Nüüd aga teeme nii, et tüdruk, tema ema ja vanaema ja üldse see pere – need pole mitte inimesed, vaid elevandid. Juhuslikult elavad nad inimestega koos kõrges linnamajas ja sõidavad inimeste sõidukitega, hirmutades bussi- ja autojuhte oma vägeva kehakaaluga.

Siis teeme veel nii, et hundi asemel on salakütt, ja mitte üks, vaid kuritegelik kollektiiv, mafioosne struktuur, kelle sihiks pole mitte niivõrd tüdruku noore liha, kuivõrd elevandi võhkade jahtimine, et suveniiritööstusele materjali saada.

Kes asub jahimehe, päästja ja kaitsja rolli? Vaat ei ütle. Võetagu ja loetagu ise Piret Raua raamatut “Sanna ja salakütid”. See on hea lasteraamat, sest see on ühtaegu jälgitav lapsele ja samas ei saa ealiselt kunagi ses mõttes otsa, ei muutu tühiseks, et suhted ja probleemid, mida kujutatakse, on täisväärtuslik mõtteaine ka täiskasvanud inimesele.

Piret Raud kirjutab väga hästi ja seda tuli nentida juba esimese lasteraamatu “Ernesto küülikud” ilmudes. Tema kirjandusloomingus ei paista olevat mingit õppimisjärku, kus ta oleks end kuidagi nõrgemini näidanud. Ta hakkas kohe kirjutama sisukalt ja haaravalt.

Hea lasteraamat on nagu mäng, mida ei taha ära lõpetada. Julgelt, hoogsa fantaasiaga on loodud teine tegelikkus, mis on vaid õige pisut nihkes meie n-ö tavalise inimmaailma suhtes – ja samas toob teatud asju hoopis tõelisemalt esile. Raamatutegelikkus peab mõjuma loomulikuna, vastuvaidlematuna. Lihtsalt asjad on nii ja asi tahe. Ja seda nad “Sannas” on. “Sanna elas Aafrikas. Ta oli aafrika elevant.”

Ehkki see on kohe alguses öeldud, et Sanna elab Aafrikas, tekib esimeste lõikude jooksul tunne, et päriselt on elevanditüdruk kusagil siinsamas, hommepäev võime teda oma linna tänaval kohata. “Sanna oli oma vanemate ainus laps. Õdesid ja vendi tal polnud. Sanna perekond elas väikeses linnakorteris ja siia poleks rohkem elevante mahtunud. Sanna siiski lootis, et ükskord sünnib talle väike vennake – elevandibeebid on ju nii armsad ja vähemalt alguses ei võta nad ka kuigi palju ruumi.” Igatsus perekondliku koosolemise ja mängukaaslase järele, mida vanemad püüavad hajutada lapsega näiliselt tegeldes, teda igasugu arendavaisse ringidesse sokutades – küll on see harilik asi laste tegelikus elus! Seetõttu mõjub ka Sanna ühe tavalise lapsena.

Kunstniku käega kirjutatud

Piret Raua lause on musikaalne. Detailid on napilt ja täpselt antud. Tegelased räägivad suulist kõnet ja veenavad oma tegemistes ja mõtetes. Ilmekas ja lakooniline ütlemine tuleb hästi välja mõnelgi kirjanikul, kes on kujutava kunsti poolt raamatumaailma tulnud – nagu näiteks Tove Jansson, muumimaailma looja. Kui autor on harjunud tüüpe ja olukordi teraselt vaatlema, et siis karakter mõne joonega luua, tuleb see täpsus ilmselt ka sõnalisel väljendusel abiks.

Vaimustab Piret Raua leidlikkus oma tegelaste väljajoonistamisel nii sõnas kui ka pildis. Mis kõik elevandipere liikmetel ei saa juhtuda! Isa töötab autopesulas, oma lonti ühtpidi kasutades saab ta autosid pesta – purskab vett peale, aga teistpidi võib ta need tolmust puhtaks imeda. “Isal oli tugev, hea võimsusega lont – niisugusega sai autoistmete polstri pealt ja vahelt kõige kangekaelsemadki tolmukübemed kätte.” Sanna ema oma tegevusega keerab pea peale rahvaliku ütlemise elevandist portselanipoes. Ta on seal tõega osav, ja lisaks portselani müümisele ta veel ka maalib seda. Lapseliku mänglevusega võib kirjanik elevantide uue tuttava, isaelevant Mammuti panna rulluiskudel autole sleppi – autosse ta ei mahuks.

Et lasteraamatu sündmused peaksid saama ruumiliselt ettekujutatavaks, siis on suur osa raamatus Piret Raua enese piltidel: selged, täpsed üksikasjad, kirkad värvid valgel pinnal. Muidugi tuleb nende piltidega kaasa rida mälestusi varasematest raamatutest – ema Aino Perviku lugudest (“Draakonid võõrsil”, “Dixi ja Xixi”, “Maailm Sulelise ja Karvasega” jt), Piret Raua enese Ernesto seltskond kui ka Peeter Volkonski jaburarmsad aabitsavärsid. Mõneti võiks see kaasavara ehk segama hakata – on ju eelmiste raamatute ja äsjailmunu tegelaste seas nii-öelda sugulust: loomad, tsirkuserahvas, moodsad motoriseeritud kangelased... Aga ei sega nad ühti. Nii kui Sanna lugu käima läheb, on selge, et see on omalaadi ja täiesti omaette lugu.

Kas peab eraldi ütlema, et see raamat on naljakas? Naljakas oleks, kui see naljakas ei oleks. Nagu kõik suured humoristid, on Piret Raud oma tegelaste – aga seega üldse inimeste suhtes – südamlik ja lootusrikas. Nad on kõik nii toredad, nagu ütleb ka autor ise – psühholoog Inge Hell, motikamehed-jõuluvanad, krokodill Keenia ja paljud teised, ja koos saavad nagu jagu kõikidest kurjadest tegelastest.