Mall Jõgi: intervjuus peab jääma kostma vastaja hääl
•• Milline on teie enda lugu? Ehk kust sai alguse huvi kirjanduse ja ajakirjanduse vastu?
Seda on raske öelda, olen olnud suur lugeja väikesest lapsest peale. Lugesin kõike, mis oli kodus, ja samuti lugesin edaspidi läbi kogu toonase Tallinna 1. keskkooli raamatukogu. Lapsepõlve tõelised lemmikraamatud olid kooliraamatukogus leiduvad Anna Haava tõlgitud “Greeka muinaskangelased” ja “Rooma muinaskangelased”.
•• Pärast kooli läksite edasi õppima Tartusse?
Jah, läksin õppima eesti filoloogiat ja valisin kolmandal kursusel kitsamaks erialaks soome-ugri keeled – kibelesin kuidagi kirjanduse juurest eemale. Praeguseni olen kindlal veendumusel, et filoloogia on üks ja et kirjandusinimene peab tundma huvi ka keeleasjade vastu. Ja vastupidi: keeleinimesed ei tohi jätta kõrvale kirjandust. Mul olid suurepärased Eesti-aegsed õppejõud, kes meile väga palju andsid: Paul Ariste, Paula Palmeos, Paul Alvre... Pärast ülikooli töötasin esialgu keele ja kirjanduse instituudi murdesektoris, tegin murdesõnaraamatutki. Samal ajal hakkasin kirjutama arvustusi Loomingule ja Keelele ja Kirjandusele. Siis kutsuti mind tööle loodavasse Tuglase muuseumi.
•• Kuidas sündis Sirbi intervjuudesari “Kõnelesid”, mis on selle raamatu aluseks?
Läksin Sirpi tööle 1978. aastal. Kirjandusosakonnas tekkiski mõte, et selline pikemate, kord kuus ilmuvate intervjuude sari oleks lugejatele huvitav – ikkagi elav ehtne materjal. Neid intervjuusid tegid tollal päris mitmed inimesed – Henn-Kaarel Hellat, Ene Veiper, Asta Põldmäe… Muidugi mäletavad neid tekste tänapäeval vähesed. Ajaleht on ju ajalik, unustatakse peatselt. Ja noorem põlvkond ei saagi olla neid lugenud.
•• Arvuliselt võrdselt on raamatus eesti kirjanike ja teadlaste kõrval nende väliseesti ametikaaslasi. Miks?
Miks ka mitte? Eesti kultuur on ju üks. Aga sellel, miks mina 1980. aastate lõpul nii palju just väliseestlasi tutvustasin, on väga selge põhjus. Väliseesti kirjandus oli Eestis ju kogu Nõukogude aja suletud erifondidesse. Alles 1980-ndate lõpus, kui kogu ühiskond hakkas muutuma, tekkis esmakordselt võimalus tutvustada inimestele seda seni neile üsna tundmatut osa eesti kirjandusest. Kui Rootsis, USA-s või Kanadas elavad eesti kirjanikud tulid Tallinna, astusid nad enamasti läbi ka Sirbi toimetusest. See võimalus tuli muidugi ära kasutada.
•• Mis põhimõtetel valisite intervjuud raamatu jaoks?
Valisin siia kõnelused, mis on laiema tähendusega. Enamasti pikad isikuintervjuud, kus on olulist elu- ja loomeloolist materjali.
Raamatut kokku pannes ja tekste uuesti üle lugedes ei mõelnud ma eriti, et see või teine intervjuu võinuks olla tehtud kuidagi teisiti, et ma oleksin pidanud omal ajal teatud asju rohkem küsima. Mis tehtud, see tehtud!
•• “Kõnelesid” on eelkõige kirjanduslooline teos, paljud intervjueeritutest on nüüdseks surnud või ei tegele aktiivselt loomisega. Kuid keda noortest kirjanikest oleks teil huvi küsitleda?
Loomulikult on seal palju ajalugu ja kultuurilugu. Tahaksin loota, et selles ongi raamatu üks väärtusi: tuua tänase lugejani omaaegseid inimesi, toonast õhustikku.
Muidugi loen ma huviga tänapäeva noori kirjanikke, nii proosat kui ka luulet. Kuid las teevad nendega pikki intervjuusid ikka nende eakaaslased. Nemad tajuvad paremini tänase päeva noort loojat, seda maailma, mis praegu noori ümbritseb.
•• Kas eesti kirjanik on üldiselt hea ja avatud rääkija? Või pidi mõnelt sõnu tangidega kiskuma?
Mulle tundub küll, et enamik mu vestluskaaslasi on olnud päris head rääkijad. Ainult Boris Kaburiga oli küll tegemist, seda ma mäletan hästi. Ta vastas igale küsimusele ülilakooniliselt, enam-vähem ühe lausega. Olin nüüd üle paljude aastate seda intervjuud üle vaadates lausa hämmingus, et olen nii pikad vastused kirja pannud. Küllap jätsin mõned küsimused lihtsalt vahelt ära. Samas on ta intervjuu ju päris huvitav, lihtsalt mees ise on huvitav.
Kunagi ütles üks lugeja mulle, et ta kuuleb neis intervjuudes vastajate häält. Olin selle märkuse üle tõeliselt õnnelik.
•• Suur osa selle raamatu intervjuudest on ilmunud Nõukogude ajal. Kas neid ka kuidagi tsenseeriti?
Juhtum Aadu Hindi ja Vello Pohlaga on raamatus kirjas. Ilmselt ühte-teist väiksemat võis ju veel olla, aga ega neis intervjuudes olnudki palju sellist, mida oleks pidanud tsenseerima. Kultuuriloolised asjad.
•• Aga kas kirjanikud ise tegid lugu üle vaadates palju parandusi või võtsid koguni mõtteid tagasi?
Parandusi muidugi mõnevõrra tehti, mõni tegi rohkem, teine peaaegu üldse mitte. Kui vähegi võimalik, lasin ma inimestel oma teksti ikka üle lugeda. Küllap mõnikord võeti maha ka mõni kohakene, mille mina oleksin ehk alles jätnud. Huvitaval kombel lasid oma jutust paar poliitiliselt tundlikku kohta välja võtta just kaks väliseesti kirjanikku.
•• Olete tugevalt seotud Saaremaa juurtega ning raamatuski annavad teatud tooni saarlastest kirjanikud. Kuidas on kultuurilise pinnasega asjad Saaremaal nüüd või ongi seal palju vaimset mandumist, nagu näitas Sulev Keeduse uus dokfilm?
Seda ma küll üldse ei usu, et seal ainult tulevikuta mandumine oleks. Alati on olnud inimesi, kes joovad ja oma eluga hakkama ei saa. Näiteks Jaan Oksa möödunud sajandi alguse juttudes on inimeste elu ju erakordselt masendav, mandunud. Kuid teine Saaremaa kirjanik August Mälk kirjeldab Lääne-Saaremaa väga vaest elu hästi päikseliselt – lugege kas või “Head sadamat”.
•• Miks ilmub raamat alles nüüd?
Esimene intervjuu – Lennart Merega – on tehtud 1979. aastal. Viimane – Debora Vaarandiga – möödunud aastal. Hakkasin alles eelmisel aastal oma kirjutisi üle vaatama ja siis tekksiki mõte selline raamat kokku panna. Kirjanduslike intervjuude raamatuid ju Eestis seni ei olegi. Urmas Ott on küll intervjueerinud ka kirjanikke, aga tema ampluaa on sootuks laiem.
“Kõnelesid”
Mall Jõgi
Varrak
