Mängi minuga nii nagu sa mängid Schubertit
Laretei uue mälestusteraamatu pealkiri „Ludus tonalis” (ee „Helide mäng”) on laenatud Paul Hindemithi kaheteistkümnest fuugast ja üheteistkümnest interluudiumist koosnevalt heliteoselt. Et Laretei eesmärk on tõmmata paralleele helide mängu ning inimestevaheliste mängude vahel, on ta oma teksti üles ehitatud sama põhimõtet järgides. Seost Hindemithiga toetab ka tõik, et plaat Laretei interpretatsiooniga „Ludus tonalisest” viis pianisti kokku Ameerika abielupaari Eva ja Clay Cossiga, kellest said aastateks tema kummalised saatjad ja suhtemängukaaslased.
Sisu seisukohalt pole vähem tähtis alapealkiri „Kirg”. Meie ajale on iseloomulik, et muusika võimet rõhutada mingit emotsiooni, kirge või seksuaalsust ekspluateeritakse üle. Võib arvata, et Madonnad ja Lady Gagad on ühelt poolt tuhmistanud kuulaja võimet märgata erootilisust klassikalises muusikas ning pealetükkiva pop-seksikuse tõttu peab nii mõnigi purist nende kahe teema seostamist labaseks. Kuid ometi väidab Laretei täis usutavust: „Muusika on erootiline kunstiliik. /---/ Chopini Barcarolle’is võin ma demonstreerida takte, mis viivad muusikalise orgasmini.” (Lk 52.) Helidemaailma erootilisus kandub üle reaalsusesse, kus heliloojad, interpreedid, muusikud ja muidu kiibitsejad lihast ja luust inimestena tegutsevad. Maailma, kus kutseoskused ja kunst kohtuvad oma kõrgemal tasemel, kuid kus vaimsuse kõrvalt ei puudu ka teatav räpasus – erootika komponent seegi – suurte summade, intriigide, ärakasutamiste jms näol. Kus pikaajalise platoonilise sõbra käest võib saada kirja ühemõttelise üleskutsega: „Sinu ülimalt atraktiivne sensuaalsus tekitab minus tahtmise tulla sulle nii lähedale, kui kaks inimest iganes võivad olla. Ausalt öeldes vahendad sa Schubertit mängides kõige peenemaid seksuaalseid tundmusi, mida kõike oleks imeline füüsiliselt sinuga jagada.” (Lk 173.) Ilmselt teadsid nii Clay Coss kui ka Laretei, millest nad kirjutasid.
Taaskasutatud mälestused
Kui erootika kõrvale jätta, viib „Ludus tonalis” oma lugeja „kadunud maailma”, mille dekadentlikud elanikud elavad Šveitsi lossides, sõidavad eritellimusel valmistatud autodega, suitsetavad lennukites sigareid ning kirjutavad pikki kirju. Kuid samal ajal seisab tänane lugeja neis kirjeldustes silmitsi ütlemistega, et Laretei sooviks lennukis tempe teinud kolmeaastase poisi „maha lüüa” või et tema Ameerika impressaariol oli „stiilne juudinägu”. Need mõtted mõjuksid ilmselt ehmatavana, kui nad ei moodustaks tervikut kirjeldatud maailma süüdimatu otsekohesusega.
Laretei interluudiumid sisaldavad mitmeid varasemaist teosteist tuttavaid seiku: kuidas Laretei valis Carnegie Halli kontserdi jaoks sobivat Steinway klaverit või milline oli Ungari pianisti Annie Fischeri lugu. Enda minevikust kirjutamist on võrreldud pimedas ruumis liikuva sihtmärgi jahtimisega: kui täpselt kirjutajal märklauale pihta saada õnnestub, dikteerib suures osas juhus. On huvitav, et aja jooksul pole muutunud mitte ainult Laretei taaskasutatud mälestuste sõnastus, vaid sinna on aja jooksul tekkinud ka sisulisi variatsioone: kui kogumikus „Kellele ma mängin” (1970) ei oska Käbi ise leida pärast kontserti dirigent Issay Dobrowenile sobivaid kiidusõnu, siis „Ludus tonalises” on dirigendi solistituppa kahtlevalt sisenejaks tema õde Maimu. Seda pole vaja pidada kehvaks mäletamiseks (kui selline asi üldse olemas on) ega ka kehvaks toimetamiseks, vaid kõnekaks näiteks, et mängulised pole üksnes helid ja inimsuhted, vaid ka mälu. Kuid „korduvate teemade” ekspluateerimisele vaatamata on see raamat ilus täiendus Laretei memuaristika ritta.
