Marco Laimre “Mädand Harry” jäi üsna lahjaks

Endist viisi üritab NO-teater (draama)teatri piire avardada. Kas kunsti kohtumine teatriga toimub tänapäeval läbimurdeliselt, oli kolmapäeval publikul võimalik näha kunstimees Marco Laimre performance’il.

Ootused olid kõrgel. Mis täpselt toimuma hakkab, ei teatud – kindlasti midagi teravat.

Võimsa muusika saatel sai videopildilt näha laineid. Palju ja pikalt. Lained muudkui rullusid ja rullusid, muusika mängis – kas tõesti tervelt 45 minutit muusikateraapiat?

Justkui mõne tähtsa kunsti-näituse avamisel sibas ringi fotograafe, peale nende ei olnud esialgu laval ühtki inimhinge. Iga väiksemgi muutus ekraanil pani fotograafid kihelema. No on sellid! Mida nad seal pildistasid? Publikut ja aeg-ajalt lainetest paistvat peanuppu? Publiku ootus järjest kasvas.

Siis nad tulid – päikesevarjutuse kaitseprillidega Laimre ja zombimaalingutes nägudega poisid, NO99 kodulehel lubatud vihmamantlid madrusesärkide peal. Signaali kõlades said näitlejad (Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Marco Laimre, Jaak Prints, Kristjan Sarv) uue, kohest ümberkehastumist nõudva ülesande: kosmoses, Kuu peal, spioonid, aktiivsed spioonid, vargad laulupeol, madrused, s… püksis jne. Salsa tuli küll noormeestel kenasti välja, Tambet Tuisk siugles kui ehtne ladina-ameerika tantsijanna.

Kes on Mädand Harry?

Mädand Harry isiksusest andsid aimu seinale projitseeritud luuleread. Raske juhus, meediume jälle liiga palju. Probleem sama mis subtiitritega etenduse puhul – publik peab otsustama, kas lugeda Mädand Harry tegevuse kohta või vaadata Mädand Harryt(sid) tegutsemas, lisaks veel fotograafid?

Mädand Harry on üheksa ametiga Hunt Kriimsilm. Mädand Harry on Alfred Jarry ülikohanemisvõimeline provotseeriv Ubu. Mädand Harry on Ilmar Laabani Rroosi Selaviste. Mädand Harry on leitud pealuu, mis võib kuuluda kellele tahes.

Kõige rohkem on ta ikkagi vist Hunt Kriimsilm või leitud pealuu, kuna Laimre ei saavutanud oma sõnamängude (assonantside, alliteratsioonide, uussõnade ning vaba mõttevooluga) sellist mõõdet kui Laabani Rroosi Selaviste.

Ka näitlejad laval ei suutnud saavutada sellist kõlapinda kui Jarry Ubu 19. sajandi lõpus. Probleem ei seisnenud kindlasti näitlejate ebapiisavas kohalolus või halvas esituses (nemad täitsid meisterlikult oma ülesannet), kuid kuna tekst jooksis linal samaaegselt näitlejate tegutsemisega, asusid kaks meediumi teineteist sööma.

Lisaks tuleb arvesse võtta tänapäeva maailma, mille taustal oli performance kõike muud kui avangardne. Pigem nagu hea kollaaž dadaismist, sürrealismist ja absurdist, kuid kahe esimese šokeerimis- ja skandaaliesteetikata. Sürrealism on tore, aga sellisel kujul suudab see äsja kurnava tööpäeva seljataha jätnud publikule pakkuda vaid toredat lõõgastust.