— Mis võiks olla teie loomingu ühisosa?

— Malle: Ühisosa oli tugevam siis, kui Sandra oli alles hea laps ja maalis.

— Sandra: Tunnistan, et olen pannud Malle ja enda loomingu vahele mingi alateadliku bloki. See tekib siis, kui oled mingeid asju liiga palju ja liiga lähedalt näinud. Ma respekteerin seda ja usun, et Malle looming on väga hea ja ainulaadne. Isegi kui ma ei jälgi seda tohutu kaasaelamisega, panen ometi tähele, et ema areneb hoolimata oma 70 eluaastast tänini.

— Kuidas te ise seda arengut tajute? Mis on muutunud sel pikal loometeekonnal?

— Malle: Iseendast on keeruline rääkida… (vaatab äsja valminud pilte apelsinidega – T. V.), apelsinid on paremad.

— Sandra: Minu arvates tegi Malle 1960-ndatel rahvusvahelist trendikunsti. Iseloom ja eripära lisandusid tema töödesse alles hiljem, 1970-ndate teisel poolel.

 — Trendikusel on ajaloolises kontekstis hoopis teine tähendus.

— Sandra: Usun, et lineaarne trendikus oli tol ajal veel olemas, usuti täiesti uutesse asjadesse. Kui vaadata tänast kultuuri – muusikast moeni –, siis toimub vaid tohutu recycle’imine ja inimesed ei usu millegi päris uue võimalikkusse. Tunnistan, et vaatan maali siiani päris palju just tänu Mallele, kuigi olen sest sisuliselt väga kaugele jäänud. Ning Miami hiiglaslikul kunstimessil panin tähele, kui masendav on praegune maal, see on kohutav klišee. Taastoodetakse vaid mingeid stampe. Kardan, et neid taastoodetakse just seepärast, et neid on hea lihtne müüa – need tulevad inimestele tuttavad ette. Masendav, et aastal 2010 maalitakse täpselt samamoodi nagu aastal 1970.

— Malle: Kas sa mõtled vaid vormi?

— Sandra: Nojah. Et maalitakse endiselt nagu Warhol või mõned ekspressionistid. Need jäljendused on nii ilmselged. Huvitav trend oli see, mida täheldasin möödunud aastal New Yorgi noore kunsti galeriides – sealne maal nägi välja nagu Eesti maal 1970-ndate alguses. Oli Malle moodi maalijaid, oli Ludmilla Siim, oli Tiit Pääsuke.

— Malle: See maal oli ju päris hea!

— Sandra: Oligi väga hea – selline postpop-maalikunst. Kuid 40 aastat hiljem…Võib-olla see ongi tänapäeva trend? — Malle, mida arvad sina kunsti recycle’imisest, kui näed oma ideede taaskasutamist?

— Malle: Ma ei ole kindel, kas need on samad ideed. Küsimus on ju ka selles, mis on üldse idee. Mäletan, et sotsmaad olid nagu meie puhverala. Igal maal oli üks-kaks kunstiajakirja, mis vahendasid meie kunsti väga otseselt. Nad käisid meil siin isegi külas. Kuid kõik need inimesed, kes mind toetasid ja minu loomingut vahendasid, olid meist vanemad.

— Sandra: Selle jutu mõte on see, et minu emal läks silmatorkavalt hästi. Vähemalt selles maailmajaos, mis oli talle kättesaadav. Kui maailm oleks olnud lahti, oleks Malle võinud jõuda väga kaugele. Ütlen seda täiesti siiralt ja vaatamata sellele, et ta on minu ema. Ja tegelikult on see „võib-olla” isegi omamoodi õnn, sest jääb teadmine, et ehk oleks…

— Huvitaval kombel on Ameerika teie mõlema loomingu hästi vastu võtnud. Miks?

— Sandra: Ma olen tõesti käinud oma kunstiga Ameerikas isegi enam kordi kui Euroopas.

— Malle: Elken, kes võib ka mõnikord väga teravalt öelda, sõnas kord, et Eesti turg on minu jaoks liiga väike…

— See ei ole ju halvasti öeldud?

— Sandra: Kui see tähendab seda, et sa produtseerid enam müüdavaid maale, kui siin jaksatakse ära osta, siis on sel teatav varjund. Kuid Eestis ju puudub kunstiturg üldse.

— Noomin Sandrat vahelesegamise pärast ja palun Mallel jätkata. Sandra lubab vait jääda.

— Malle: Kui sa teaks, kuidas mu sõbrannad kõik vait jäävad, kui öeldakse „Sandra”… Kuid minnes eelmise teema juurde tagasi, siis usun, et kunstimaailmas läbilöömise plaanis on Sandral kõik veel võimalik, kuid minul juba liiga hilja. Võib-olla on ka minu galerist teinud valesid valikuid. Kuid tagasi vaadates olen mõistnud, et ANK ja Tõnis Vint oli kindlasti õige rada padrikus.

— Malle, kui palju näed Sandras ennast samaealisena?

— Malle: Ma olen hämmeldunud, kui teised näevad Sandras minu teisikut.

— Sandra: Kõik väidavad, et Malle käitus noorena samamoodi kui mina.

— Malle: Ma ei saa sellest üldse aru!

— Sandra: Mina ei tea, mida Malle noorena tegi, kuid Lapin tuletab mind nähes siiamaani meelde, kuidas ta Mallet kartis.

— Mõeldes mõtlikule Mallele, keda tunnen juba 17 aastat, ja siis Sandrale… Te tundute mulle pigem vastandid.

— Sandra: Ma ei tahagi teada, milline täpselt oli ema 40 aasta eest.

— Malle: Ka olud olid teised ja Lapin selline leebe poisike.

— Samal ajal on teis sarnasusi, mis avalduvad ehk pigem loomingus.

— Sandra: Minu kodus on kunst olnud alati ääretult tähtis asi. See usk kunsti on jäänud minusse, kuigi meediumid võivad olla ema omadest erinevad. Isegi kui ma mingi hetk rohkem kirjutan või tegelen korraldustööga Kunstikonteineris kultuuritehases Polymer, siis olen ikkagi kunsti sees. Kodust on tulnud kaasa teadmine, et kunst on iseenesestmõistetavalt oluline asi ning sellele peavad pühenduma kõik.

— Sinu arengumudel on olnud seega hästi loomulik – väärtused on jäänud samaks, isegi kui keel on muutunud.

— Sandra: Just, väärtused on jäänud kummalisel kombel samaks!

— Kuid Sandra, püüa nüüd sina kujutada end nii vanana nagu ema praegu. Millisena tahaksid end näha?

— Malle: Ei viitsi enam silmi värvida!

— Sandra: Nii ei saa küsida! Ma ei tea, kas ma elan 70-seks. Ma ei ole isegi kindel, kas maailma ja meie ühiskonda sellisel kujul, nagu me praegu näeme, siis enam üldse on…

— Malle, kui palju jälgid sina Sandra tegevust kunstnikuna?

— Malle: Seda on juba seepärast väga keeruline teha, et need on geograafiliselt mööda maailma laiali. Küsin äsja reisilt tulnud Sandralt, kuidas läks. Tema vastab, et hästi. Siis tean, et kõik on korras. Sellest piisab mulle täiesti.

— Aga Sandra üsnagi pihtimuslikku blogi ikka loed?

— Malle: Ausalt öeldes ei loe, ma ei ole ka elektroonikaga väga sina peal.

— Sandra: Tunnistan, et ma olen tehnikavõhiklikkuse kaasa saanud. See on minu üks räpasemaid saladusi, varjan pidevalt, kui vähe ma tehnikast tean.

— Sandra, oled oma blogis ja raamatus väga proosaline, jälgid kaaskodanikke ja kirjutad üsna kiretu irooniaga üles selle, mida näed. Miks sa seda teed?

— Sandra: Mulle tundub, et minu ümber juhtub pidevalt suurepärase loo ja sisemise loogikaga olukordi ja keegi peab neid dokumenteerima. See võin olla mina. Kirjanduses on minu jaoks üks olulisemaid autoreid kindlasti Sergei Dovlatov, kes tegi põhimõtteliselt sama. Ma olen tema „Kompromissi” umbes 15 korda lugenud, seal on nii kohutavalt palju kihte. Mulle meeldivad iseenesest juhtuvad lood ja juhuslikult kuuldud dialoogid.

— Malle, kuidas suhtud sina Dovlatovisse?

— Malle: Mina loen hoopis Sandra raamatut, kas või 15 korda. Ja avastan samamoodi iga kord tema kohta midagi uut. Olen tegelikult rahul sellega, mida loen. Loen ka Sandra Sirbi artikleid või Delfi arvamuslugusid.

— Kas vaidled mõnikord Sandrale vastu ka?

— Malle: Ei, ma olen rahul sellega, mida ta teeb. Ma lihtsalt jälgin teda. Sest ma ei tunne neid inimesi, kellest Sandra kirjutab, ma ei taha sekkuda sellistesse teemadesse. Usun, et ta on õigel teel.

— Sandra: Ma olen palju mõelnud kõige kaduvuse peale, kui olen kuulnud kas või näiteks kahe parmu südamesse minevat dialoogi Balti jaama trammipeatuses. Ma näen ja kuulen seda ning ehk on hea, et ma selle kas või kiire sõnalise visandina jäädvustan. Visandites on oma võlu. Ma ei vaevu välja mõtlema süžeeliine ega inimesi, sest mu ümber on piisavalt täiuslikke karaktereid. Mulle tundub, et pärisinimesed on rohkem jäädvustamist väärt kui need, kelle ma oma peas välja mõtlen.

— Malle: Maali kohta käib täpselt sama asi.

— Huvitaval kombel oleme jõudnud mingisse ühisesse punkti – sest ka Malle jäädvustab oma piltidel natuuri ja selle kohe kaduvat hetke.

— Malle: Kui võtame lille, mis kasvab Henriku toa aknal, või sellesama apelsini – need on paremad, kui ma kunagi suudaksin välja mõelda. Ma jälgin apelsini ümarust, sabakest, mis sellest koos lehtedega välja kasvab… Pildil loob üks asi teist.

— Teid ühendabki oskus imetleda ümbritsevat selle vahetus eheduses, soov vahendada kogetud lugusid?

— Sandra: See on tõesti lahe seos – ma ei ole selle peale varem tulnud!

— Malle: Kuid minnes tagasi Sandra jutu juurde kahest parmust meenub üks lugu uue vabariigi algusest. Olin kiirabihaigla ooteruumis, kuhu toodi kaks kodutut. Ühel olid ära jalalabad, teisel käsi. Nad aitasid üksteist, sõbrad ikkagi. Seal olid ka õekesed – noored, ilusad ja meigitud –, kes kommenteerisid üleolevalt neid õnnetuid. See oli kurb lugu.

— Sandra: Mina usun muide, et riik peaks hoolitsema oma kodutute eest, võimaldama neile elementaarse äraelamise. See on meie kõigi ühine vastutus. Me ei tohi lubada, et keegi me kõrval peab nõnda kannatama. Mina kutsun põhimõtteliselt talvel kuskil tukkuvatele joodikutele kiirabi. Mis siis, et ma kiirabi käest sõimata saan. Sest tunnen, et mis siis, kui see elu sõltub minust, ei suudaks ma elada teadmisega, et sisuliselt tapsin inimese. Ma ei ole otseselt religioosne inimene, kuid siiski usun, et võib-olla tuleb meil kõigil kunagi kuskil kõige eest vastutust anda.

 — Malle: Mina annan sokiraha, kui näen paljaste jalgadega kodutut…

— Siit edasi – kuidas suhtute sotsiaalsesse kunsti?

— Sandra: Kui ühe suure sotsiaalkunsti näituse tulemusel tekib juurde vaid üks naeruväärne lühiajaline töökoht, siis tundub see pettusena. See on nagu teha näitus kahjuritest ja käia töövõiduna välja, et muu hulgas tapsime ühe hiire. Hea kunst on olemuselt niikuinii sotsiaalne, see, et ta lähtuks otseselt mingitest sotsiaalsetest probleemidest, ei olegi oluline. Kui vaadata eesti sotsiaalkunsti hulka, siis ma tõesti ei usu, et tegeldaks kuigi palju tegelike probleemidega. See on isoleeritud ja eneseküllane kunst.

— Malle: See ei ole kunst. Mina olen elanud läbi kõik need au-tööle-kunsti perioodid ja suhtunud sellesse alati põlgusega. Seda, mida kunagi tegi propaganda mõjul kommunistlik režiim, teeb praegu lihtsalt raha. See on sotsiaalsus ilma kunstita. Raha on ikka hull asi küll.

— Milline on teie suhe rahasse?

— Sandra: Siin tsiteeriks ma Dovlatovit, kes emigreerus Ameerikasse, kus sai tööd vene kogukonna ajalehes. Ta ütles, et kõige traagilisem on see, et Ameerikas võid avaldada absoluutselt kõike – kuid keegi peab selle lehe ka ära ostma. Kui ei osteta, oled kadunud.

— Malle: Minul praegu seda muret enam ei ole, sest minu töid enam eriti ei osteta. Seega tunnen end absoluutselt vabalt.

— Sandra: Ma olen näinud ka liiga palju pilte, mille ainus eesmärk on see, et keegi need ära ostaks. Maalis on sellist prostitutsiooni kõige enam. Õnneks on minu tegevus praegu nii kaugel tavapärasest kunstiturust, et mul on vabadus selle peale mitte mõelda.

— Kuidas suhtute tähelepanusse, kuulsusse?

— Malle: Kui tuntus käib kunstniku elu ja loomingu juurde, siis jumal temaga.

— Sandra: See on töövahend, millega ma olen ära harjunud. See annab teatavaid eeliseid ja võimalusi, teeb elu mõnes mõttes lihtsamaks. Inimestel võib olla minu suhtes eelarvamusi, kuid seda enam on võimalik neid positiivselt üllatada. Meediaga kokkupuutest on mul vaid üks negatiivne kogemus, kui Krister Kivi kirjutas minust portreeloo, kus väitis, et ma ei suuda end väljendada. See on laim, mis mind tänini vihastab.

— Mis on kunstis teie jaoks püha?

— Sandra: Sõltub kontekstist ja juhtumist. Kui teha midagi tõsiselt, on see iseenesest püha. Mis ei tähenda, et kõige üle ei võiks ironiseerida, kõike ei võiks kritiseerida. Ma ei usu näiteks, et klassikud oleks pühad.

— Mida arvab Malle klassiku pühadusest?

— Malle: Kõik sõltub ikkagi pildist. Ma ei taha tunduda ennasttäis inimesena, kuid ma tunnen ära hea pildi. Head pilti võib ju ka pühaks nimetada.

— Kui olulist rolli mängib teie elus rituaal? Milline on teie päev?

— Malle: Enamiku valgest ajast võtab kunstitegemine. Väljas on praegu nii ere valgus, et seal ei ole võimalik maalida. Hämaramal ajal sätime kunstvalgust, et saaks ikka kunsti teha.

— Sandra: Viimasel ajal püüan hommikul ja õhtul veidi mediteerida.

— Sandra, mis suhe on sul Tartuga? Sealtpoolt tuleb aeg-ajalt huvitavaid poolehoiuavaldusi (nt Betti Alveri preemia või sattumine Sensatsioonilise Tartu Kevadbändi laulusõnadesse)?

— Sandra: Isiklik suhe puudub. Kõige pikem aeg, mis ma Tartus olen olnud, jääb alla nädala… Tartu meeldib mulle linnana siiski kohutavalt, see on nii üllatav ja veider koht. Olen aru saanud, et kindlam on loota klišeedele, enamik neist vastab lõpuks tõele. Seega: kõik eelarvamused ja klišeed Tartu kohta vastavad tõele.

— Kui kerge või raske on teid haavata? Kui tundlikud olete kriitika suhtes?

— Sandra: Ma ei varjagi, et solvun kogu aeg. Parim ongi seda endale tunnistada, et mulle läheb teiste arvamus korda.

— Malle: Kunstikriitika on tihti ebaõiglane ja johtub muudest asjadest. Kui ma teen oma loomingut nii hästi, kui suudan, siis miks peaks ma solvuma, kui keegi sellest aru ei saa?

— Kas loed oma lugude kohta käivad kommentaare näiteks Delfist?

— Sandra: Ei loe. Põhimõtteliselt. See on labane ja võib mind paratamatult haavata.

— Sõnal on igal juhul taga väga suur jõud…

— Malle: Nii hea on maalida. Maal ei hüppa sulle eales selja tagant turja.

— Mis teid viimati südamepõhjani liigutas?

— Sandra: Ma arvan, et see juhtus üleeile. Kui meenutasime sõbrannaga surnud sugulasi, rääkisime teispoolsuse kontak­tist elavatega.

— Malle: Pääsukesed Pärnu köögi šahtis. Aastast aastasse.