Mängumees ja tagaaetav Jüri Üdi
On üksjagu tänuväärne, kui olulised ja kirjanduslooliselt pöördeliseks osutunud tekstid saavad oma uue välise kuju ning jõuavad taaskord raamatukaante vahele. Viidingu “Kogutud luuletuste“ ilmumisest on möödas ligi kümme aastat, seetõttu on seekord pelgalt Jüri Üdi loomingut sisaldava valikkogu ilmumine (taas Hasso Krulli pilgu ja käe läbi) parajalt kena ning tähendusrikas sündmus.
Kuna tegemist on valikkoguga, siis ilmselgelt ei kanna see eneses üdilikkuse tervikut, kuid praegusel juhul ei olegi see kõige tähtsam, sest siia kätketud osa on tähenduselt samaväärne tervikuga – koostamine on olnud suurepärane. Üdi poeesia kõikvõimalikud tahud on oma paiga leidnud ning ilmnevad tihedalt ka lugejale.
Üdi on autor, kelle tekstide olemus meelitab üsna järjepidevalt ning hääbumatu huviga luuletuste juurde tagasi pöörduma ja ikka jäävad sellesse mingid uudsed avastused, mõistatused, salanurgad, mille üheselt adumine ei oleks kuigi põnev ega väga tarvilikki. Eri jõujoonte kokkupuutepinnal tuikavad värsid ei ole oma sisus ammenduvad, vaid kannavad endas üha uusi pingeid ja muutuvaid virvendusi. Üdi mahutab enesesse lõputult mängulisust, teravat irooniat, kahtlaseid paradokse, ebatavalist otsekohesust, samuti kõikehõlmavat paroodiat ja pöörasust, kuid ka oluliselt süngemaid poose.
Üdi tekstides hakkavad detailid ja siirdelaadsed nihked omavahel ilmekalt mängima ning valdavalt range vormi ja riimi sees võtab maad absoluutne vabadus. Tekivad kärsitud temaatilised libisemised, näilised seoseahelad teisenevad kärmelt millekski uueks, teadlikult veidrateks sõlmedeks jne. Lihtsate elementide ümber on keerutatud tihtipeale küllaltki absurdne lugu. “Ning äkki igat pidi, igas mõttes, / nii kiiresti kui üldse võimalik / ta tormab teedel uusi suundi võttes / ja mõtleb vaid: see pole võimalik.” – selliselt toimib ka Üdi luule: liigub tormiliselt kõikvõimalikes ja samahästi võimatutes suundades.
Luulevaimu ärev vari
Luulekogu pealkiri võtab Üdi värsiliste saltode olemuse väga ilmekalt kokku. “Tiibadega raamat” on tõepoolest tiibadega. Üdi luule omandab lugeja teadvuses intensiivse liikuvuse, kujuneb piiritu mängulusti ja efektse segadusega sõnaliseks lendlemiseks, ning see luule tungib väikestviisi raamatust väljapoolegi. Nagu teose algus ei paikne päriselt esimesel leheküljel ning lõpp ei ole viimasel lehel, nõnda voolab ka üdilik luulevaim sõnadest ja tekstidest märksa kaugemale ning selle ärev vari haakub teadliku lugejaga distantsiltki, “suured rästikud read” siuglevad märgatavalt ja omasoodu kaasa ka raamatu lõppedes.
