MARE MÜÜRSEPP: Philip Pullman näitab lapsele, et maailm on rikas ja väärib uurimist
Teose peategelane on laps, Oxfordi ülikooli lord Asrieli hoolealune Lyra Hõbekeel. See on lugu Lyra suurekssaamisest. Alguspunktiks on romantiline lapsekuvand. Lyra kuju kordab laste- ja noortekirjanduse arhetüüpset tütarlast. Nagu Roheliste Viilkatuste Anne, nagu Pipi Pikksukk ja paljud teised on ta orb – nii see vähemasti esialgu paistab –, suure kujutlusvõime ja kõneosavuse poolest on ta väga eriline laps.
Lyrat on kirjeldatud Rousseau arsenalist pärit tunnuste kaudu: ta on väike metslane, poolmetsik kass. Lyra haridus on kujunenud vabas suhtlemises Oxfordi õpetlastega, pealt kuuldud jutukatketest ja nähtud piltidest, tema tegevus lähtub lapsele loomupärasest uudishimust. Samas on temas täheldatud pealiku ja algataja tunnuseid. Seetõttu viib ta kokku õpetlastelt saadud teadmised ja tänaval laste sõpruskonnas kogetu ning asub täitma rasket ja ohtlikku ülesannet. Pookijateks nimetatud Peaoblatsioonikomitee tegelased varastavad ähmasel ja tumedal eesmärgil lapsi ja nad on kätte saanud Lyra sõbra Rogeri. Lyra tahab teda päästa ja satub seiklustesse.
Triloogia käigus tuleb teos lähemale nüüdisajale ja tänapäevastele kujutamisvõtetele, kulgedes postmodernistliku mitmetähenduslikkuse ja lausa lahendamatuse suunas. Saame teada, et Lyra ülesandeks pole mitte ainult Rogeri ja tema saatusekaaslaste päästmine, vaid sekkumine maailmakorra vastu üles tõusnud leeride võitlusse, kusjuures Lyral on täita ainulaadne roll. Ta õpib lugema ainsat allesjäänud alethiomeetrit, ja nõiad, kes sekkuvad esimese osa lõpus, annavad teada, et Lyra on laps, keda on oodatud hulkade saatust mõjutama.
Selgub, et Lyra vanemad on siiski elus – tema ema ja isa on isekeskis vaenulike vägede eesotsas. Vahel lähevad nad üksmeelt leidmata kirglikult kokku ja jäävad mõlemad omaenda plaane teostama. Võitlusse astuvad teaduse ja religiooni kõrgeimad esindused ning nii Lyra kui ka lugejad saavad küllalt ainet, et mõelda, mis küll võiks olla jõud, mis kõike seletab, õigustab, avitab.
Kui esimeses ja teises osas on seos teatavate kirjanduslike ürgeeskujudega aimatav, siis kolmandas paljastab Pullman algtekstid, mida ta omal moel ümber ütleb. Ühed kesksemad neist on John Miltoni “Kaotatud paradiis” (1667) ja omakorda Miltoni mõju all olnud William Blake’i looming. Miks võtab Pullman sedalaadi tekstidega dialoogi pidades peategelaseks lapse? Kindlasti oleks kõik raamatu olulisemad küsimused saanud esitada täiskasvanud tegelase kaudu.
Kaks joont, mis Pullmani triloogias last täiskasvanust eristavad, on suhe Põrmu ja daemonisse. Õpetlase lord Asrieli sõnul on moskoviit Russakov avastanud uut liiki elementaarosakesed, mis kogunevad inimeste, eriti täiskasvanute peale. Laste peale palju vähem, alles puberteedieas hakkavad lapsed Põrmu tugevamini ligi tõmbama. Daemon on inimese vastassooline hingeloom, kes lapse oma olles võib oma kuju muuta, kuid noore inimese täiskasvanuks saades jääb kindla kuju juurde.
Kaotatud paradiis
Lyraga koos läbi mitmesuguste katsumuste minnes saab lugeja aimu Põrmu olemusest, seostest eri liiki olevuste ja maailmade, tegude ja tagajärgede vahel. Kõik, mis juhtub, toob midagi kaasa.
Teises osas kohtub Lyra Williga, kes elab tänapäevases maailmas. Will osutub väljavalituks, kellele usaldatakse iseäranis tundliku loomuga nuga. Sellega saab lõigata avausi ühest maailmast teise. Lyra ja Will kasutavad seda võimalust lausa lõbuga, ja alles hulk aega hiljem saavad nad teada, et iga sellise maailmade piiri lõikamisega tekib ilma juurde uus viirastus.
Ennustustes on Lyrale ja Willile pakutud rolle, mida piiblis täitsid Eva ja Aadam. Neist loodetakse esimesi inimesi tulevases ideaalmaailmas, taevases vabariigis. Noorte suhtekorraldajaks on õpetlane Mary Malone. Lyra ema ja isa võimuahned plaanid on purunenud ja need kahtlemata väga arukad ja kirglikud võitlejad ise on kuristikku langenud. Lyrale ei jää justkui enam muid ülesandeid kui olla Williga õnnelik ja seda täiest jõust. Ometigi saab ta daemonitelt, inglitelt ja oma võlukompassilt teada, et taevane vabariik on midagi muud. Maailmadevahelised aknad tuleb kinni panna. Igaüks peab elama elu maailmas, kuhu ta kuulub. Õhk on kurbuse jälgi täis. Lyra peab minema tagasi vanaaegsesse Oxfordi ja Will tänasesse.
Nagu Willi ja Mary Malone’i ning teisalt Lyra maailmade vahel on 300 aastat, nii on Pullmani kolmikteose ja seda inspireerinud Miltoni “Kaotatud paradiisi” vahel laias joones sama ajadistants. Nii või teisiti on jutt ka lapsena elamisest ja täiskasvanuks saamisest, lapsepõlve paradiisi mahajätmisest, ja seda läbi mitme eri ajastu. Kas olla laps 300 aastat tagasi või täna – mis vahet seal võiks olla?
Laps on nõid
Ehkki iga inimene peaks loomuldasa olema lapsepõlve läbinud, on lapseks olemine jäänud raskesti tõlgendatavaks. Ajalooprofessor C. J. Sommerville ütleb oma teoses “Lapsepõlve tõus ja langus”: “Me ei näi täpselt teadvat, mida me laste suhtes tunneme.” Ajast aega võib täheldada, et lastesse on suhtutud ambivalentselt.
Täiskasvanud on püüdnud lapsi enesele allutada, et valitseks kord ja sõnakuulmine, et saaks anda edasi kõik täiskasvanute meelest vajalikud teadmised ja oskused, ja lõpuks ehk kõige tähtsamgi – et täiskasvanud saaksid elada oma elu. Teisalt on lapsi kardetud, sest keegi ei tea, kes nad on ja kelleks nad kasvavad. Laps on nõid, ütleb vanasõna. Last on usutud tulevat kosmosest, kellegi lahkunu asemel jne.
20. sajandi lõpuks on paljud uurijad hakanud hoiatama lapsepõlve kadumise eest: noori kurnab õppetöö, vaenavad meedia ja tarbimishullus. Lapsed on märksa küpsemad kui nende vanemad neid arvavad olevat, kinnitavad ühed autorid. D. Elkind, raamatu “Kiirustatud laps” autor väidab, et praegune lapse ja noore käsitus lähtub superlapse metafoorist. Nagu supermees, valdab ka superlaps erilist jõudu ja võimekust juba maast madalast. See lubab täiskasvanuil mõelda, et lapse jõujaama võib karistamatult tagant kiirustada. Et täiskasvanud ei suhtu lastesse kui lastesse, vastavad lapsed omalt poolt mittelapseliku käitumisega.
Kui Lyra pärast oma seiklusi eri maailmades, kaasa arvatud surmariigis, tagasi Oxfordi jõuab, leiab ta end mõtlemas tulevikule. Lapsena elas ta vaid olevikus, mõeldes ainult sellele hetkele, kus parasjagu viibis. Suurekssaamine ei tähenda ainult kasvamist ja täiustumist, vaid ka suuri kaotusi, nii mõnestki võimest ja armsast võimalusest ilmajäämist. Pullmani raamatukolmik on sellepärast väga hea jutukaaslane, et ei anna valmisideid ega selgitusi, küll aga mõistatusi, mida lahendada. Pullman näitab lapsele, et maailm on rikas ja väärib lähemat uurimist, ja täiskasvanule, et temalgi on veel üht-teist avastada. Ja samas küsib ta alatasa: kus on lapsepõlve ja täisea piir?
