„Mao embus”. Kaunis ood kaotatud paradiisile

Lüüriline film viib vaataja Amazonase loodusse, mille maagiat kolonialistid järk-järgult hävitavad.

Colombia režissööri Ciro Guerra eepiline meistriteos „Mao embus” on üks neid filme, mille jõudmine parima võõrkeelse filmi Oscari finalistide hulka rõõmustas. See on kui mõtisklus kaotatud paradiisi üle, maalilise visuaalkeelega vaikselt kulgev rännak maagiliste Amazonase vihmametsade sügavuses, mis peidab endas väljasuremisäärel pärismaalasi ja nende tarkust.

Filmi tegevus toimub 20. sajandil ja näitab, kui destruktiivset mõju avaldas kolonialism Amazonase põliskultuurile. Film kujutab tabavalt kohalike indiaanlaste ja valgete sisserändajate erinevusi justkui küsides, kas kahe väga erineva inimese või kultuuri teineteisemõistmine, koos-eksisteerimine ja teineteiselt õppimine on kumbagi hävitamata üldse võimalik? Moralistlik film toob hingematvalt ilusate maastike taustal vaatajani kaks põimuvat lugu: peategelane šamaan Karamakate kohtub noorena ja hiljem juba vana mehena kahe Euroopa päritolu teadlasega, kes on tulnud džunglisse ravivõimetega püha taime otsima. Lugusid eraldab teineteisest 40 aastat, mille vältel on Karamakate kaasmaalased nagu ka püha taim peaaegu välja surnud.