MARE MÜÜRSEPP: Pipi Pikksukk, laste ja naiste vabastaja, tähistab 60. sünnipäeva


MARE MÜÜRSEPP: Pipi Pikksukk, laste ja naiste vabastaja, tähistab 60. sünnipäeva
Ingrid Vang Nyman

Täiskasvanud lugeja: raskustega silmitsi olles mõtlen, mida teeks sellisel puhul Pipi.
On raamatutegelasi, kes muutuvad elusamaks kui mõnigi pärisinimesest tuttav. Tänavu 60-aastaseks saav Pipi Pikksukk on praegugi paljude eesti laste, nii lasteaia- kui ka koolilaste, nii tüdrukute kui ka poiste lemmikkangelasi.

Lapsepõlve lemmik võib anda tuge läbi elu. “Väga palju on mind aidanud Pipi Pikksukk. Keerulises olukorras, raskustega silmitsi olles mõtlen just, mida teeks Pipi sellisel puhul, ja see annab julgust ja rõõmu,” on kirjutanud juba täiskasvanud lugeja.

Pipi tuli kui laste ja naiste vabastaja, kummutades nn korraliku tüdruku ideaali, nagu see 1940. aastate vanas heas euroopalikus maailmas nagu Rootsi veel olemas oli. Sellise tegelase ilmumine sama aja eesti lastekirjanduses olnuks mõeldamatu, kuna sotsialistliku realismi kaanoni kohaselt ei saanud tegelane olla niivõrd teravas vastuolus ametliku kasvatusega. Meenutagem või Aino Tigase ja Veera Saare mudilasraamatuid – seal, nagu vanemagi ea puhul, järgiti mudelit, kus üks-kaks tegelast on pahad, aga ainult natuke, ja neid on võimalik ümber kasvatada.

Laps ja vabameelne naine

Pipi on eri keeltesse jõudnud küllalt erineval moel ses mõttes, et mõnelgi pool on teda vastavalt valitsevale kasvatusideoloogiale oluliselt mugandatud, püütud viisakamaks, normaalsemaks jne teha. Eesti lapsed on üsna õnnelikus olukorras, kuna nad on saanud pikalt nautida nii Vladimir Beekmani toredat tõlget kui ka Pipi-lugude üha värskemaid lavaversioone.

Pipi kujus parafraseeris Lindgren otseselt Kanada autori Lucy M. Montgomery menuraamatu “Roheliste Viilkatuste Anne” nimitegelast. Kui Anne’i orvupõli, tema punapea, tedretähnid ja tavatult rikas fantaasia on kujutatud kahetsust väärivalt, siis Pipi puhul on need jooned eelistena esile toodud. Pipi ei kannata tedretähtede all, vaid kõik, mis talle on sündinud, teeb tema elu kuidagi eriliselt toredaks.

Olgu nimetatud tõik, et esmalt lõi Lindgren Pipi lood n-ö koduseks tarvitamiseks, ja alles oma tütre ja teiste tuttavate laste vaimustusest toetatuna söandas pakkuda neid kirjastamiseks. Ürg-Pipi ehk algvariandi tegelane on märksa teravam, võib öelda, et vastikum tüüp. Kirjastaja nõudel ümber töötatud loos on lisandunud lüüriline tonaalsus – vahel on Pipi nukker ja mõtlik, konfliktide lahendus on kujunenud soojalt humoorikaks, pehmeks.

Pipi ühendab endas lapse ja vabameelse noore naise. Nüüdsel ajal, mil pannakse selga või jäetakse panemata, mida tahes, on noortel lugejatel ilmselt võimatu taibata, et Pipi riietus – napp kleidike ja tripitatud saba-alune – osutasid ilmumisaja kontekstis selgelt teatud elukommetega naisterahvale, keda korralikus seltskonnas ei mainitagi.

Umbsed tavad

Kui umbne oli tolle aja (s.t sama, mis Eestis sõjaeelne aeg) tütarlaste riietumis- ja käitumistava, reedavad tolleaegsete neidude mälestused nt tütarlastekoolist, kus vahetamata valge krae või sutike sätituma soengu pärast võis langeda sügavale alanduse kuristikku. Veel 1960. aastail muide arutati meie toonases naisteajakirjas, kas naisterahval sobib istuda, jalg üle põlve. Võtta vastu külalisi, jalad padjal (kusjuures paaditaolistes meestekingades) või käia tänaval tagurpidi või käte peal – ilmselt oli küll ja küll naisterahvaid nii Pipi ilmumisaegses Skandinaavias ja tõlkimisaegses Eestis kui ka mujal, keda selline vabadus mässule õhutas.

Astrid Lindgreni on peetud üheks olulisemaks Ellen Key ideede levitajaks – teatavasti hakati 20. sajandit nimetama lapse sajandiks just Key teose “Lapse aastasada” (1900) järgi. Lindgreni tähendust kasvatusalases diskussioonis avab küllalt hästi eesti lugejale kättesaadav Margareta Strömstedi monograafia “Astrid Lindgren. Elulugu” (Tänapäev, 2000). Nii Key kui ka Lindgren pidasid oluliseks vabastada laps ülehoolitsemisest, jätta talle iseseisvust ja samas kindlalt sisendada teatud ühiselu norme. Et mõista Lindgreni vabastuse olemust, tasub mõelda sellele, et ka Eesti haritud ja edukate inimeste lastel leiti 1930. aastatel probleemiks olevat liigne hooldatus: kui vaesema rahva lastel polnud kuigivõrd kohta ega ka aega mänguks, siis jõukamas peres olid lapsel ees ja taga hoidja ja kodune ema, kes tema eest kõik ära mängisid.

Loe veel

Pipi haarab Tommy ja Annika kaasa argistesse majapidamistöödesse – koristamine, koogiküpsetus jms, aga näitab ka mitmel muul moel (käigu pealt välja mõeldud mängud, metsik retk, aardeotsimine), et lapsed vajavad hoopiski enamat kui kodus, koolis ja hoolekandes pakutav, nagu korrutustabel ja soojad aluspüksid. Laste kujutlus ja tunded nõuavad toitu – ja seda on Pipil anda.

“Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu” – tasub vaid korrata, ja võibki juhtuda, et pääsed suurekssaamisest ja konnasilmadest ja muust viletsusest. See on sõnum, mis kohe kõrvu jääb. Pipi populaarsuse taga on aga kindlasti midagi enamat, selliseid alltekste, mida ei söandagi sõnastada.

Lindgren armastas vempe visata ega sallinud mingil puhul harrast kõneviisi. On uurijaid, kes toovad esile Lindgreni osaluse Teise maailmasõja luureteenistuses, kus ta pidi lugema erakirju, muuhulgas ka Baltimaadest saadetuid. Ta puutus kokku paljude inimeste meeleheite ja hirmuga, teadmatusega sellest, milline suurvõim kellegi elukäiku hakkab määrama. Võib arvata, et 1944.–1945. aastal Pipi Pikksukaga tegeldes, lapsepõlve idülli pagedes püüdis Lindgren välja elada pigem märksa sügavamat ängi kui ärgitada pedagoogilist poleemikat.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare