaselt. Siis kutsuti kokku paljulapselisi emasid, aidati neid ja pöörati neile tähelepanu. See oli ka kergelt politiseeritud. Kuid siin on see probleem, et emad, kes annavad tarkust lastele edasi, ei saa lastele öelda, et nüüd tuleb emadepäev, palun too mulle lilli. See vähenes Nõukogude ajal, sest emadelt ise seda nõuda oli kummaline ja väljastpoolt seda ei soodustatud. Nüüd on tähtpäev uuesti elustatud, kuid see pole veel väga juurdunud.

See, mis tuleb Ameerikast, on kõik entusiastlikult vastu võetud. Eriti näiteks halloween, kuigi ometi on sama traditsioon olemas meil endil näiteks mardi- ja kadripäevana. Kuid halloween tuleb teisest kultuurist, mis on hetkel popp. Ma süüdistaks selles ka näiteks õpetajaid või kasvatajaid, kes on soodustanud valetinipäeva või halloween’i tähistamist koolides, mis ilmneb tegelikult mingi suvalise koolidiskona ja keegi ei tea, mida seal õieti tähistatakse. Kuid näiteks jaanipäev kajastab juba ristiusueelset hõimu kokkukuuluvust, mil käidi üksteisega kohtumas ja teiste käekäigu järele pärimas.

— Hetkel populaarsest läänelikust kultuurist tulevate kommertsiaalsete pühade vastu on ju väga raske seista. Kas see on lahendus, et meil trükitakse kalendreid, kus on vahel kõige kummalisemaid nn vanu tähtpäevi, ja püütakse vanu kombeid kuidagi taastada?

— Eks praegu trükitavatesse rahvakalendritesse jõuab tõesti kummalisi asju. Tähtpäevi polegi vaja meeles pidada, kõik trükitakse ära. Minu käest küsivad kalendrikoostajad vahel nõu ja ma näen, kuidas kalendritesse jõuavad sellised tähtpäevad, mis ei peaks üle-eestilistes kalendrites üldse olema. Näiteks nuudipäeva peeti vaid Lääne-Eestis. Kuid ikka pistetakse sisse. Lappasin kord ühte koolikalendrit, kus nuudipäeva asemel oli sisse lipsanud nuudlipäev. Nad ei tea, millega on tegu, aga nad teavad, et see peaks kirjas olema, ja nii tehakse.

Eks tänapäeva uustalunikud või uusmõisnikud püüavad samuti rahvakalendrist kinni pidada. Rõhutavad traditsioone ja mingite tähtpäevadega justkui kaasnevaid toite, kuid kahjuks ei vaevu nad järele uurima, et vastlakukkel vahukoorega ei saa kuidagi olla mingi vanade eestlaste toit ja piparkoogid on ka väljastpoolt tulnud. Aga nii tehakse, sest seda peetakse traditsiooni järgimiseks. Võib ju öelda, et mis tähtsust sel on, kui need asjad meile meeldivad.

— Rahvakalendrit järgivad autentsuse taotlejad unustavad vist sellegi, et enamik seal mainitavatest pühadest on samuti kristliku taustaga ja mingit muinaskalendrit on lausa võimatu taastada.

— Eks neid kristlikke pühakuid on ju tõesti nii palju, et nendega võiks kalendrid üle ujutada. Eriti on neid õigeusu kalendris. Aga pühakuidki valiti omal ajal kalendrisse sobivuse järgi. Ääretult olulised on aastaaegade piirjoonte määramisel näiteks jüripäev ja jaagupipäev. Need on vana vegetatsioonikalendri kuupäevad. Samuti on mihklipäev oluline vanarahva majanduskalendris. Kuid aasta poolitaja oli vanade eestlaste jaoks hoopis hingede aeg. 1. jaanuar tekkis alles 300 aastat tagasi.

Kunagist muinaskalendrit pole tõesti võimalik taastada. Kuid tasub meeles pidada, et me pole olnud isoleeritud rahvas. Me elame sakslaste, venelaste, skandinaavlaste, baltlaste ja soomlastega samas regioonis. Siin valitsevad sarnased loodusnähtused, kliimamuutused. See tähendab, et kõik tähtpäevad ja rahvaütlused pole meil laenatud. Need on samahästi meie omad kui näiteks sakslaste ja venelaste omad. On vanasõna, et kui maarjapäeva öösel, 25. märtsil läheb kanamuna aiaposti otsas lõhki, siis tuleb 40 ööpäeva külma. Samasugust ütlust tunnevad kõik meie naaberrahvad. See tähendab, et sarnastes klimaatilistes tingimustes elavad rahvad mõtestavad asju sarnaselt. See ei pea olema tulnud mõnelt suuremalt rahvalt. Kõik ei ole laenuline.

— Kui “Eesti rahvakalendri” teine number hakkas trükist ilmuma, siis saatsid seda mõned kummalised lood.

— Sellega on tõesti üks naerunumber seotud. Ma kirjutasin seal lihavõtte- ja nelipühadest. See aga oli ju Nõukogude ajal paha ja keelatud. Minul olid need pühad sisukorras nimetatud kevadpühadeks, kuid ometi jäi asi tsensorisse kinni. Nii läks asi trükki vormis, kus sisukorda olid kirjutatud kevadpühad numbritega 1–5, ilma pühade nimesid nimetamata. Hiljem saatis kirjastus Eesti Raamat mulle iroonilise postkaardi sisuga “Häid pühi number 5” – see oli siis vist munadepühade kohta.

— Olete oma teadustöö eest saanud ülimalt kõrgeid tunnustusi, juhendanud teadustööde kirjutamist ja avaldanud ise pidevalt kirjutisi. 70 aastat on auväärne vanus. Mis saab edasi, kas teie töö on tehtud?

— Teate, olen praegu enda jaoks üsna ootamatus seisus. Ma sain elutöö preemia ja nüüd peaks justkui endale rohkem aega jääma. Ma olen ju laiemas mõttes filoloog ja peaksin olema suure lugemusega. Ja kui näiteks Rein Veidemann imestab, et tänapäeva noored pole lugenud Jaan Krossi, siis ma ei julge talle üteldagi, kui vähe olen mina lugenud.

Ülikooli ajal võttis tuhandete lehekülgede lugemine üsna pildi eest ära ja ma ei ole enam üldse nii suur raamatuaustaja, kui ma kunagi olin. Aga nüüd peaks olema aeg uuesti raamatutarbijaks hakata ja see tundub kuidagi kohatu olevat. Juturaamatut lugedes tabab mind sageli tunne, et raiskan aega. Selle asemel võiks ju teadust teha. Aga kaua sa ikka raudrakkes oled. On juba aeg jääda hõlpsama elu peale ja ega igal alal ei suuda teaduses ka kaasa lüüa.

Suurimat puudust tunnen hoopis teistest asjadest. Erialaks on mul folkloristika. Aga metsas uitamine ja uskumused loomade ja lindude kohta on olnud mulle kõige südamelähedasemad. Mets ja loodus on mul lapsest peale ikka nii sees olnud, et ma võisin omal ajal teiste üliõpilaste seas lausa veidrikuna tunduda. Ma tulin Tartusse eksamitele ja lõin oma metsavahimütsi pähe, sest sellisena ma ennast tundsin. Ja ega ma pea siiani ennast esitlema kui väärikat teadlast. Tahan, tulen pildile vatijopes. See on minu olemus ja milleks ma peaksin olema teistsugune.

Teised Mall Hiiemäest

•• Ergo-Hart Västrik, Eesti rahvaluule arhiivi juhataja: Mall Hiiemäe on vaieldamatult eesti kombestiku ja usundi parimaid tundjaid, kes on eesti folkloristide hulgas esikohal nii oma publikatsioonide hulga kui ka nende kaalukuse poolest. Lisaks sellele on ta teinud üle 20 000 lehekülje käsikirjalisi rahvaluule kirjapanekuid ja enam kui 60 tundi helisalvestusi.

Aspirantuuris olles hakkas ta tegelema kaasaegse rahvajutu ja jutustamisega. tema kandidaadiväitekiri “Kodavere pajatused. Kujunemine ja koht rahvatraditsioonis” valmis juba 1971. aastal (trükis ilmus see raamatuna 1978. a), kuid ideoloogilistel põhjustel jõudis see töö kaitsmisele alles 1983. aastal Moskvas maailmakirjanduse instituudis. Siiski leidis Hiiemäe töö tunnustamist ja väljundi juba varem ja ka rahvusvahelisel areenil. Nimetada võib nt artiklit “Über die nichtklassischen Volkserzählungen, ihre Genesis und Verbreitung” ajakirjas Fabula 1969. aastal. Lisaks selleteemalistele uurimustele mitmetes teadusväljaannetes publitseeris Hiiemäe samal teemal laiemale lugejaskonnale suunatud tekstivalimikud “Üks jahimees läks metsa” ja “Vainuköis”.

Antoloogia “Eesti rahvakalender” on praegu tõenäoliselt kõige paremini tuntud rahvakultuuri alane teos Eestis. Seeria on eeskujulik näide selle kohta, kuidas kirjutada suure populaarsusega rahvaväljaanne, ilma et tehtaks järelandmisi teaduspublikatsioonile esitatud nõuete osas. Teist nii põhjalikku ja laia haardega teost mõne muu eesti tavakultuuri valdkonna kohta eesti keeles seni veel pole. Käsitluste head teaduslikku kvaliteeti kinnitab ka fakt, et antoloogia uurimuslik osa mõningate täiendustega ilmus 1998. aastal saksakeelse monograafiana “Der estnische Volkskalender” maailma ühes prestiizˇemas folkloristika alases seerias “Folklore Fellows Communications” (No. 268). See oli ühtlasi ka Hiiemäe doktoritöö. Lisaks suurteosele on Hiiemäe kalendri- ja kombeloo teemal avaldanud suurel hulgal eriuurimusi, sh mahuka käsitluse mordva rahvakalendrist; avaldamist ootab antoloogia “Lõuna-Eesti rahvakalender” käsikiri.

Hiiemäe kolmas huvidering hõlmab eesti floora ja fauna ning üldisemalt looduse kajastumist rahvaluules. Eesti loodusuurijate seltsi liikmena on ta olnud ajakirja Eesti Loodus järjepidev kaastööline läbi aastakümne. Olgu siinkohal nimetatud vaid mõned tema kirjutistest, nt “Tamm rahva arvamises” (1972), “Linnud ilmaennetes” (1985), “Sõnajalg rahvauskumustes” (1987), “Kuhu on jäänud rukkirääk?” (1992), “Nelikümmend lindu eesti rahvausundis I-IV” (1996-1997), “Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis I-III” (1999-2000) jpt. Selle valdkonnaga on seotud mitmed tema toimetamisel ilmunud väljaanded, nagu Oskar Looritsa tekstiantoloogiate seeria “Endis-Eesti elu-olu I-IV” (2000-2004).

•• Arvo Krikmann, folklorist, kolleeg: Mall on Eesti folkloorist kõige rohkem lehekülgi üles kirjutanud ja ta on kindlasti meie rahvaluule kõige viljakam koguja. Mall pole puhtalt folklorist. Ta on Iisakult pärit metsavahi tütar ja osalenud loodusvaatlustes juba lapsest peale ning iseõppimise teel teinud endast ka loodusteadlase. Need kaks teadust on temas väga õnnestunult ühendatud. Otsesed ja vahetud loodusteadmised annavad usundi ja rahvaluule uurimisel kõvasti juurde. Ja üldse on Mall hea kolleeg, kes ei lärma liigselt, vaid keskendub oma tööle ning on sealjuures silmapaistev teaduse populariseerija.

Mall Hiiemäe

•• Sündinud: 9. jaanuaril 1937

•• Õppinud:  1965–1969 keele ja kirjanduse instituut, aspirantuur; 1955–1962 Tartu riiklik ülikool, filoloog, keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja; 1998–2005 Eesti kirjandusmuuseumi teadusliku nõukogu liige

•• Töötanud:  1969–... Eesti kirjandusmuuseum, vanemteadur;

1964–1965 Eesti kirjandusmuuseum, teadur; 1964–1965 Iisaku keskkool, õpetaja; 1955–1964 Iisaku metskond, metsavaht

•• Teaduspreemiad ja -tunnustused:

Valgetähe teenetemärk, IV klass – 2000

Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind – 1997

Eesti kultuuri aastapreemia – 1995

Jakob von Uexkülli Eesti taassünni auhind – 1993

“Sõnajalg jaaniööl“

•• Eesti Mõtteloo sarja 73. raamat “Sõnajalg jaaniööl“ sisaldab nelja ossa jagatuna artikleid, mis annavad ülevaate Mall Hiiemäe uurimisteemadest. Raamatus peatub autor vähem kalendrikommetel ning räägib rohkem just taimedest ning loomadest inimese eluümbruses. Juttu tuleb kõigi hingeliste olevuste ühtekuuluvusest ja inimesest, kes ise kõike näeb, läbi elab ja sellest oma sõnadega pajatada püüab.

“Sõnajalg jaaniööl“ toob lugejate ette jüripäeva uskumused ja lauritsapäeva kombestiku, jõulumängud ja unustatud tabani-

päeva. Lisaks hulga puid ja taimi, linde ja loomi, kes omandavad Hiiemäe kirjutistes salapärase sära. Raamatus on arvukalt tsiteeritud algallikaid. Rõhk on pärimustel ja pajatustel, mida saadavad Hiiemäe kommentaarid. Raamat on huvitav lugemine kõigile, kes tunnevad huvi eestlaste ajaloo, kombestiku ja pärimuste vastu. Tänapäeval loodusest võõranduvale inimesele võib mõneti ootamatultki selguda, et metsakollid, haldjad ja vaimud ei pruugi olla sugugi kurjakuulutavad tegelased, vaid hoopis head abilised või nõuandjad.