Marco Laimre ehk kakukese fenomen
Marco Laimre tuleb, sinine Sonic Youthi särk seljas ja klapid kaela ümber, istub Von Krahli baari õuetoolile ning räägib, et tõmbas internetist just igavese posu prantsuskeelset punkrokki. Ütleb veel, et päris huvitav on kuulata muusikat, kui ei saa üldse aru, millest lauldakse. Ja ka seda, et turism on saatanast ja ise ta ümbermaailmareisile ei läheks. Ta nimelt ei arva, et maailm muutuks sellest olulisel määral paremaks, kui võimalikult palju inimesi käib ümber maakera ringi. “See on väga saastav ja nüri majandusharu ja mul on siiralt kahju, et Eesti riik on turismi arendamise eesmärgiks võtnud,” sõnab ta. Ning jah, oma eesnime kirjutab ta Eesti euroliiduga ühinemisest saadik k asemel c-ga. Et meie kohtumispäevaks on taasiseseisvumispäev ning eelmine õhtu on paljudel möödunud end lauluväljakul või teleri ees öölaulupeo paatoslikus meeleliigutuses marineerides, siis ei saa ma selle kohta küsimata jätta...
— Alustame siis laulupeost...
— Ma vihkan laulupidu iseenesest. Ja eilse ürituse suhtes – samavõrd kui ma laulupidu ei salli, ei salli ma ka Reet Linnat. “Laulge kaasa”, karaoke... Olen rohkem rokiinimene ja sülti väga endale juurde ei lase. See retoorika, mis laulupeo ümber käib, on natukene naeruväärne. Loomulikult on tähtpäev ja juubel ja seda tahetakse ära kasutada. Rahvast oli ikka?
— Küll ja veel.
— No siis on ju kõik hästi. Ma olen selles mõttes suhteliselt ajuloputamata inimene, et hiilisin kõrvale ka originaallaulupidudest ja laulvast revolutsioonist. Minu poolest võib selle koha peal ajaloos tühi auk olla.
— Reet Linnaga samal laval astusid ju üles ka Tõnu Trubetsky, Hardi Volmer ja Metsatöll...
— Minu arvates need kolm tegelast on ka juba omadega p....s. Saan aru küll, Hardi on vana, ta kipub aeg-ajalt laval sellist juttu ajama, et on piinlik – mida 25 aastat tagasi jumala eest ei olnud. Ajad muutuvad. Tõnu (naerab) ajab mingit maavalla juttu – kerge selline põlisrassistlik attitude ja süvamuinasaja romantiseerimine. Ei noh, ta on kogu aeg seal juures olnud, aga viimasel ajal on asi kuidagi üle võlli läinud. Mis puutub Metsatölli, siis nad teevad täpselt sedasama. Ei ole minu lemmikbänd. Väga rahvuslik ja väga töll, aga pole minu tass teed... Ma olen Rabarockil vaadanud neid, kõik töllid kogunevad lava ette, aga mitte mingeid hingelisi liigutusi minus ei tekita.
— Neil tekkis küll laval meeleliigutus, et nii suurele publikule polegi veel esinenud.
— Tõesti? No need on ju kohustuslikud laused laval: “Tere, Tallinn!”, “Tere, Eesti!”, “Tere, Riia!” Ma olen selle suve kontsertidega iseenesest rahul. Olen mitmel käinud. Slayer oli väga ilus, kuigi jällegi ei ole päris minu muusika, siis üks väga tobe üritus oli Riho Sibula sünnipäev Patarei vanglas, ülejäänud oleksid minu poolest võinud ka olemata olla, aga Silvi Vrait tegi tohutu hea seti – kananahk tuli ihule. Ja siis Rabarock oli väga vahva üritus (hakkab kõva häälega naerma), kus ma ei käinud, kuigi mul oli pilet olemas. Otsustasin selle asemel lihtsalt lage vahtida, kuigi esines minu suur lemmik The Fall. Olen sellega väga rahul, kuigi ma ei käinud.
— Kuidas nii?
— Sellega on umbes nii, et raamatutki ei pea lugema, et sellega rahul olla. Mulle meeldib niimoodi, et kõnnid tänaval, kaks kätt taskus, ja näed kuskil silti, et esineb mingi bänd või toimub mingi asi, ja lihtsalt ostad pileti ja lähed. Tohutu promo, piletite ja lennukipiletite ostmine, et festivalile minna... See on kõik üks paras kommerts. Ma olen jõle palju pidanud pettuma ja on sellised kohustuslikud kontserdid, kuhu ostad pileti ja lähed, aga siis selgub, et see on täielik saast. Arvan, et minu ja The Falli vahel pole midagi katki. Ma arvan, et Mark E. Smith ei ole mu peale pahane, et ma ei tulnud.
— Kuidas siis elamust leida?
— Ma ei tea. See lihtsalt juhtub, kui oled piisavalt usin ja katsud leida ja oma mõtteid õigesti liigutada. Kuna tegelen kunstiga ja seda professionaalsel tasemel, siis siin ei ole küsimus enam ammu-ammu elamuses. Elamus on selles mõttes minu jaoks keeruline asi.
— Kuidas suhtud institutsiooni?
— See sõna on natuke üle ekspluateeritud ja seda kasutatakse valesti. Mis ei ole tegelikult institutsionaliseeritud? Tegelikult igasugune tegevus, mis hõlmab endas mõistet professionalism, tähendabki automaatselt institutsiooni. Kui võtan asjadest mingi anarhistliku punkversiooni, siis mingis mõttes on ikka tegemist institutsiooniga – võib-olla teistmoodi ja mitte igapäevane versioon institutsioonist, aga ikkagi institutsioon.
— Ja Eesti kaasaegse kunsti muuseum kui institutsioon?
— EKKM-i näitel ongi sellest väga hea rääkida. Tegemist on katsega konstrueerida mingit sorti teistmoodi institutsiooni. See võib täiega läbi kukkuda, iga kell, aga kahtlemata on algusest peale olnud tegemist institutsiooniga. Me pole seda kungi eitanud ega rahvale valetanud, et ei-ei, me oleme kuidagi väljaspool seda maailma, istume Allahi paremal käel ja meid muu üldse ei puuduta. Me olemegi institutsioon. Esimesest mõttest peale oli kõik selge. Vähem ahistav. Teistmoodi, aga ikkagi institutsioon.
— Kuidas teistmoodi siis?
— Ta on mõeldud kriitilisena, algusest peale on ta mõeldud vastupanuna ja võimalusena. Aga mitte võimalusena minu või nende jaoks, kellega koos seda teeme (kuigi seda poolt ei tohi ka unustada), vaid kõikide noorte kunstnike võimalusena midagi teha. Anarhistlik printsiip, eks ole – kui võtta mis tahes muu kunstiinstitutsioon, siis ma pole ainuke, keda ajab masendusse see hirmus traditsiooniline taak ja raskus, mis nendega kaasas käib, ja igasugused võimatused, kuidas mitte midagi ei saa teha. Väga lihtne näide, mis mulle väga meeldib – meie võime öelda: “Meie kuradi institutsiooni näitused on jumalast saast, ärge tulge vaatama!” Leia mulle üks niisugune institutsioon, mis saab sellist asja öelda ja mis pärast seda ellu jääb.
— Seda saab ju võtta kui lihtsat PR-trikki ja ümberpööratud psühholoogiat?
— Muidugi. Seda on ta niikuinii.
— Aga kas sa saad ka täiesti siiralt, ausalt ja ilma trikitamata öelda, et EKKM-i näitused on saast?
— Siiralt, ausalt arvan, et ma saan seda öelda ja kestma jääda. Kui võtta mõni muu suurem kunstiinstitutsioon nagu Kumu näiteks – nad ei saaks iial sellist asja öelda. See ongi üks teistmoodi asi. Meil ei ole nii, et teeme nüüd suure projekti ja lükkame selle käima. Meil hakkas kõik ühest väikesest asjast, ühest nimest ja nüüd ta tasapisi kerib. Võime väga vabalt mingis tuleviku mõttes hävida, aga mineviku mõttes me juba hävida ei saa, kuna me oleme tegutsenud.
Teatav vabadus on olemas. Vabadus on ka muidugi suhteline mõiste – vabadus millest või milleks. Vabadust käsitatakse Eestis ikka väga vale moodi, enamasti on see vabadus millestki, mis on täielik nonsenss ega tähenda suurt midagi. Küsimus on selles, milleks vabadus, mida sa sellega teha saad. Kui see on laulukaare alla kogunemine, siis sorry, see ei ole minu vabadus. Igasuguseid muid peensusi on ka, kuidas EKKM on erinev. Oleme natuke püüdnud... Inimesed on Eestis kuidagi anaalse suhtumisega, mingi ora on kogu aeg tagumikus. Nad kas tähtsustavad iseennast või mingit institutsiooni üle, neil on seal sees nii palju probleeme, et see, milleks need asjad võiksid olla, või vabadus, mis nad võiksid genereerida, jääb suhteliselt olematuks. See võib olla ka isiklik taak, aga vaata neid inimesi tänaval, nad on sellise hoiakuga, nagu keegi tahaks neid kuhugi kinni naelutada...
Üks põhjus on veel, miks EKKM sai loodud. Mind ei rahuldanud üldse olukord, mis Eesti kunstielus tekkis, järsku korraga oli kohal väga palju väga halbu asju. Tavaliselt on ikka midagi kehvakene või probleemne, aga kui neid asju on liiga palju korraga... See, mille pärast mina kogu aeg, 24/7, muretsen, on valdkonna tulevik. Ja siis ei olnudki muud võimalust kui proovida asju teisiti teha.
— Et siis püüate inimesi muuta?
— Inimesi ei saa muuta, see on suhteliselt raske, aga neile saab näidata, et on teistmoodi ka võimalik. Ei pea olema nii triigitud olekuga. See on mulle mitu aastat väga pinda käinud ja see on ka põhjus, miks võtsin eelmisel sügisel vastu moratooriumi, et ma kaks aastat oma kunsti ja isiklikke projekte ei tee.
— On raske?
— Keeruline on muidugi. Muidu on paus väga mõnus. Kuna ma koolis õpetan, siis saan oma tudengite peal vä-äga palju loomeprobleeme lahendada. Tööd ma nende eest ära ei tee, aga mina õpetan neid, nemad õpetavad mind. EKA-s on hea, sealt saab optimismi ja power’it.
— Milline on tulevik?
— Tulevik on... Polegi eriti. Ma võiksin homme ära surra, mul pole midagi selle vastu.
— Aga Eesti kunstis?
— See jääks küll kripeldama, aga praegu läheb väga hästi. Uusi nägusid on juurde tulemas. Vahepeal oli viis aastat täiesti muda, no ei midagi. Samad vanad kalad, kes 1990-ndate keskel alustasid, aga nüüd ma loodan, et see natuke muutub.
— Kuidas leiab tavaline inimene üles noored ja andekad ja üldse kunsti?
— Tavaline inimene ei leiagi. Mis see tavaline üldse tähendab?
— Selline, kellel ei ole kunstiharidust, aga nagu huvitaks...
— Siis leiab üles. Mingi haridus peab olema. Ja huvi peab olema. Ma nüüd iroonitsen, aga kui tavalisel inimesel on kunsti vastu huvi, siis ei ole ta enam tavaline inimene. Tuleb ringi kolada, hoida silmad-kõrvad-jalad lahti. Käia üritustel ja olla aktiivsem. Ja inimesele tuleb anda võimalus ringi vaadata. Meil on EKKM-is fantastilised näitused, keegi pole midagi halvasti öelnud. Kõik on väga rahul olnud. Ja käinud on just nimelt selline publik, kes muidu mitte kunagi mitte ühelegi kunstinäitusele ei jõua. Alates narkomaanidest kuni vene keelt kõnelevate dressinimesteni välja. Neil oli ilmselt võimalus saada osa millestki. Mingi lauspropaganda ei aita ja mingit haridust on niikuinii vaja, sest muidu ei tunne me asju ära. Me ei tunne lehmagi põllul ära, kui meil ei ole mingit haridust.
— Ajakirjanduse kunstikriitika ei aita, eks ole?
— Viimased kaks aastat polegi ju keegi midagi kirjutanud. Meil puudub üldse kunstikriitika ajakirjanduses, välismaal on jooksev arvustus toimuva kohta väga levinud. Sellest ma aru ei saa. Kummaline ju. Teatri kohta näiteks kirjutatakse meil kogu aeg. Ma ei tea, miks kunstikriitikat ei ole, aga seda ei ole. Kui Wiiralti “Tiiger” kõrvale jätta ja tänapäeva kunstist rääkida, on see tegelikult väga raske ala, sest selle valdkonna definitsiooni sisse on kirjutatud, et sa pead igal jumala hommikul uuesti defineerima, mis asi see on. See ei ole prestiisŠikas ala. Inimesed eelistavad olla muuseumihoidjad või keskajauurijad või arhitektuuriuurijad. Samas võib see ka väga lihtne olla. Võtame või kõrgema matemaatika – kes sellest aru saab? Mina küll mitte, aga sellisel tasemel, et 2 + 2 = 5, oskavad ikka kõik mõelda ja tunnevad numbrid ära.
— Kes Eesti kunstnikest on saja aasta pärast meeles? Kas Tauno Kangro?
— Tõenäoliselt mitte. Tõenäoliselt tuleb vahepeal veel kümme Tauno Kangrot. Ta ei ole muuseas ka esimene seda tüüpi. Ajalugu on keeruline asi. Kui mul oleks vaja saja aasta pärast põhjendada, miks mingi kümneaastase perioodi vältel ei tahtnud noored skulptoriks saada, siis võiksin ju Tauno Kangro näite tuua. (Naerab.) Et kuna ta ennast sedamoodi skulptori arhetüübina välja pakkus, siis väga vähesed noored tahtsid tema moodi olla. Üldisemalt – ajas mõned asjad muutuvad ja mõned jäävad samaks, ja see, mis juhtub saja aasta pärast, sõltub kõige rohkem sellest, mis saab homme. Kui homme tuleb mingi (naerab) meteoriit... Kahtlemata unustatakse mõned asjad lihtsalt ära, nagu meil praegu püütakse unustada perioodi aastast 1945 kuni 1985-ndani, mis on 40 aastat ja päris pikk aeg.
— Kas see tuleb meelde?
— Tuleb. Vähemalt väga loodan. Kui mingil ideoloogilisel põhjusel väidetakse, et sel ajal elu ei toimunudki, siis see on väga naiivne. Kui seal on midagi kasulikku, siis see korjatakse üles. Ma tahaks loota, et saja aasta pärast mind mäletatakse, jah. Küsimus on ainult selles, kes mäletab ja milleks.
— Kas sa seda ka kardad, et sinu kunst võib muutuda laulupeolikuks rahvakunstiks?
— Ta on seda väga vale tõlgenduse läbi korraks olnud. Aga ma olen selline kakukese tüüpi loojategelane, et veeren minema, nii et see oht on suhteliselt väike.
— See teeb sind elitaarseks ka?
— Jaa. Absoluutselt. Loomulikult. Mingil määral.
— Kas elitaarsuse ja rahvakunsti vahele jääb ka midagi? Mis see on?
— Ikka. See on natuke lihtne versioon asjadest, et ühes otsas on Tauno Kangro ja teises otsas on selline kunst, mis nõuab väga suuri eelteadmisi, ja üks ei sarnane teisega. Need kaks serva saavad aeg-ajalt omavahel kokku. Aga seal vahel peaks olema midagi veel, ma katsun mõelda – see peaks olema midagi, mis ei ole ei elitaarne ega rahvakunst.
— Äkki see on see, mis kedagi ei huvita?
— See võib olla ka mainstream või igapäevaleib. See on kahtlemata olemas. See on midagi niisugust, mis on professionaalsele publikule igav ja teised ei pane seda tähelegi. Aga nii ei ole ainult kunstis, kirjandus on väga hea näide. Suurem mass kirjandust on selline, et võib lugeda, aga ega sa ei mäleta seda hiljem.
— Kelle käes on võim Eesti kunstielus?
— Kuna seda, mis üldse on kunst, määravad kunstiinstitutsioonid, siis on selgelt väga suure võimuga institutsioonid nagu Kumu, kultuuriministeerium, kunstnike liit ja kunstiakadeemia. Ja kuna mina olen viimase osa, siis see võim on minu käes.
— Kuivõrd tasub seda võimu usaldada?
— Võimu ei tasu kunagi usaldada. See on voolav naljakas hõlmamatu asi, mis avaldub ühes või teises vormis ja voolab ühe subjekti käest teise kätte. Umbes nagu vabaduski – keegi ei anna kellelegi vabadust, vabadus võetakse. Võim tähendab tihtipeale võimet midagi muuta ja kui selle pilguga vaadata, siis kunstiakadeemial on see võim olemas. Väga paljudel teistel seda ei ole. EKKM-il on väga suur võim – ta ei ole rünnatav üheltki positsioonilt.
— Kunstniku roll ühiskonnas?
— Soomes on kunstnik näiteks austusväärne spetsialist, Venemaal on kunstnik külahulluke, mis ei ole ka halb versioon. Eestis on ta tüütu tegelane. Kes ta peaks olema või võiks olla, on teine asi. Euroopas on kunstnik parimas versioonis mingit sorti kriitik ja asjade nihutaja, keegi, kes võib parematel hetkedel väita midagi, mis sarnaneb väga tõega. Ta on keegi, kes paneb asju kokku ja lõhub neid laiali.
