Marani uus film portreteerib meie looduse kuningat
Eesti loodusfilmi suurkuju Rein Maran on oma filmides vaadelnud ikka mitte ainult loodust, vaid ka inimese suhet sellega. Inimese vastutus looduse ees on liiga ilmne, et seda eirata. See on tõene ka uue linateose, reedel esilinastunud “Põdra kuningriigi” puhul.
Juba filmi pealkiri on sümboolne. On ju inimene harjunud pidama end looduse krooniks, kellekski, kel on õigust loodust omandada või omatahtsi ümber kujundada. Kui selline suhtumine ei avaldu ka sõnastatud arvamustes, kipub see välja paistma inimese käitumises ja hoiakutes.
Ka filmi lõpus snaipripüsside ja raadiosaatjate abil põdra tabanud jahimeeste hinnang juhtunule pole muud kui rahulolu: “Olemas!” Nagu osutavad autorid, pole mitte loodus hüljanud inimest, vaid inimene ise on oma tegevusega looduse endast eemalduma sundinud.
Vahest just seetõttu on Maran pidanud oluliseks rõhutada, et meie metsade tegelik valitseja pole inimene, vaid põder. Ja seda mitte seetõttu, et põder teisi metsaelanikke enda hirmuvalitsuse all hoiaks, ega ka seepärast, et tema jõud alati kõigist üle käiks. Pigem lähtub selline hinnang põdra omadustest. Põder on lihtne ja rahumeelne, ent samas suursugune ja väärikas. Kui vanad targad pidasid oluliseks õppida eri loomadelt ja lindudelt eri omadusi, siis eelnimetatud oleksid omadused, mida võiksime kindlasti õppida põdralt. Meil on see võimalus, samas kui Lääne- ja Kesk-Euroopa metsadest on põder nüüdseks kadunud.
Nauditav lõpptulemus
Nagu Rein Maran esitlusel rõhutas, pole film kunagi ainult ühe inimese töö. Nii saadab looduskaadreid Märt-Matis Lille täpne ja tundlik muusika, nende vahele jääb pädev ja hästi sõnastatud tekst, mis on valminud koostöös looduslähedaste luuleraamatute autori Timo Maraniga.
Operaatoritena on lisaks Rein Maranile kaasa löönud nii noor filmitegija Joosep Matjus kui ka Harri Põldsam, kellelt pärinebki filmi idee. Lõpptulemus on igati nauditav ning seda võib kahtlemata pidada rikastavaks panuseks Eesti loodusuurimuste pärandisse.
Tõsi küll, mõnevõrra jääb filmis puudu kompaktsest kunstilisest tervikust. Lisaks põdra elule on lisatud hulganisti kaadreid kitsede, metssigade ja lindude toimetustest. Kõigil puhkudel ei mõju nad aga põhjendatult ning filmi aeglane meditatiivsus ei ole piisavalt veenev, et säilitada teravust ja hoida vaatajas ergast tähelepanu. Samuti muudab selline kiirus filmi tekstiosad hõredaiks ja osati juhuslikeks.
Usun, et sõnum oleks jäänud samavõrd selgeks ka tihedama montaaži korral, ja samas oleks ikkagi toiminud filmitegijate püüe pakkuda vaatajale mitte ainut teavet, vaid ka võimalust kogeda looduses olemise tunnet. Oleks meil vaid arukust seda kogemust vääriliselt hinnata ja oma elu jätkuvaks pärisosaks muuta. Küllap see, kui loodusfilm paneb vaataja omasoodu loodust uurima ja sellele tähelepanu osutama, ongi filmitegijale suurim kordaminek.
Ma ei oska öelda, mitmes film see Maranile on, kes on meie looduse murede, rõõmude ja saladuste tutvustamises ja teadvustamises oluline lüli ning kelle pikaajalist panust Eesti loodusfilmi arengusse on raske üle hinnata. See, et tema jaks pole raugenud, äratab siirast imetlust.
