Marco Layera: Eesti on nagu Tšiili, konfliktid on kena pealispinna all
Pullitalliteatriga teatriasulaks saanud Jänedal oli juba möödunud aastal leidnud endale ajutise kodu näitetrupp. Täna käib aga selles maalilises kohas teatrimees teiselt poolt maakera – Tšiilist. Teatrilavastaja Marco Layera sattus Eestisse väga kiirelt, pakkumine tuli jaanuaris ja tükk valmib juulis.
Miks otsustasite tulla siia lavastama?
Märt Meos nägi Santiagos teatrifestivalil minu lavastust, talle see meeldis. Ta tuli mu juurde ja kutsus Eestisse lavastama.
Vaevalt nüüd inimene läheb igale poole esimese kutse peale. Miski pidi teid selleks kallutama. Mis see oli?
Ma teadsin, et Eesti on endine osa Nõukogude Liidust. See paistis huvitav. Tahtsin teada, kuidas käib siin elu pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist. Tundus huvitav, kuidas võiks töötada see näitemäng, mille ma olin lavastanud Tšiilis.
Ja kuidas siis tundub?
Ma ei oska hästi võrrelda, sest ma ei tea, milline oli elu siin varem. Muidugi te saite sõltumatuse ja olete noor arenev riik. Eesti paistab väikese maana, kus kõik on turvaline. Võib isegi öelda, et siin on kõik täiuslik, peale kliima.
Kuidas nii? Mis on siin häda, ilus, soe ja roheline?
Proovide jooksul olen rääkinud näitlejatega ja nemad on öelnud, et talvel on masendavalt külm ja pime. Tegelikult polegi kõik nii täiuslik, nagu paistab. Selles mõttes sarnaneb Eesti Tšiiliga, et mõlemaid tuuakse eeskujuks, Tšiili majandusarengut kiidetakse sageli.
Kuid tegelikult on mõlemas riigis pealispinna all olemas omad konfliktid. Ka inimeste suhetes ajalooga on palju konflikte. See on valus. Mulle pakub huvi, milline on okupatsioonikogemus, mis on ajaliselt suhteliselt lähedane ja mida vanem põlvkond tahaks unustada.
Kui palju Jänedal sündiv teos kordab Santiagos tehtud samanimelist lavastust?
Siinne kontekst on hoopis teine. Püüan asetada oma töö Eesti konteksti. Lavastaja seisukohalt on tähtis mitte ennast korrata, vaid luua uus. Aega on vähe.
Kuidas Tšiili kogemusega mehel on töötada eesti teatri oludes?
Eesti ja tšiili teatrid esindavad erinevaid teatrisüsteeme. Eestis saab teater väga palju toetust. Tšiilis saab ainult väike osa teatritegijatest oma leiva teenitud teatritööst. Teatrit tehakse sisemise vajaduse ja mitte raha pärast. Töötame Tšiilis väga ebamugavates oludes, kus tuleb ilmutada suurt loovust.
Tšiilis on tähtsal kohal poliitiline, sotsiaalne teater, püütakse peegeldada ühiskonda. Püüame teatris luua uue ühiskonna, millesse rahvas usuks. Meelelahutust on vähem, mis ei tähenda, et huumorit ei kasutataks.
Aga eesti teater, milline ta paistab?
Mul on liiga vähe kogemust, et saaksin midagi öelda. Paistab, et Eestis käiakse palju teatris. Tšiilis käiakse vähem, teatrist saab osa vaid kitsas inimeste ring.
Eestis on teatrietendus ühiskondlik sündmus. Teatrisse minek on ühiskondlik tegu, minnakse ennast näitama. Ma ei ole veel aru saanud, mis rolli teater eesti ühiskonnas mängib, kas see peegeldab inimeste identiteeti või on pelgalt meelelahutus.
Aga näitlejad? Milline on nendega kontakt?
Näitlejatel on vene traditsioonis Stanislavski psühholoogilise realismi koolitus. Näitlejad on väga ratsionaalsed, peavad aru saama kõigest, mida teevad. Tšiilis on näitlejad rohkem intuitiivsed, vähem ratsionaalsed. Meie lavastus tuleb perfektne segu tšiili ja eesti teatritest.
Kui palju vastab tegelikkusele ettekujutus Ladina-Ameerika kunstnikest ja haritlastest kui kirglikest vasakpoolsetest?
Ladina-Ameerikas on tõesti raske leida parempoolset kunstnikku. Kas just iga kunstnik on vasakpoolne, kuid palju seistakse vasakpoolsete väärtuste eest. Siin on vasakpoolsus veidi sõimusõna, kommunism on saatanast, kuid sel on omad põhjused. Siin on elatud pikalt vasakpoolse diktatuuri all, Ladina-Ameerikat on vaevanud parempoolsed diktatuurid. Need on erinevad ideoloogilised äärmused. Ideoloogiatest on tähtsam see, et kunstnik peaks olema ühiskondlikult mõtlev, kandma humanitaarseid väärtusi.
KES TA ON
Marco Layera
Sündinud 1977
Õppis
ülikoolis õigusteadust, kriminoloogiat. Teatriõpinguid alustas aastal 2003.
Oma teatritrupi
La Resentida asutas aastal 2007, aastal 2008 tegi lavastajadebüüdi lavastusega „Symularco”.
On saanud
Eugenio Guzmani teatriauhinna, mida annab välja Tšiili ülikool. On olnud rahvusliku Altazori auhinna nominent.
Marco Layera
lavastus „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” esietendub 11. juulil kell 19.30 Jäneda Pulli Tallis.
Mängivad vabakutselised näitlejad Margus Prangel, Nero Urke, Marilyn Jurman, Leino Rei ja Jüri Tiidus. Lava kujundab Keili Retter.
Tükki mängitakse 12., 13., 19., 20., 25. ja 26. juulil ning 1., 2. ja 3. augustil.
Samanimeline ja samasisuline teos nimega „Tratando de hacer una obra que cambie al mundo” valmis Santiagos möödunud aastal. Tallinna Linnateater kutsus teose „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” hispaaniakeelse versiooni La Resintida trupi esituses aasta lõpus toimuvale „Talveöö unenäo” festivalile.
