Mare Sabolotny auhinnatud romaan kaante vahel

 (2)
Mare Sabolotny auhinnatud romaan kaante vahel
Kristo Nurmis

Eelmise aasta alguses noorsooromaanide võistlusel teise koha saanud Mare Sabolotny kirjutas oma debüütteose “Kirjaklambritest vöö” lõpuni 15-aastaselt, imestab Kaarel Kressa.

Sel kevadel trükist ilmunud “Kirjaklambritest vöö” autor ei oodanud auhinda. Uudist kuuldes turgatas pähe hoopis mõte: “Kas eesti kirjandus on tõesti nii alla käinud, et sellise asja eest saab teise koha?” Raamatu kandev idee tuli talle pähe juba mõni aasta varem. “Väiksemaid katkendeid oli juba terve hunnik, samuti mitmeid poolikuid versioone. 2005. aasta novembris-detsembris kirjutasin raamatu kokku,” kirjeldab autor raamatu valmimist. Sahtlis vedeleb tal veelgi lugusid, mõni poolik, mõni valmis. Neid pole aga lugejal lootust näha, kui autor neid just kõlblikumaks ümber ei kirjuta. “Kirjutaksin “Kirjaklambritest vöö” ka ümber, kui saaks,” tunnistab Sabolotny. Sõbrad ja pere olevat teost igatahes kiitnud. “Mina ei tea, mida nad tegelikult arvavad,” muigab autor.

Jutustab ühe loo

Kuigi teos lahkab päris valusaid teemasid, rõhutab Sabolotny, et tema eesmärk polnud kindlasti moraali lugeda ega kõlavaid ühiskondlikke sõnumeid edastada. “Tahtsin pigem jutustada üht lugu. Jah, selliseid depressiivseid noori on palju, aga see muidugi ei tähenda, et kõik niisugused oleksid.” Arusaamatuste vältimiseks tasub veel märkida, et raamat räägib väljamõledud Kati lugu.

Sabolotny ise õpib Gustav Adolfi gümnaasiumis, kus ta lõpetas äsja kümnenda klassi – mõne kolmega, ülejäänud ikka neljad-viied. Raamatu ilmumisest olid kõik õpetajad positiivselt sŠokeeritud, eriti jahmunud olevat olnud eesti keele õpetaja, kes ei suutnud uskuda, et nii kehvade kirjandite autor raamatuid kirjutab.

Esimese pikema tüki kirjutas ta viiendas klassis ning inspiratsioon tuli koolist: “Selline tobe satiir, rumal tekst õpetajatest. Sealt alates hakkas neid pikemaid tekste millegipärast tulema.” Mispärast ja kust need tekstid tulevad? Üheks inspiratsiooniallikaks on noorautorile unenäod. “Mõnikord on need lihtsalt nii sürrid, et tekib vajadus need kirja panna, et ära ei unustaks.” Kirjutamist peabki Sabolotny oma põhihobiks, spordipoolelt harrastab ta teinekord ka tennist ning ujumist. Ja mida noor autor ise loeb? “ “Väga seinast seina asju, ajaviiteromaanidest sügavama kirjanduseni. Isegi kohustuslikku kirjandust loen.”

Mida tähendab raamatu pealkiri? Autor tegi ükskord kirjaklambritest keti ning näppis seda, kuni kett katki läks. “Siis seostasin selle peategelase Kati isiksusega, mis on samamoodi tükikestest kokku vormitud. Tundub olevat tugev, aga samas võib nii kergesti laguneda.”

Ei taha olla korralik tüdruk? Aga HIV-positiivne?

Seda raamatut oli Eesti ühiskonnale hädasti tarvis. Juba aastaid. See raputab ja röögib.

Iseendaga pahuksis olev teismeline tütarlaps satub oma must-valges maailmas olukorda, kus ka täiskasvanu jaoks sageli puudub valge pool.

Pole ime, kui ta küsib nõnda: “Mida teha, kui sa oled enesetapjalik, masenduses 17-aastane tüdruk, kellel on HIV, sest ta purjus sõber vägistas ta. /.../ Kas mul on midagi viga, kui ma näen ainsa lahendusena enesetappu?”

Ma ei tea, kas selle raamatu aluseks on reaalne lugu. Aga ma tean, et selle loo emotsioonid on reaalsed.

Ma tean, sest ma olen elanud kaks päeva testi vastust oodates. Minul vedas. Elu oli minu poolt ja testi vastus negatiivne. Aga tollal minu päevikusse kirja pandud read olid üsna sarnased.

Kurb on tõdeda, et aastate jooksul ei ole muutunud midagi ning potentsiaalne nakatunu tunneb end ikka üksi ja hüljatuna, sest ühiskond suhtub sama eitavalt. Kas te kujutate ette, mida võiks mõelda masenduses ja ängistuses HIV-positiivne tüdruk, kes kuuleb juhuslikult oma klassikaaslasi ütlemas: “Mõtle, kui üks selline käiks meie klassis... ja me võiksime temalt HI-viiruse saada.”

Just sellepärast oleks seda raamatut vaja lugeda nii lastevanematel, õpetajatel kui ka noortel endil. See on lugu meie endi keskelt. See ei ole lugu, millest eeskuju võtta. See on lugu, millest õppust võtta.

See raamat ei hellita. Ei ninnunännuta. Ei ilusta.

Loe veel

Ma usun, et see lähenemine mõjub eelkõige raamatu sihtgrupile, noortele. Aga miks mitte ka veidi vanematele, kelle suule võib ilmuda mälestustest mõru muie. Ilmselt on vähe neid, kes saavad öelda, et pole hallil noorusajal nõnda originaalselt just mõelnud – hakata masendushetkedel maailmaparandajaks.

Täiskasvanuil, muide, on selle raamatu lugemisel üks suur pluss – võimalus tunda, et see kõik on minevik. Ja uskuge, selliste raamatute puhul tundub enda elu hulga ilusam ja muretum. Kes julgeb veel öelda, et noorus on ilus aeg?

Täiesti tavaline poiss

Kui millegi kallal norida, siis mitte küll ehteestlasliku depressiivsuse kallal – selles raamatus see tõepoolest toimib –, vaid kohati küsitava noorteliku keelekasutuse puhul. Kas 16–17-aastased ikka lõpetavad MSN-i suhtlust sõnaga “nägemiseni” või kas teismeline tütarlaps vastab emale: “Kuid palun, lase mul otsustada, kas ma vastan su küsimustele.” Aga sellele oponeerib väljend: “Sa pead õppima neelama sitta, mis... tähendab jama, mis õpetajad sulle ette annavad.” Arvake ära kelle suust? Ei sugugi teismelise, hoopis tema isa suust! Just seepärast väärib teos omalaadset tunnustust. Realistlik, kas pole?

Teistpidi realistlik ja vanematele hoiatav võiks olla aga mõte: “Markus oli täiesti tavaline poiss./.../ Hakkas noorena suitsetama, jooma ja poppi panema, et olla lahe.” Ta oli täiesti tavaline poiss.16-aastaselt, kui ta oli juba maganud viie naisega, avastas ta, et on HIV-positiivne. Täiesti tavaline poiss ... ärge unustage. Mari Klein

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare