„Birdland” (1979)

Paljude arvates kirjutati Manhattan Transferi tunnuslugu tegelikult hoopis bändile Weather Report. Kuid selle neliku esituses võitis see parima džäss-fusion’i ja parima hääleseade Grammy. Veel enne suurt edu tahtis plaadifirma „Birdlandi” Suurbritannias singlina välja anda, kuid selleks tuli lugu raadio jaoks sobilikku kestusse lühendada. Ja kohe!

Et mitte lasta lugu ära rikkuda helitehnikul, kellel ei saaks laulust rohkem ükskõik olla, võttis bändi ninamees Tim Hauser kasseti koju ja tegi „Birdlandist” tühjale kassetile singliversiooni, kasutades oma kahe kassetipesaga makki – vajutades muudkui „pausi” ja „stopi” ja salvestamise nuppu.

„Mul võttis see nuppudega mängimine umbes tund aega,” on Hauser meenutanud. „Aga sellest sai laul, mis võitis Grammy. See oli laul, mis läks vinüülile!”

„Extensions”, kus „Birdland” peal oli, oli Manhattan Transferi esimene album uue laulja Cheryl Bentyne’ga. Eelmise lauljaga Laurel Massé’ga juhtus autoõnnetus ja peale murdunud käe- ja jalaluu oli tal lõualuu kildudeks ja ta seoti mitmeks kuuks traadiga kokku.

Cheryl tiirutas tund aega autoga maja ümber, enne kui julges prooviesinemisele sisse astuda. Koos bändiga kahte selgeks õpitud laulu lauldes said teised liikmed kohe aru, et nad on leidnud oma tordile kirsi.

„Twilight Zone / Twilight Tone” (1979)

See 1979. aasta laul oli Manhattan Transferi esimene suur diskohitt. Laulja Cheryl on meenutanud, et millal iganes nad

Euroo­pas diskoteeki läksid, kõlas seal nende laul ja töötajad piirasid nad ümber ja hankisid neile vipilaua. Bänd on kindel, et kui saabus suur diskoviha aeg, kui korraldati avalikke diskoplaatide põletamisi, tõusis see laul üleriigilises vihaedetabelis kolme esimese sekka.

Enne „revolutsiooni” oli laul jõudnud New Yorgi raadiojaamades esikohale ja Los Angeleses teisele kohale.

Stiilirohke album „Extensions”, millelt oli futuristlik hitt pärit, oli kauaoodatud läbimurre ka bändi kodumaal, sest tükk aega oli suurem edu saatnud neid vaid Euroopas.

Lugu sai kõvasti eetriaega ka kolledžiraadiotes, kus arvati albumikaanel olnud värviliste kostüümide tõttu, et Manhattan Transfer on mõni uue laine bänd.

„Extensions” murdis end ka haridustöötajate sekka, kes õpetasid selle laulu toel lapsi džässmuusikat austama.

„The Boy from New York City” (1981)

See Manhattan Transferi esimene esikümnehitt on pärit plaadilt „Mecca for Moderns”, mis pälvis esimese plaadina Grammy nii džäss- kui ka popmuusika kategoorias.

Tim Hauser meenutab, et esimene kord, kui ta seda laulu raadiost kuulis, istus ta varahommikul mitte kõige paremas tujus oma autos valgusfoori taga ja tema kõrvale sõitis vana, kuid ägeda väljanägemisega habetunud mees, kellel olid autoaknad alla kruvitud ja raadio üürgas.

Järsku hakkas raadios mängima „The Boy from New York City” ja vanamees ei liigutanudki, ei pilgutanud silmagi, mitte mingit reaktsiooni. See ajas pahuras tujus Hauseri nii õudselt naerma, et ta oli rooli taga kõveras.

See ei olnud esimene Manhattan Transferi laul, mida bändi ninamees ise esimest korda autoraadiost kuulis. Sama oli ka nende esimese suure hitiga „Operator”.

Ta oli just koos sõbraga peolt lahkunud ja sõitis sõbra auto järel oma autos. Kõigest mõnesaja meetri kaugusel jäi ees sõitev auto järsku künka peal seisma, sõber tuli autost välja ja hakkas kätega vehkima. Hauser mõtles, et nüüd on midagi halvasti. Sõber aga karjus: „Pane raadio käima!”. Ta keeras raadio õigele jaamale ja sealt lasti Manhattan Transferi „Operatorit”.

„Another Night in Tunisia” (1985)

Kaks Grammyt pälvinud, originaalis Dizzy Gillespie laul, kus Manhattan Transferiga laulis kaasa ka Bobby „Don’t Worry, Be Happy” McFerrin, ilmestab Manhattan Transferi džässilembest aega.

Album „Vocalese” teenis 12 Grammy nominatsiooni (ja tõi koju kolm neist), mis tol ajal jäi alla ainult Michael Jacksoni „Thrillerile”. See oli ka esimene Manhattan Transferi album, millele toodeti videokassett, kus oli peal viis muusikavideot. Üks neist, „Blee Blop Blues”, avaldas austust klassikalisele komöödiasarjale „I Love Lucy”, mille peategelasi mängisid muusikavideos Transferi liikmed.

Kuigi tavaliselt oli laulude valimise periood bändile väga raske ja pikk, tehti seekord koostööd vokaaliseade spetsialisti Jon Hendricksiga, kellest bänd vaimustusse sattus ja kellelt palju inspiratsiooni leidis. Plaadile minevate lugude nimekiri oli koos vaid tunniga.

Sellel plaadil õppis Manhattan Transfer laulma nagu keelpillikvartett või nagu saksofon või mõni muu pill, mis oli selle laulu instrumentaalses versioonis loo mõtet enim väljendanud.

„Soul Food to Go” (1987)

1987. aastal otsustas Manhattan Transfer hakata ametlikuks Lõuna-Ameerika popmuusika tarnijaks Ameerika Ühendriikides ja Euroopas (ja olgem ausad, ka Jaapanis).

Üks nende Brasiilia kaastegijaid, laulukirjutaja Djavan, andis väga erilised näpunäited oma lüürika inglise keelde tõlkimiseks. Tema laulu tuli tähelepanelikult kuulata ja kui kuulaja märkas seal mõnda inglise keelega sarnanevat sõna, siis tuli see inglise keeles üles kirjutada. Edasi tuli kuulata ja käituda samamoodi ka järgmise inglise keeles kõlava portugalikeelse sõnaga. Nii lõpuni välja. Siis tuli neid sõnu silmitseda ja nende vahele mõttes joon tõmmata ja seda suhet abstraktse mõtlemise kaudu mõtestada.

Sellest kuulis Manhattan Transferi ninamehele Tim Hauserile külla tulnud, hiljem megahiti „My Sharona” kirjutanud The Knacki ninamees Doug Fieger, kes tahtis säärases kirjutamisviisis hirmsasti kätt proovida. Mõttes ütles Tim: „Kamoon, sina vä?”, aga lubas siiski midagi ootamata Dougil tööle hakata.

Viis päeva hiljem helistas Fieger Timile ja ütles, et tal on laul valmis. Ning Timi üllatuseks oli selle nimi väga lahe „Soul Food to Go”. Fieger oli väga valmis veel mõnele latiinolaulule sõnu kirjutama.

„Soul Food to Go’st” sai Manhattan Tranferi üks hitte.

„Santa Claus is

Coming to Town” (1992)

Esimese jõululauludega albumi andis Manhattan Transfer välja alles 1992. aastal, kuid nende jõulukontserdid on siiani ülipopulaarsed.

Plaadi reklaamimiseks organiseeriti bänd saatesse „Kodu korda” („Home Improvement”), kus toimus parasjagu peategelase Tim Taylori (mängis Tim Allen) töömeeste saate „Tool Time” jõuluerisaate filmimine, kus ei jäänud kõlamata ka halvad naljad, mille peale publikut naerma sunniti.

„Olen alati mõelnud, kes teist on Manhattan ja kes Transfer,” küsib Tim „The Tool Man” Taylor ja pärast bändiliikmete tutvustusvooru, kus tuleb välja, et bändis on ka Tim ja Al nagu saateski.

1975. aasta suvel oli Manhattan Transferil tegelikult lausa oma telesaade. Nende esimene suur hitt „Operator” kindlustas esinemisi eri saadetes, ühena nendest „Mary’s Incredible Dream” („Mary uskumatu unenägu”), mis seisnes maailma ajaloo jutustamises ühetunnise laulu või tantsu kaudu. Kui kõik oli valmis tehtud ja eelarve miljoni dollariga ületatud, otsustasid toimetajad, et see ei ole ikka üldse loogiline, ja jätsid saate ära.

Küll nägi Manhattan Transferi potentsiaali üks teleprodutsent, tänu kellele sündis lõpuks suvine asendussaade, tunni­ajane sõu, mille peategelane oli Manhattan Transfer. See saade oli esimene telesaade, kus esines Bob Marley and The Wailers.

Stsenaariumi kallal töötas kaks meeskonda (üks bändi ja üks telejaama oma). Kuna järgmise saate ettevalmistamiseks oli alati ainult nädal, surus teine tiim peale rumalaid ideid ja tsensuur naljade suhtes oli kõva. Bänd lootis vaikselt, et kui nende kuu aega läbi saab, siis lepingut ei pikendata.

Bändi sünd

Miks siis ikkagi

taksojuhi unistus?

•• Tim Hauser oli 15-aastasest saadik bände kokku pannud. Aasta enne „õiget” Manhattan Transferi oli tal samanimeline vokaalansambel, kelle album „Jukin” paraku läbi ei löönud ja nad läksid laiali.

•• Tim teenis leivaraha New Yorgis taksojuhina. 1972. aasta veebruaris võttis ta keset hirmsat lumetormi peale ühe miniseelikus naise, kes pärast lühikest vaatlust ütles: „Sa oled muusiku moodi.” Tim vastas, et ta ongi muusik, ja mis siis. Naine uuris, mis muusikat ta teeb, ja Tim vastas, et tal oli bänd nimega Manhattan Transfer. Selle peale laksanud naine käega vastu jalga ja teatanud, et Manhattan Transfer on tema lemmikansambel. Nagu mõni minut hiljem kohvitassi ääres selgus, oli tema nimi Laurel Massé ja ta oli nõus Timiga koos stuudiosse jämmima tulema.

•• Mõni aeg hiljem esines Janis Siegeli bänd Manhattanil. Kuigi kõik nad elasid New Yorgis, meeldis neile ööbida hotellides. Suuri trumme kaasas vedav trummar pidi teistest eraldi takso võtma, et oma pillidega ära mahutada ja taksojuhiks ei olnud keegi muu kui Tim. Trummar kutsus ta hotelli bändi peole ja nii kohtus Tim Janisega, kes oli samuti Manhattan Transferist kuulnud ja kes oli kuulnud laulu „Java Jive” telekontserdil.

•• Laureli meessõber oli Broadway teatris trummar ja teadis ühte näitlejat, kes tahtis teatrist ära tulla ja vokaalgrupis laulda. See oli Alan Paul.

•• Nii sai neist nelik.

•• Pärast Laureli autoõnnetust ja otsust bändi mitte naasta tuli bändi Cheryl Bentyne.

Miks siis ikkagi taksojuhi unistus?

•• Tim Hauser oli 15-aastasest saadik bände kokku pannud. Aasta enne „õiget” Manhattan Transferi oli tal samanimeline vokaalansambel, kelle album „Jukin” paraku läbi ei löönud ja nad läksid laiali.

•• Tim teenis leivaraha New Yorgis taksojuhina. 1972. aasta veebruaris võttis ta keset hirmsat lumetormi peale ühe miniseelikus naise, kes pärast lühikest vaatlust ütles: „Sa oled muusiku moodi.” Tim vastas, et ta ongi muusik, ja mis siis. Naine uuris, mis muusikat ta teeb, ja Tim vastas, et tal oli bänd nimega Manhattan Transfer. Selle peale laksanud naine käega vastu jalga ja teatanud, et Manhattan Transfer on tema lemmikansambel. Nagu mõni minut hiljem kohvitassi ääres selgus, oli tema nimi Laurel Massé ja ta oli nõus Timiga koos stuudiosse jämmima tulema.

•• Mõni aeg hiljem esines Janis Siegeli bänd Manhattanil. Kuigi kõik nad elasid New Yorgis, meeldis neile ööbida hotellides. Suuri trumme kaasas vedav trummar pidi teistest eraldi takso võtma, et oma pillidega ära mahutada ja taksojuhiks ei olnud keegi muu kui Tim. Trummar kutsus ta hotelli bändi peole ja nii kohtus Tim Janisega, kes oli samuti Manhattan Transferist kuulnud ja kes oli kuulnud laulu „Java Jive” telekontserdil.

•• Laureli meessõber oli Broadway teatris trummar ja teadis ühte näitlejat, kes tahtis teatrist ära tulla ja vokaalgrupis laulda. See oli Alan Paul.

•• Nii sai neist nelik.

•• Pärast Laureli autoõnnetust ja otsust bändi mitte naasta tuli bändi Cheryl Bentyne.