Mare Tralla: Eesti elu sallimatum kui enne

 (37)
Mare Tralla: Eesti elu sallimatum kui enne
Rauno Volmar

Skandaalse feministi mainega kunstnik, õppejõud ja kuraator Mare Tralla näeb, et Eestis peab edukas naine ikka teatud kehakuju ja riietega olema.

Kolisite välismaale elama 1996. aasta sügisel. Mis on Eestis selle ajaga, nende seitsme aastaga muutunud?

Machondust pole vähemaks jäänud, pigem on poolused ja rollid kasvavas kapitalismis rohkem paigas. Kui varem sõimati, siis nüüd on see sihiteadlik ja rollist tulenev. 1990-ndatel oli vabadust rohkem, praegu on kuidagi reglementeeritum. Minu arvates olid eestlased paar aastat tagasi palju tolerantsemad kui praegu. See avaldub näiteks teeninduses.

Inimeste elu on raskemaks läinud ja rikaste-vaeste vahe suuremaks. Normaalse elujärjega inimesed ei elaks end tänaval nii kurjalt välja.

Kuidas suhtumine feminismi on aastatega muutunud?

Feministlikke asju tehakse küll, aga feminismi ei mainita. See sõna on jätkuvalt negatiivse tähendusega. Ja vahel sõimatakse feministlike sõna-võttude autorite pähe kommentides ikka mind.

Imekauni eduka beibe stereotüüp on endiselt tugevalt esil. Eestis peab edukas naine olema teatud kehakuju ja riietusega. Eestis peab meedias, poliitikas ja äris olev naine enda eest ikka väga kõvasti hoolt kandma ja malle järgima. Muud variandid on välistatud. Ning ta peab imepeenikene olema. Meedias näebki ainult ülisaledaid naisi. Kus on öeldud, et kõik muud kehakujud on keelatud? Aga Eestis, näib, on õigus saledust inimestele ette kirjutada, mida ma ka ise tänaval kogen.

Kas ja millal teete Eestis näituse?

Oh, aga ma ei tea, kas ma seda Eestis näidata julgen. See on perevägivallast. Siin ei juleta sellest teravalt rääkida, pigem vihjamisi või abstraktselt.

Kuna mulle meeldib kududa, siis tegelesin tekstiili ja elektroonika kokkupanemisega. Kõrgtehnoloogia peitmisega riietesse, kehakogemusega ja “tarkade materjalidega”, lahendustega, mille poole tehnoloogia liigub.

Kõik need mikrokiibid naha all ja vanglast vabanenute GPS-võrud jala küljes ning täielik kontroll. Nende teemadega peab tegelema. Ulmefilmide tegelikkus polegi enam väga kaugel.

Kas eesti kunstnikud on kuidagi asotsiaalsemad, et neid ei huvita sotsiaalsed probleemid?

Ma arvan, et see tuleb sellest, et meil on nii väike riik. Keegi ei julge tegelda teemadega, mis võivad tekitada konflikti. Kriitiliste asjade tegemine pole väikeses ühiskonnas mugav kellelegi.

Olen üritanud mittesotsiaalset kunsti ka teha, aga see ei sütita mind. Mul on maailmaparandaja hoiak ja võib-olla liiga otsekohene ja aus ütlemine. Meie kaasaegsed kunstnikud sageli ei pane oma emotsionaalset poolt töödesse sisse, vaid teevad seda kontseptuaalselt ratsionaalselt – see ei sobi mulle.

Kas Eesti Kunstiakadeemia e-meedia keskuse juhatamine on teil poja sünni tõttu kõrvale jäänud?

E-meedia keskust ei juhata ma enam, aga töötan seal tunniandja ja projektijuhina edasi. Annan multimeedia autoriseerimisprogrammide edasijõudnute kursust ja mittelineaarse digitaalse video kursust.

Kevadel alustan meediakunsti ajaloo ja koostöös Westminsteri ülikooliga konvergentsi ajaloo loenguid ning hakkan Londoni Central St Martinsi College’is digitaalkunsti õpetama.

Kui tihti te Londonist Eestis käite?

Ikka sõltuvalt vajadusest. Nüüd pole need enam niivõrd õppetööga seotud käigud, vaid augustis Eestis toimuva rahvusvahelise elektroonilise kunsti Sümpoosioni (ISEA 2004) ettevalmistusega seotud.

Mis on elektrooniline kunst?

See polegi niivõrd kunsti, kuivõrd laiemalt elektroonilise kultuuri sümpoosion. Elektroonilise kunsti termin on pärit 1980. aastate algusest, kui see tähendas palju enam. Meie sümpoosion pole üksnes kujutava kunsti, vaid kogu uue tehnoloogiakultuuriga seotud. Näiteks on teemaks kaasaegse kõrgtehnoloogia arendamine ja kasutamine väljaspool kunstiruumi.

Mis kaheteistkümnendat korda toimuval elektroonilise kunsti sümpoosionil toimub?

Helsingis pannakse umbes tuhandeliikmeline rahvusvaheline teadlaste, uurijate ja kunstnike seltskond laeva peale ja viiakse Stockholmi, kus toimuvad konverents ja näitused.

Loe veel

Siis tullakse Tallinna, kus Estonia kontserdisaalis on peakonverents ning näitused Rotermanni soolalaos, Kunstihoone galeriides ja Tarbekunstimuuseumis. Lisaks rahvusvahelisele peanäitusele toimub Tallinnas ka näitus Eesti meediakunsti paremikust.

Mis on teie roll sümpoosionil?

Kohaliku programmi korraldaja - võiks nimetus kõlada. Vastutan sisu eest. Näiteks praegu on žüriile esitatud 500 taotlust näitusel osalemiseks, võrgu vahendusel kõikide nende dokumentide läbilugemine ja omavahel programmi ning ettekannete kokkupanemine on päris aeganõudev.

Kuidas teie enda kunstiprojektidega on? Kas kuraatorina saate ka kunstnikutööd teha?

Eks ma olen kogu aeg selline hübriid olnud. Berliinis avati Eesti kunsti näitus, seal on mu vanad tööd üleval. Šotimaal on praegu üks interaktiivne installatsioon üleval. Pisikesi asju on ikka olnud. Suured ideed küpsevad kaua aega. Ma pole üldse tüüpiline eesti kunstnik, kes arvab, et peab iga aasta isikunäitust tegema.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare