Marat Gelman võitleb kunstiga natsionalismi vastu
Kõigepealt pidas toll Moskvas Šeremetjevo lennuväljal kinni ühe Briti kollektsionääri, kellelt võeti ära seitse pilti seeriast “Poliitilised tantsud”, millel olid peaaegu alasti kujutatud Venemaa president Vladimir Putin, Ameerika Ühendriikide president George Bush ja maailma esiterroristiks nimetatav Osama bin Laden. Piltide autorid olid just Sinised Ninad ja pildid olid ostetud Marat Gelmani galeriist.
Päev hiljem ründasid umbes kümme ühtemoodi riietatud noort meest Gelmani galeriid ning hävitasid seal eksponeeritud Gruusia kunstniku Aleksandr Džikia tööd. Samal ajal galeriis viibinud Gelman peksti läbi. Venemaal käis parasjagu võimude soositud grusiinide tagakiusamise kampaania.
Enne intervjuu tegemist käisin Gelmani galeriis. See erines täielikult minu ettekujutusest edukast eragaleriist, näiteks neist, mis asuvad kas või Tallinna kesklinnas. Gelmani oma asus kahes suures ruumis ühe vana maja keldris. Sissepääsuks oli vaja ukse taga kella lasta ja umbes kümme minutit oodata.
Saalid olid iseenesest korralikud, aga kõiksugu kaupa täis. Viimaseid päevi oli üleval Siniste Ninade fašismi-näitus ja galerii valmistus uueks väljapanekuks.
Galeriis töötavad kaks noort naist – väga ilusad, suurilmalikud, kes nagu ei sobikski hästi sinna keldrigaleriisse, kisuvad kogu aeg suitsu – nad näitasid, kuidas ründajad surusid neid sügisel ühe saali seina vastu, aga neile midagi ei tehtud, kuid teises saalis peksti samal ajal Gelmanit kõigega, mis kätte juhtus.
Intervjuud Gelmaniga tegin tema korteris Ostošenkal, mis on üks kallimaid rajoone Moskva kesklinnas. Seal maksab korteri ruutmeeter 25 000 dollari (üle 300 000 krooni!) kanti. Ta ei jätnud üldse alternatiivse või nonkonformistist galeristi muljet, pigem meenutas edukat ja eluga rahuolevat ärimeest.
Kuidagi iseenesest läks esimese asjana jutt oktoobrikuisele rünnakule. “Tõsiselt-tõsiselt sain peksa,” ütleb Marat vaikselt. Need on kogu intervjuu kõige vaiksemalt lausutud sõnad. Edaspidi Marat naerab juba pidevalt, kusjuures väga nakkavalt.
— Kuidas te end Venemaal tunnete?
— “Kogu riik tundub kippuvat, tõmbuvat tagasi minevikku!” vastab ta ja viitab minu küsimuse sissejuhatusele, et liikumise Nasˇi nooruke komissar tahab taastada sellist ülemvõimu, nagu oli Venemaal 19. sajandi algul, teised tahavad aega 30–50 aastat ajas tagasi keerata – ühesõnaga kommunistliku ülesehituse aega. “Aga meie, nüüdiskunstiga seotud, tahame loomulikult tulevikku!”
Gelman jätkab. Ta jutustab, et Venemaal räägitakse, et Venemaal olevat kõik eriline: oma tee, oma saatus, oma tulevik, aga nüüdiskunstnikud tahaksid saada osaks maailmast, olla kosmopoliidid.
“Seetõttu tunnen mina end Venemaal kui inimene, kes on täielikus vastufaasis sellega, mis toimub riigis.”
Veidi mõelnud, ütleb Marat, et ei saa siiski öelda, nagu ta tunneks end Moskvas väga halvasti. Sellel “vastufaasis” olekul on tema sõnul ka omad plussid: näiteks olla oma galeriiga justkui noore põlvkonna lipulaev. “Noor põlvkond, kes eitab täielikult praegust võimu, otsib endale markerit, selliseid inimesi, keda kuulata, keda järgida. Kui sa näed, et noored inimesed joonduvad sinu järgi, siis see annab lisajõudu. Selge see, et sellele pööratakse rohkem tähelepanu, kellel on enamikust erinev arvamus.”
— Kas ründajatest on midagi teada?
— “Mitte midagi. On tunne, et miilits ja prokuratuur teavad, aga... Näiteks üks meie kaastöötaja mäletas ühte ründajat nägupidi, me tahtsime lasta teha fotoroboti. Nädal aega rääkisime miilitsale, aga nad ütlesid: ei ole vaja, aitäh!”
Kõik ründajad olid ühte moodi riietatud, laigulises sõjaväevormis ja treenitud. Gelmani kinnitusel ei olnud nad mingid huligaanid ega fanaatikud. Võimatu, et riigi, mille juht on endine KGB-lane, eriteenistused ei tea kõiki paramilitaristlikke gruppe, arvab ta. “Ma olen kindel, et nad teavad täpselt, aga nad on otsustanud neid mitte välja anda.”
Ja vabadusse jäävad nad Gelmani sõnul sellepärast, et ründajad tegutsesid Vene riigi loogika järgi. “Miilits ja võim võitleb grusiinide vastu ja nemad otsustavad, et nemad ka võitlevad: teie ju ei saa seda kuradima Gelmanit karistama minna, see on ebaseaduslik, aga meie ju võime...”
“Õiguskaitseorganite amoraalsust on praegu Venemaal kõigil tasemeil, ka kõige lihtsama miilitsani välja. Meil on ju kõik miilitsad natsionalistid, nemad ajavad asereid turgudelt minema. Neid juba õpetatakse nii. Neil on mingid oma metodoloogilised õpikud, kuidas eristada näiteks aserbaidzˇaani armeenlasest või grusiinist.”
— Natsionalism Venemaal?
— “Mnjaah (tõmbab hinge sügavalt sisse)... natsionalism on tõsises olukorras, see on lakanud olemast marginaalsete teema.”
Edasi räägib Marat pikalt enda kartusest, et võimuparteid hakkavad panustama natsionalismi kaardile ja natsionalistidega kokku mängima. (Äsja teatas valitsev Ühtne Venemaa, et algatab oma natsionalismi-projekti – autor.) Et kasvava natsionalismi vastu kuidagigi võidelda, lõi ta mõttekaaslastega ühiskondliku komitee Internatsionaal.
“Selge, et me ei suuda seda peatada, aga siis on vähemalt neil inimesil, kellele on natsionalism vastumeelt, keegi, kellega selle vastu protestiks ühineda. Natsionalism on praegu Vene sisepoliitikas põhiküsimus, valimistel ka peateema.”
“Riiklikul natsionalismil” näeb Gelman kolme arenguvõimalust.
Kõige pessimistlikumaks peab ta varianti, et Venemaa järgmine president (valitakse aasta pärast) tuleb võimule natsionalismi loosungitega ja peab hakkama neid realiseerima. “Siis muutub meie riik selliseks, kus hakkab valitsema ksenofoobia, kus on esimese ja teise sordi inimesed. Selline variant on täiesti tõsiselt arvestatav.”
Teine variant oleks katarsis, mingi kriis. “Kogu aeg räägitakse, et vaat, vene natsionalistid, ja siis äkki ilmuvad basˇkiiri natsionalistid, kes tahavad iseseisvust. Korraldavad referendumi ja saavutavad enamuse. Siis võib põhimõtteliselt järele jääda väike natsionalistlik Moskva vürstiriik, sest oma suures natsionalismituhinas oleme enda küljest maha raputanud basˇkiirid, kaukaaslased jt. Või siis jääb suur maa, aga ilma igasuguse sallivuseta. Katarsise kaudu me pöördume vaat sinna.”
Kolmandaks variandiks peab Gelman poliitilist tasakaalu natsionalistide ja n-ö internatsionalistide vahel. “Ja siis kestab see olukord, mis meil praegu on, veel neli aastat.”
Veidi aja pärast pakub Gelman siiski välja ka neljanda võimaluse. “Ma parasjagu juurdlen selle üle, kuidas saavutada sümbolite abil, et inimesed naeraksid natsionalismi välja. Et inimesed saaksid aru, kui rumal, arhailine ja sobimatu on natsionalism tänapäeval.”
— Moskva kunstielu seis?
— “Mis puutub Vene kunstiturgu, siis teatud mõttes lõppes see turg 1996. aastal,” vastab Marat üllatavalt. “Siis sõitsid inimesed Moskvasse ja küsisid: kas see on vene kunst? Kus on perestroika ja glasnost?”
“See lõppes krahhiga, sest see oli moeasi. Mood on juba kord nii üles ehitatud, et pidevalt tuleb uus suund peale. Teid sunnitakse minema viskama veel täiesti korralikku punase pintsaku ja turg sunnib ostma uue, rohelise pintsaku. Sama oli vene kunstiga. 1995. aastal nägin ma Itaalias ühte galeriid, kus oli lausa silt “Vene kunsti mitte pakkuda””.
Nüüd on kunstiturg Venemaal hakanud Gelmani sõnul arenema selles suunas, et nõutakse-otsitakse kindlaid kunstnikke. “Praegu on umbes 15 vene kunstnikku, kelle vastu tunnevad huvi maailma muuseumid, kollektsionäärid.” (Nende nimesid vaata loo kõrval infokastist.)
Venemaa-sisese kunstituru kohta ütleb Gelman, et see on alles stardijoonel. “Ütleme, et viie, ehk ka kümne galerii jaoks on turg praegu väga hea. Aga mis on kümme galeriid Venemaa-suuruse riigi jaoks?” Galeriide all peab Marat silmas eragaleriisid, mitte riiklikke.
Probleem on hindades, lausub Moskva üks tuntumaid galeriste. “Ärikeeles rääkides: meil pole likviidsusprobleemi. Heal tasemel kunst läheb kohe ära, aga probleem on hindades. Juhtiva tänapäevase ameerika kunstniku töö maksab 500 000–700 000 dollarit, juhtiva inglise kunstniku oma 1,5–2 miljonit, aga juhtiva vene kunstniku töö 50 000–100 000 dollarit. Vene kunst on alahinnatud.”
— Milline on Venemaa kunstituru tulevik?
— “Meid ootab ees fantastiline aeg. Galerii on kaks viimast aastat töötanud nagu bisnis-masˇina, varem oli see rohkem nagu hobi.”
Marati sõnul võib tema galerii puhul rääkida juba äri kavandamisest ja investeerimisest. “Meil on lepingud mõnede kunstnikega, kellesse igaühte me investeerime aastas 100 000–120 000 dollarit. Ja see on alles protsessi algus. Venemaal on siiski tekkimas tasapisi küll väga õrn, aga kunsti jaoks juba piisav kiht normaalseid euroopalikke inimesi, kelle jaoks kollektsioneerimine on muutumas osaks nende elust.”
Veel rahast. Marat räägib, et tema äsja avatud näitus Moskva kunstike majas “Kunstniku päevik” läks maksma 90 000 dollarit, millest 34 000 dollarit moodustas ruumide üürimine. Suhteliselt suur näitus – osaleb 20 kunstnikku ja kestab kuu aega. “Galeriis on muidugi oluliselt odavam. Selliseid suuri näitusi teeme aastas paar korda.”
— Keelatud teemad vene kunstis?
— “Näiteks viimasel biennaalil oli kolm keelatud teemat: Tsˇetsˇeenia, Putin ja õigeusu kirik. (Naerab.) Aga meie tegime näituse, kus kõik need kolm teemat olid esindatud. Meie teeme nii, nagu mingeid piire poleks. Tänu sellele on ka suurem huvi asja vastu.”
Näitus sõitis pärast edasi New Yorki ning Marati sõnul ostis sealt töid Guggenheimi muuseum. “70-st tolle näituse tööst on praegu alles veel vaid mõned, kõik ülejäänud on laiali muuseumides, kollektsioonides. Vaadake, tuleb aru saada, et Venemaal kompenseeritakse jäigad seadused sellega, et neid pole justkui kohustuslik täita.”
Eragaleriides eksponeeritakse Marati sõnul “keelatud teemasid” julgelt, konfliktid tekivad suurtel näitusel. Näiteks räägib Marat loo, mis juhtus hiljuti Peterburis Vene Muuseumis näitusel “Sula”. Seal olid üleval ühe praegu müüdavama Vene kunstniku Avdei Ter-Oganjani tööd, milles too kasutas Marati sõnul “mittenormatiivset leksikat”.
“Helistatakse muuseumist, öeldakse: Marat, kõik on muidu hästi, aga vaat need tööd võeti maha. Muuseumi juhtkond käskis. Kirjutasin sellest oma blogis, järgmisel päeval pani muuseumi juhtkond need tööd uuesti üles. Neil oli ebamugav olla keelaja. Mingid natsionalistid kirjutasid neile kirja, et kuidas nad saavad selliseid asju näidata. Neile vastati lihtsalt: “Me oleme muuseum, meid teie arvamus ei huvita, meid huvitab ainult professionaalide arvamus.” Vaat selline solidaarsus kehtib kunstis.”
Marat ütleb, et ta ei oska öelda, mis on keelatud teemad näiteks aasta pärast, kui Putin on presidendiametist lahkunud. “Siis see enam justkui ei ole keelatud teema. Tsˇetsˇeeniaga on olukord ka juba enam-vähem, aga mis puudutab õigeusku, siis selles osas hakkavad probleemid ainult kasvama. Selle võim järjest tugevneb.”
Vene õigeusu kirik teeb praegu aktiivset kampaaniat näiteks Darwini teooria vastu – et seda ei õpetataks koolis lastele.
— Kes on Venemaal “võõrad”?
— “Neid on praegu palju. Meil ei vedanud, sest me oleme sellised kaitsetud võõrad.”
Ameeriklased on Marati sõnul loomulikult veel “võõrad”, aga ameeriklased on kaugel, neid ei saa kätte. “Tsˇetsˇeenid on “võõrad”, aga nemad võivad vastu astuda. Ja siis on veel võõrad kunstnikud, sest nad pole patriootilised, kriitilised, internatsionalistid. Kunstnikud on ju alati olnud väljaspool muud ühiskonda. Nad on alati nähtusi välja naernud ja selle eest ühiskond neid ei armasta.”
“Siis on veel rahvuslik pind. Praegu on rõhuasetus liikunud juutidelt kaukaaslastele.”
— Mis peab Venemaal muutuma?
— “Kõige tähtsam on sallivuse filosoofia. Inimestel võivad olla erisugused veendumused, ei pea ju sellepärast teisel nägu üles lööma. See, et teisitimõtlejat võetakse automaatselt vaenlasena, on Venemaal suur probleem.”
Ja taas keerab ta jutu natsionalismile ja selle põhjustele. Nimetab, et natsionalismi suur põhjus Venemaal on sotsiaalsed probleemid. “Miks natsionalistidel on praegu nii tugev hääl? Sest nad räägivad riigi reaalsetest probleemidest, aga nad näitavad ka kätte, kes on nende arvates selles süüdi. Kui probleemid hakkavad lahenema, siis jääb ka natsionalistide auditoorium väiksemaks, sest see ei kaja enam vastu.”
Marat räägib hiljuti surnud Ilja Kormiltsevi raamatust, mis jutustab ühest provintsilinna noormehest, kellest sai skinhead. Sellepärast, et eriti just Venemaa provintsides on hulgaliselt noori, kellel on tohutu äng, sest neil pole mingit perspektiivi.
“Vaat nende juurde tullakse ja räägitakse, kes on süüdi. Neile ongi just seda vaja, et keegi tuleks ja ütleks, kes on süüdi. Selliseid ultranatsionaliste on igal pool maailmas. Nad kas jäävad marginaalseteks ning elavad oma ideid välja köögis oma naise peal, või nad muutuvad arvestatavateks poliitilisteks figuurideks ja nende juures hakkavad käima inimesed.”
— Ka näete Venemaal midagi positiivset?
— “Ikka, muidugi! Esiteks uus põlvkond, kes on saanud parema hariduse. Nemad on meie auditoorium. Teiseks, kui kunstist rääkida, siis see areneb ja ei vaiki.”
Marat räägib jälle loo – peagi tuleb Moskva biennaal ning kuulus vene filmi suurkuju ja tugeva ühiskondliku positsiooniga Nikita Mihhalkov üritas seda peatada kahtlusega: mis kunst see on? Aga ei õnnestunud.
“Me ei tahagi meeldida (praegusele võimule – autor), me tahame, et meil oleks võimalus oma plaane ellu viia. Me oleme siiski faktor, keda ei saa arvestamata jätta. Seda ma pean kahtlemata positiivseks.”
“Ma pean suureks asjaks ka seda, et meil on aasta pärast uus president. Pole oluline, kes ta on, tähtis on see, et juba teist korda järjest antakse Venemaal võim rahumeelselt üle. Venemaa jaoks on see haruldus, Venemaa jaoks on see midagi ... kurat teab, mis! Ma leian, et see, et Jeltsin – mis siis, et ta tegi palju vigu – andis võimu rahumeelselt üle, oli suur tegu.”
— Mis toimub Kremlis presidendivalimiste eel?
— “Kõigepealt kaotab Kreml ühtsuse, ühe Kremli asemel saab olema viis. Kõige tähtsam signaal on praegu see, et Putin enam ei kandideeri. Kui kõik seal sellesse uskuma hakkavad, siis lõpetavad nad olemast üks ja tugev Kreml. Igaüks hakkab olema enda eest väljas ja igaüks hakkab ehitama oma konstruktsiooni. Praegu on Kreml justkui mõni maaväline moodustis. Kui algab see lagunemine, siis tekib meie jaoks mänguruumi.”
Marat Gelman võib teada, mida ta räägib, sest aastaid tegutses ta kunsti kõrvalt poliittehnoloogina. Aitas kõigepealt 1990-ndate keskel kindral Aleksandr Lebedit, seejärel aitas Boriss Jeltsinit tagasi valida, hiljem tegi koostööd Gleb Pavlovskiga. Tema isa aga oli Mihhail Gorbatsˇovi hea tuttav. Marat tunneb Venemaa poliitilist ladvikut. Aga kes on need “meie”?
“Kultuuriringkonnad. Mitte opositsioon, vaid alternatiiv praegu toimuvale. Meil pole mingit poliitilist vormi, aga see on üsna tugev. Loodan, et lagunemisest ilmuks selline poliitiline jõud, keda see alternatiiv saaks toetada.”
Marat ennustab, et võimalikud muutused Vene poliitikas toimuvad lühikese aja jooksul – tänavu septembrist kuni järgmise aasta märtsini. Sinna sisse jäävad parlamendi- ja presidendivalimised. “Sel on ajal on aeg proovida Venemaal midagi muuta. Kui ei õnnestu, siis jääb kõik vanaviisi järgmiseks kaheksaks aastaks.” Ja naerab jälle pikalt.
— Kas tegelete veel poliittehnoloogiaga?
— “Ma lõpetasin sellega tegelemise 2004. aastal, sest siis lõppes ju Venemaal poliitika!” Ta peab silmas, et siis oli kõik juba raudselt Putini haardes.
Demokraatlik protsess ei anna Marati sõnul kunagi garantiisid – võib võita, aga võib ka kaotada. “Putini kambale oli vaja aga garantiisid ja sellepärast nad valisid hoopis teised tehnoloogiad. Näiteks panid inimese vangi – täiesti selge, et vang juba valimisi ei võida. Eks ole! Või saadad tema äridesse maksu-
ameti – jälle täiesti selge, et mingit oma liikumist ta enam rahastada ei saa. Maksuamet ja prokuratuur on nende jaoks tehnoloogiad, mis tagavad garantiid.”
Marat tunnistab, et enne Venemaa suuri valmisi annab ta taas väikest viisi nõu. “Aga see pole minu jaoks enam äriline ettevõtmine. Ma olen, ütleme, nagu ühiskonnategelane, kellel on oma huvid. Mul on idee, et natsionalism on Venemaa jaoks tõsine hädaoht.”
Marat Gelmani iseloomustavad hästi tema prillid – vasak prilliklaas on ümmargune ja parem prilliklaas kandiline. Temas ongi nagu kaks poolust – kunstiarendaja ja poliitikategija.
Tänan head tuttavat Moskvas, kes aitas mul Marat Gelmanist lugu kirjutada. Ilma sinuta poleks ma ilmaski sellist lugu saanud!
