Mare ja Rein Taagepera hoolivuse kool
— Te teete palju ühiskondlikku ja heategevat tööd. Mis teid seda tegema paneb?
— Rein Taagepera: Me oleneme ju üksteisest. Mind on elus aidatud ja mul on hea tunne, kui saan teisi aidata. Tunnen siis, et olen olemas, kuna märkan maailma, mis jääb mu oma ninast kaugemale.
Kord läks meil suvekodu lähedal Pühajärvel ühe poisi ja tüdruku auto rikki. See oli enne mobiiltelefoni aega. Viisin poisi oma autoga Otepääle ja tõin tagasi. Ta ütles häbelikult, et tal polevat, millega mulle maksta. Kena muidugi, et ta mu abi hindas, aga kuidagi südamesse läks, et ta katsus seda rahaks tõlkida. Et oleks hea meelega tahtnud mu teo kinni maksta ja sellega inimsuhtest lahti saada. Tollal ütlesin talle vaid, et ma ei teinud seda raha pärast, aga vahejuhtum jäi kripeldama. Täna ütleksin: ära maksa mulle tagasi, vaid maksa edasi! Sellega, et aitad kunagi omakorda kedagi teist. Kas see oleks praegu meeldiv vastus? Et surun ta pikemaks ajaks võlglase olukorda.
Inimsuhetes ei kehti rahalise võla matemaatika. Vastastikune abistamine annab mõlemale poolele midagi juurde. Seda, et „mees peab ise hakkama saama” – seda pole vaja viia absurdi, milles on ideaaliks, et abi ei võeta ega anta. Selline õhuke ühiskond on eesmärgina veel kahtlasem kui õhuke riik.
— Olete rääkinud, et koos mõtlemine on peaaegu sama oluline kui koos hingamine. Kuidas seda saavutada?
— Mare Taagepera: Koos hingamise mõju laulu- ja tantsupidudel ei ole vaja lähemalt selgitada. Tunnetatakse ühist jõudu, mis tekib sidemetest teiste osalejatega. Väljud endast ja oled osa suuremast võrgustikust. Samalaadne jõud tekib ka koos mõtlemisest. Tunnetame seda Metsaülikoolis, samuti kindlasti ka Minu Eesti „Teeme ära” talgutel. Või lihtsalt ühistegevuses.
Enne Nõukogude Liidu okupatsiooni olenes Eesti areng küllaltki oluliselt ühistegevusest, ärkamisajast saadik. Mõnel määral rikkus kommunistlik kord nii ühistegevuse kui ka heategevuse. Niisuguste ettevõtmiste jõud tuleb vabast tahtest kaasa lüüa, mitte „vabatahtlikest” laupäevakutest. Sellest saabki juurde elujõudu ja muutub käitumine, kuna on vaja teiste inimestega arvestada. Teisi inimesi ja olukordi hinnatakse tihti liiga must-valgelt, argielu on aga hoopis hall.
1980-ndate lõpus Eestisse tagasi tulles pani mind imestama, kui halvustavalt räägiti Eesti arengule olulistest inimestest. Stiilis: oh, mis ta ikka nii väga ära tegi! Hakkasin siis inimestelt aeg-ajalt küsima, kas oleks mõeldav öelda hoopis: „Sul on hea idee, kas saaksin kuidagi aidata?” Ameerikas ei ole see ka just tavaline, kuid juhtub. Tavalisem on konstruktiivne kriitika stiilis: sul on hea idee, aga kas oled proovinud…?
Ilkuvad anonüümsed reaktsioonid on odavad, ei nõua mõtlemist ega vii asja edasi.
Kõige raskem ongi võib-olla hoiakuid muuta. Räägitakse uhkusega eestlaste jonnist. Ega ajal, mil meid valitsesid võõrad, olnud tõesti teisi võimalusi. Nüüd oleks aga ehk aeg üle minna soome sisu’le. Arenenud demokraatias ei ole enam vaja kellegagi jonnida. Pigem võiks koos mõelda.
— Kui hoolivad või hoolimatud tunduvad eestlased eemalt vaadates?
— Rein Taagepera: Hoolivuse ja hoolimatuse näiteid leidub kõikjal. Olen elust 18 aastat olnud Eesti pinnal, seitse Marokos, kuus Kanadas, viis Saksamaal, viis Soomes ja 40 USA-s.
Olen ise vähem hooliv, kui sooviksin. Tihti märkan tagantjärele, et olen olnud hoolimatu, ja kindlasti veel sagedamini pole seda üldse märganudki. Hoolivus on ikkagi eesmärk, mille poole on mõtet pürgida.
Argisuhtluses tundub, et meil jääb tihti ütlemata väike hea sõna, või muundub see irooniliseks. Seda ei saa ajada põhjamaisuse või soomeugriluse kaela, sest soomlased paistavad mulle argihoolivuse poolest rohkem ameeriklaste kui eestlaste moodi. Vahe on ajaloos. Meid on rohkem kiusatud ja see teeb kiuslikumaks.
— Milline on inimliku hoolimatuse ja õnne seos?
— Mare Taagepera: Hoolimatus on tõsine probleem, hoolivus aitaks leevendada õnnelikkuse puudujääki. Rahvusvaheliste uuringute järgi tundub, et eestlased pole eriti õnnelikud.
Hoolivus tähendab seda, et „radar” töötab – tunnetad ka teist inimest. Jutt on empaatiast. Argiselt väljendub see selles, et hoiad teisele inimesele ust lahti, autoliikluses lased teise ette jne.
Teel õnnelikkuse poole aitaks „põdemise” vähendamine. Millegi muu kui haiguse põdemine on üldse omapärane, see tuli kasutusele vist alles pärast sõda. Inglise keelde ei oska seda isegi tõlkida. Psühholoogiline põdemine mõjub inimesele halvasti, vähendab teotahet. Mõistlikum on teistelt andeks paluda ja endale andeks anda.
— Mäletan aastate tagant üht vestlust New Yorgi galeristiga. Jutuks tuli eestlaste pelg tundeid välja näidata ja jagada. Tollal vabandasin meid sellega, et ju see vähene, mida näitame, on sügavam ja ausam. Mida arvate teie?
— Rein Taagepera: Kui napim on alati sügavam, siis peaks oletama, et mida peenem on taime juur, seda sügavamale ta ulatub. Lihased, mida ei tarvitata, känguvad. Sama on vaimsete võimetega. Vanureil soovitatakse lahendada kas või ristsõnamõistatusi, et aju käigus hoida. Kuidas aga on tunnetega? Võib-olla tunded ka känguvad, kui neid ei kasutata. Kas on võimalik teise inimesse soojalt ja arusaavalt suhtuda ilma seda välja näitamata? Aga kuidas võib temast aru saada, kui temaga ei räägi? Või kui räägid nii, et su tunded on hoolikalt peidetud iroonilise tooni taha.
Ja teisest küljest: kas on võimalik, et pealiskaudne huvi teise vastu muutub mõnikord pikapeale ehtsamaks? Mis sellest, kui mõni ameeriklane teeb saja võõra inimesega juttu puhtalt kultuurilisest harjumusest ja oskab selle 90 juhul sajast järgmiseks päevaks unustada? Kümnel juhul jääb midagi siiski meelde ja ühel juhul tuhandest läheb ehk isegi südamesse? Seda üht juhtu ei saa olla sellel, kes kunagi võõraist ei huvitu.
— Kuidas kaitsete ameeriklasi, kui neid süüdistatakse pealiskaudsuses?
— Rein Taagepera: Süüdistamisest ja kohtuprotsessist hoian parem kõrvale. Aga arutleda võib. Milles on vahe? Arutelus võib esitada küsimusi, arvamusi ja oletusi. Kui need osutuvad arutluse käigus vigaseks, pole mingi raskus neist loobuda. „Ahah, või et paistab hoopis naamoodi. No vaat, jälle olen natuke targemaks saanud.”
Süüdistajal on aga hoopis raskem taanduda. Isegi raudkindlate vastuargumentide või faktide ees tunneb ta, et on justkui kohustatud süüdistuse juurde jääma. Tegema näo, mis ütleb: „Noh, sa väänlesid kuidagi välja, aga see asi jääb ikkagi kahtlaseks.”
Vaidlus on midagi vahepealset. On nagu arutlus, ent vaidlejad panevad end samuti olukorda, millest on raske taanduda. Peamine vahe on selles, kas osaliste eesmärk on saada targemaks (ja/või koosmeele poole liikuda) või peale jääda.
Miks ma süüdistamisest nii pikalt juttu teen? Sellepärast, et on palju teemasid, mille üle inimesed Soomest Ameerikani tavatsevad arutleda, Eestis aga minnakse tihti sedamaid vaidlushimuliseks või valitakse koguni süüdistav toon. Nii kodus kui ka avalikkuses. See erinevus paistab silma Ameerikas ja Eestis elanule.
Üks ere vahejuhtum oli mul Tartu ülikooli sööklas 1993. aastal. Teenistuja teatas üsna käredalt, et mul tuleb söömisega kiiresti valmis saada, sest käes on söökla sulgemise aeg. Vaatasin kella ja vastasin: „Oijah, teil on täiesti õigus.” Oi, kus ma sain! „No muidugi mul on õigus!” Järgnes pikk tiraad samas vaimus. Ilmselt oli ta juba valmistunud nähvaka vastu saama, nagu oli kombeks Nõukogude kultuuris. Nii lasi ta laskemoona käiku, laskmata end heidutada sellest, et olin temaga hoopis nõustunud.
Nüüd võib mõni küsida: 1993? Mis inimene see on, kes nii tavalist asja 16 aastat meeles peab? Eks ikka selline, kellele Marokost Soome ja Californiani ei ole selline olukord harjumuspärane. Ei tänaval ega kodus.
Mis puutub ameeriklastesse, siis pole ma märganud, et nad oleksid keskeltläbi pealiskaudsemad kui marokolased, prantslased, soomlased või eestlased. Jah, pealiskaudseid ja ajutisi tutvusi tekib neil rohkem kui kultuurides, kus võõrastega juttu ei tehta. Kuid võib-olla jääb uute tutvuste hulgast sõelale ka sügavamaid suhteid?
— Eesti usalduskriisi juuri olete näinud Nõukogude ajas, mil võõrast inimest lihtsalt ei olnud võimalik usaldada. Kuidas usaldus taastada?
— Mare Taagepera: Jah, on tõsi küll, et pärast pikka eemalolekut paistsid kultuurivahed alguses eriti teravalt silma. Tundub, et kommunistliku režiimi kõige kuratlikum tagajärg oli sidemete katkestamine inimeste vahel. Tunnetan seda Eestis senini. Paistab, et oma pere ja tuttavate seas on hoolivust ja usaldust küll, kuid mitte võõraste vastu. Sidemed inimestega tuleb uuesti luua, selleks et kodanikuühiskonda üles ehitada. Väike taimelava sidemete loomisel on meil Metsaülikooli näol olemas. Seal on juba 40 aastat kehtinud lihtsad käitumisreeglid.
Kuulatakse teisi: selleks et teise inimese seisukohast aru saada, tuleb ta ära kuulata. Seega, ettekannete või sõnavõttude ajal ei räägita omavahel.
Austatakse üksteise seisukohta: ma respekteerin teise seisukohta ka siis, kui ma sellega ei nõustu. Igal inimesel on õigus saada asjadest aru omamoodi. Loodetavasti suudetakse oma seisukohta uut infot saades vajadusel ka muuta. (Teadlasena ei elaks ma üle, kui ei suudaks seda teha.) Jutt ei lähe kunagi isiklikuks, räägitakse asjast. Ei kasutata stiili, et see või teine ministeerium ei saanud eelarvet kokku, kuna minister ei oska liita ega lahutada.
Luuakse usalduslik õhkkond: minnakse sina peale üle ja räägitakse sõprade vahel. Saan aru, et sinatamine ei ole eestlastele sugugi kerge, kuid Metsaülikoolis on meil vaja luua usalduslik õhkkond nelja päevaga, et arutleda tõsiste asjade üle pingevabas õhustikus.
Valitseb demokraatia: lektorid ei ole mitte kõrgema klassi inimesed, neil on lihtsalt omal alal rohkem teadmisi. Ka nemad on Metsaülikoolis selleks, et teistelt midagi õppida ja sõbralikult asju arutada.
— Rääkides eestlaste võõrahirmust ja usaldamatusest ning ääretult ateistlikust maailmapildist – kas on võimalik, et uskmatus ja usaldamatus on kuidagi seotud?
— Rein Taagepera: Uskmatus ja ateism on kaks eri asja. Ma usun, et meil on parem elada ja meil on pikapeale parem enesetunne, kui üksteist aitame, üksteisele haiget ei tee ega kiusa üksteist. Usun, et meil on kohustus endi ees jätta see maailm elatavaks ka järeltulevatele sugupõlvedele ning mitmesugustele loomaliikidele. Selles mõttes olen usklik, mitte uskmatu, kellele pole miski püha.
Aga ma usun neid norme nende endi pärast, mitte selle pärast, et üleloomulik jõud mulle nende täitmise hüvitab või rikkumist karistab.
Teism on usklikkus ühes teises mõttes – usk, et on olemas üleloomulikud jõud – ja ateism on selle mõtte eitamine. On palju ühiskondi, kus valitseb usk üleloomulikku, inimeste omavaheline usaldus aga on tihtipeale sama madal kui ateistlikus Nõukogude Liidus. Usun, et elul on mõtet ka ilma üleloomulikuta.
— Kuidas ennetada konflikte ühiskonnas?
— Mare Taagepera: Mul on see teema mõnda aega südamel olnud, nii isiklikul kui ka riiklikul tasandil. Konfliktide ennetamine on nagu haiguse ennetamine. Konflikti teket on mõnikord juba kaugelt ette näha, aga ometi käitutakse just nii, et konflikt sünniks. Nähvatakse ära, et „mis sina sellest ka tead?”. Selle järel ei ole ju mõtet edasi rääkida. Tihtipeale kaotavad mõlemad osapooled, selle asemel et kompromissi teel saaks kumbki võita.
Lennart Meri tõstatas konfliktide ennetamise teema juba kümne aasta eest artiklis „Kui õige korraldaks OSCE missiooni ümber?” (PM, 7.5.99). Ta andis endale aru, et tugevas demokraatias ei piisa ainult demokraatlikust struktuurist, on vaja ka demokraatlikke toimemehhanisme ja poliitilist kultuuri. Eesti oli üle 40 aasta olnud ebademokraatlik, ta teadis, et demokraatlik kultuur ja toimemehhanismid ei tule iseenesest. Kuidas olla avatud teiste mõtetele, kuidas neist aru saada, konflikte vältida ja kuidas konsensusele jõuda? Lennart Mere ettepanek oli luua OSCE abiga mõne ülikooli juurde konflikti ennetamise keskus.
— Rein Taagepera: Kui rääkida Eestis konflikti ennetamisest, siis juhtub sageli, et teine pool nõustub, ent räägib seejärel hoopis konfliktide lahendamisest. Kui ütled, et ei-ei, ma räägin ennetamisest, siis vastab, et egas konflikte saagi ennetada. Nii sügaval on meil see tõrge.
Ometi näen pidevalt, kuidas sõnadega torkimine konflikti välja kutsub. Torkimise vältimine ongi suur osa ennetamisest.
— Eesti maailmas tutvustamisest rääkides olete toonitanud, et on oluline esitada oma seisukoht kontekstis, millest teised aru saavad. Milliseid eestluse tahke tuleks enam toonitada? Mis on see rikkus ja eripära, mida külalised oskavad kõige enam hinnata?
— Mare Taagepera: Tuleks meie suurkujusid rohkem hinnata ja maailmale tutvustada. Kui näiteks Arvo Pärdil või Neeme Järvil on midagi uut ilmumas või mõni suursündmus, siis võiks seda ka Eestist väljaspool rohkem kajastada. Sama kehtib muidugi sportlaste kohta.
Arenenud demokraatia üks tunnuseid on teiste riikide abistamine, millest võiks ka rohkem kirjutada. Samuti muidugi oma rahva vaesemate aitamine. Ka siin oleks vaja innovatiivsust, millega oleks võimalik maailmas silma paista. Sellega on isegi Nobeli auhindu saadud.
Hea tutvustamise võimalus seostub 2011. aastal Tallinna kui kultuuripealinnaga. Sellele projektile peaks leidma lisaraha. Tallinn on vana kultuurilinnana kindlasti vaatamisväärsus, kuid sellega võiks siduda ka vana ülikoolilinna Tartu ja ülejäänud Eesti.
— Viimastel nädalatel on Eestis olnud lõputu lumesadu – tänavad on hanges ja metsad muinasjutulised. Millise tundega vaatate selliseid pilte kauges soojas Californias?
— Rein Taagepera: Olin Tartus novembri alguseni, nii et sain tunda ka veidi külma ja pimedust.
Ega meil selle vastu midagi ole, et oleme soojemas.
Septembris Soomes käies märkas lapsevankriga naine liftist lahkudes, et meil ei taha hotelli liftikaart pilusse sisse minna. Jättis vankri välja ja naasis korraks lifti, et aidata – ja naeratas (ilma irooniata, tuleb vist eesti lugejale täpsustada).
Detsembris Californias juhatas sanitar meid kliinikus otsitud kohta ja lisas hädavajaliku info juurde veel paar lõbusat lauset.
Eestist tulles torkavad Soomes ja USA-s tavalised seigad rohkem silma. Oma maa jääb ikka oma maaks, aga küll sooviks teinekord, et seal oleks rohkem argisoojust. Välise külmaga saaks hakkama.
Kes nad on?
Mare ja Rein Taagepera
•• On viimased 15 aastat elanud suvisema poole aastast Eestis ja talvisema Californias.
•• Mõlemad on tegevad lektori ja teadlasena nii California ülikoolis (Irvine’i harus) kui ka Tartu ülikoolis.
•• Lisaks veavad Mare ja Rein Taagepera iga-aastast Metsaülikooli, mis tegeleb Eesti ühiskonna jätkusuutlikkusega.
•• Rein Taagepera eriala on politoloogia, Mare Taagepera ala on keemia.
•• Nad on kolme lapse vanemad ja seitsme lapselapse vanavanemad.
