Manfred Vainokivi: ma ei ole oma filmide pärast peksa saanud
Põnevaid inimesi portreteerivate dokfilmidega tähelepanu pälvinud Vainokivi ei arva, et ta filmid oleksid sündinud mingi plaanitud kunstiprogrammi tulemusena. Pigem on tegemist kunstiteoste reaga, mis kujuneb iseenesest. „Ma ei ole mõistuseinimene. Need filmid kujunesid ühte ritta mul kogemata. Küll aga püüan neid omavahel tagantjärele siduda, mõned tegelased liiguvad mul ühest filmist teise.”
•• Neid dokfilme on viimasel ajal tulnud päris mitu. Kas ei ole mitte tegu töönarkomaaniaga?
Ma ei oska seda, mida ma teen, tööks pidada. Kui on selline tunne, et nüüd on asi läinud töötegemiseks, jätan pooleli. Kui asjad sujuvad, pole mõtet töötunde lugeda, et kas nüüd on juba kaheksa tundi täis. Kaks korda on olnud selline tunne, et oh, nüüd lähen tööle. Enamasti pole töö midagi sellist, millest peaks puhkama. See ei tapa, pole kurnav.
•• Kust on võimalik leida häid dokfilmi kangelasi? Valli baarist?
See ei ole päris nii, et teeksin filme oma sõpradest-tuttavatest. Usaldus on napsuvõtjate vastu. Minu jaoks avaldub neis filmides nostalgia selle aja suhtes, kui ise viina võtsin. Praegu on parem nii, kui ei võta. Viina-võtmisel on tunne, et on sõlmitud palju tutvusi, kõik asjad hakkavad kohe liikuma, aga tegelikult on see tunne petlik.
•• Soomes on sealse kunsti keskmes lihtsad tööinimesed. Miks pöörab eesti kunstirahvas vähe tähelepanu lihtsale tööinimesele?
Hallist inimesest on keeruline filmi teha. Sellisest statistilisest keskmisest, kes käib usinalt tööl ja ootab, et tuleks reede õhtu. Ega mina ka neist teha ei suuda. Minu filmide tegelasteks on siiski sellised inimesed, kelle taustal on midagi enamat. Nad on ikkagi servapidi kunstnikud, kes vähem, kes rohkem. Nendest inimestest peab olema huvitav rääkida.
•• Mis on tähtsam, kas jäädvustada huvitavad inimesed ja nende hetked, või siis viia teos inimesteni, äratada nad mõtlema?
Loodan küll, et panen oma filmidega inimesed mõtlema. Iseendale tegemisest ma suurt midagi ei pea. Film on selline asi, millega peaks jõudma võimalikult paljudeni. Selleks on olemas palju eri kanaleid, neid kõiki tuleb kasutada.
•• Mis tagasisidet on filmidele tulnud? Mida näiteks „Valli baari” seltskond teosest arvab?
Käin siin vahel. Saan sõimata. Mõni ütleb aitäh. Vahel tuleb e-kiri küsimusega, kus filme näha saab. Peksa pole mulle minu filmide pärast antud.
•• Aga see viimane, „Nagu kärbeste sumin”. Milline on tema teekond avalikkuse ees?
Eeltööd sellega käivad. Praegu paistab, et iseseisvuspäeva paiku tuleb film paaris ühe teise teosega kinno Artis. Nädalaks ajaks. Käib ka töö, et filmi televisioonis näidataks.
•• Need dokfilmid on teinud huvitava nimega stuudio – Filmivabrik. Mida see tähendab? Kas seda, et stuudio katuse all teevad tööd filmiala proletaarlased?
Ma pole nii küll seda nime mõelnud, kuid miks mitte, see on võimalik seletus.
•• Varem oli su stuudio nimi Parunid ja Vonid. Miks tuli nimevahetus?
Tüdinesin ära seletamisest, et miks selline nimi, mida tähendab ja kuidas kirjutatakse. Mingi hetkeni oli lõbus, aga siis ühel hetkel tüdinesin. Nüüdne nimi on arusaadav.
•• Oled varem teinud palju reklaamitööd. Kas see töö jätkub?
Teen reklaame hea meelega. See on väga kasvatav: töö peab õigeks ajaks valmis saama, asja mõte peab kohale jõudma. Reklaamide tegemine kasvatab tegijat. Probleem on siis, kui oled teinud neid juba viissada tükki. Siis on ühel hetkel tunne, et ideed hakkavad otsa saama.
Aga see reklaamitegemine võib ükskord otsa saada. Tulevad noored tegijad, kes teevad odavamalt. Nad panevad ennast asjasse rohkem sisse.
•• „Nagu kärbeste sumin” väidab, et laulva revolutsiooni taga oli mees kunstnikunimega Korsten. Hiljaaegu valmis film „Disko ja tuumasõda”, kus väidetakse, et Eesti NSV-le pani põntsu telekokk Väiski. Kumb versioon on õige?
Ajaliselt oli Väiski muidugi enne kui Korsten. Versioone on palju. Ega ajaloost ei pea rääkima trummipõrina saatel. Kui meil oleks ajaloost vaid üksainus õige tõde, oleks elu väga igav. Ajaloo kohta saab vandenõu-teooriaid punuda lõpmatult. Mida parem jutustaja, seda paremini ta ennast ajalukku sisse räägib.
•• Mis asi on „Tsirkuse laps”? Kaugel töö sellega on?
See on portreefilm Vladimir Sapožninist. Temast on juba vändatud kaks dokumentaal-filmi, kuid see mind ei sega. Maalikunstnikud kasutavad ju väga sagedasti ühte ja sedasama motiivi. Ma tahaks teha filmi, mis näitab Sapožnini elu teistmoodi. Ta oli erakordne estraadiartist. Ta oli tsirkuses sündinud. Temast peeti lugu. Aga temal oli unistus – olla kontsertviiuldaja.
Tegelen selle filmiga praegu. Toetust filmi tegemiseks pole veel saanud, kuid loodan, et film saab veel sel aastal valmis.
Filmimees
Manfred Vainokivi
•• Sündinud 1964 Tallinnas
Õppinud kunstiakadeemias
Autoridokfilmid:
•• „Valli baar”, „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan” ja „Maestro”
Produtsent:
•• „Tulnukas ehk Valdise pääsemine”, „Sagedused”, „Ukse taga”, „Röövlirahnu Martin”, „Naaber”, „Ring”, „Nööbi odüsseia”, „Pääsemine”
Operaator:
•• „Disko ja tuumasõda”, „Sinimäed”, „Röövlirahnu Martin”, „Ring”, „Perebisnis”, „Pääsemine”, „Armas tuss 50 aastat hiljem”
Kunstnik:
•• „Röövlirahnu Martin”, „Ring”, „Perebisnis”,
„Pääsemine”
