Mälumaastik ärkamisest märkamiseni
Laulev revolutsioon polnud mu meelest mingi eriline juhus ega ime. Pigem asjade loomulik kulg, omamoodi paratamatus. Jah, ilus oli küll, et tollal just nii läks. Ent kõige selle taga on ju terved sündmuste ja saatuste ahelad, milles iga lüli mängib oma rolli. Või viiulit.
Ei ehmunud ma esmakordselt endaks 20 aastat tagasi lauluväljakul, vaid Jõgeva rohelises sünnitusmajas märtsis 1961. Nagu Alogi (Mattiisen – toim.) poolteist kuud hiljem. See, et mu isa oli olnud metsavend ja ema kolhoosiesimees, mõlemad vanaisad Vabadussõjas ja lell koolipoisina Sinimägede surmasaunast läbi tulnud, on ju samuti üsna tüüpiline Eesti lugu.
Nõnda polegi eriti tahtmist laulusõnade loomisest rääkida. Mis seal siis ikka, kirjutasin need lihtsalt möödujate pilkudest maha. Alo oli veendunud, et just mina pean seda tegema. Saime mõlemad aru, et nüüd pole meil võimalik sammukestki eksida.
Vangla ja televiisor
Need kassikuldsed kuuekümnendad, kui vanglasse toodi televiisor ja N Liidu nimelise koonduslaagri reÏiim veidi lõdvenes, ei puudutanud vaid neid, kes püüdsid tollal loovalt lootusi luua. Vastuoludes nagu ikka. Koos biitlite, poolhullude Nikita ja Fideliga, kuskil hipide, kuskil kolhoosipõldude keskel. Puudutas ka tollal sündinuid, kes vankrites veeredes või kooli minnes õppisid midagi muud nägema. Võitjate põlvkond?
Vahel ei saa ma aru, miks laulev revolutsioon tuli 1988, mitte 1968. Mina, siis kolm aastat üksi metsa pidi luusinud laps, pidin kooli minema. (Lasteaeda keeldusin minemast, Mutsu Hilda päästis ära, mängisin tema kommunistide poolt tapetud mehe Aleksandri Vabadusristiga.) Kooli??? Oma allika ja oja ja puulehtedest rahaga? Oskasin veidi isegi traktorit juhtida. Aga teatasin avaaktusel kõigi ees, et ma ei tahtnud üldse kooli tulla. Tšehhi kriisi ajal sõitis lell Ruudi Pobedaga külla ja nad rääkisid isaga autos tõsiselt Eesti võimalustest. Mina kuulasin. Enamiku jaoks vist oli kõige veenvam võimalus ellu jääda. Ja lapsi sündiski hoopis rohkem kui nüüd.
Paul-Eerik Rummo kirjutab: „Su saatus on su veendumuste ainus väljendus.”
Vanaisa Hans rääkis, kuidas ta terve Esimese ilmasõja ratsamehena läbi tegi, Poolas mõõkadega võitles, seitse hobust lasti alt ära. Aga Vabadussõja lõpus läks veel luurele, vaatas üles ja sai kuuli täpselt silmaauku. Soomusrongilt võeti vedur, viidi ta Tartusse, jäi ellu, sai asunikutalu ja kolm last.
Side sõjaeelse Eestiga oli selgelt olemas, aga haavad polnud kinni kasvanud. Vaimne alistumine võttis erinevaid vorme. Aga ikkagi mitte kõigis. Televiisor oli pahatihti tähtsam kui teadmine trellidest me ümber ja me sees. Lisaks ehitusplatsilt virutatud tellised suvila jaoks. Oi-oi, horoskoop.
Ei uskunud enam
Kuuekümnendate tited olid teismeliseks saades ikkagi olemuselt hoopis teistsugused kui nende vanemad. Muidugi, mitte alati, mitte kõik. Aga see põlvkond ei uskunud enam utoopiaid kommunistlikust tulevikust, kommudest kõnemeeste üle irvitati varjamatult ja seda, mida lehes kirjutati, ei võetud kaugeltki tõe pähe. Eks karjeristegi jagunud, mõned praegugi riigikogus. Miinid mälumaastikul on alles.
Ühel hommikul Pälsoni ühika toas nr 108 ärgates ütles toakaaslane Tiit Matsulevitš: „Anna Jumal jõudu võidelda kommunismi vastu.”
Nii polnudki võimalik tulevikku vaadata teisiti kui isehakanud impeeriumi varemeid nähes. Võib-olla teen ülekohut neile, kel polnud võimalust lapsest saati eestiaegseid raamatuid, ajalehti ja ajakirju lugeda nagu mul. Põhiliselt vanatädi Marie pööningul. Aga ka ENE ehk entsüklopeedia oli vägagi väärt raamat. Selle uue köite ilmumise ajal jäin kaheks nädalaks haigeks. Et oleks aega uurida. Kusjuures, kummaline, vastandid polnud ei Astrid Lindgren ega Led Zeppelin, ei Salinger ega Dostojevski.
Koolipoisina rääkisin sõpradele, et põgenen Eestist ja lähen Vabaduse raadiosse tööle. (Kunagi hiljem töötasingi Raadio Vaba Euroopas.)
Kogu punane propagandatöö oli sisuliselt kokku kukkunud. Vaid lollimad uskusid. Muidugi tegi põhilise töö majanduslik allakäik, mida vorstisabas passides tundsid ka need, kel kaugemale vaatamiseks oli pilk pisut tuhmunud. Seegi oli omamoodi märkamisaeg enne ärkamisaega.
1987 rõõmustas Alo, et mitte ükski laulja ei öelnud ära „Ei ole üksi ükski maa” laulmisest. Oleks veel mitmeid kutsunud, aga eks nad olidki kaasas. 1989 käime koos Alo ja Rock Hoteliga USA-s, väliseestlaste seltskond oli ikka vahvalt vapustav. New York, lapsepõlveunistus, ja LA… Aga koduigatsus oli kauguseihalusest suurem.
Koos koju tagasi
Kaadrid, mis on 1988. aastast jäädvustatud, on nii ehedad, et mis siin ikka seletada. Vaadake vaid lauljate või kuulajate silmi. Tulime koos koju tagasi. Eestisse ja Euroopasse. Sinna, kus oli meie loomulik paik, pere ja pesa.
Ei küsitud siis: mis ma selle eest saan? Tuldi ja tehti. Praegu tundub selle taustal küll veidi kummaline, et valimagi ei viitsita minna. Nagu piisaks sellest, et riik vaid teleris või arvutiekraanil tulesid vilgutab. Või vahel raha üle kannab.
Väga nõme on kuulata juttu, et keegi olevat meie põllumajanduse põhja lasknud. Nagu elaks ikka veel sovetiajal. Aga lapsed on lahedad. Neid isamaalaule laulmas kuuldes andestan endale paljud eksimused.
Ärkamisajale järgnes tärkamisaeg, aga nüüd võiks tõepoolest mõelda märkamisajale. Sellele, et me märkaksime teisi inimesi enda ümber. Iseseisev riik tähendab iseseisvaid inimesi, kes oskavad hoolida. Nii valudes kui ka võludes, nii vigades kui ka voorustes. Vabalt.
