Leedu kunstnike rühm Coolturistes, kellega koos neljapäeval, 29. septembril avatud näitus valmis, on anonüümne grupeering, sest ükskõik, kes soovib, reeglina küll naissoost või siis end feministina identifitseeriv isik, võib selle grupiga ühineda kas ühe või enama projekti raames, seega grupi koosseis on pidevas muutumises, mis teebki ta anonüümseks, mitte see, et ei teataks, kunstnike nimesid. Grupp sai alguse eelkõige aktivistlikust tegevusest, akstioonide korraldamisest, mis püüdsid tähelepanu pöörata naiste vähesusele või naiste töö ja loomingu mitte väärtustamisele erinevates kultuuri sfäärides, kasutades guerilla taktikaid ja meetodeid. Nad on korraldanud aktsioone ja esinenud kunstiüritustel Leedus, Poolas, Tšehhi Vabariigis ja Suurbritannias.

Näitus sündis läbi enam kui aasta kestnud dialoogi ning eelkõige keskendub see naise kujutlusele Eesti ja Leedu kultuuris. Ühes videos kasutame algmaterjalina ikonograafiliste filmide "Viimne reliikvia" ja "Ave Vita" materjale. Mõlemas filmis on näiliselt peategelaseks naine ning mõlemas filmis püütakse õpetada naisele, mis on õige naise roll - abielluda ja olla ema. Naised räägivad neis filmides vähe, enamasti saame me lugeda nende nägudelt, aimata, mida nad tegelikult mõtlevad. Meie videos ongi seda naise vaikivat olekut rõhutatud.

Teises Linnagalerii  näitusel olevas videos on kujutatud meid endid kord koos, kord üksikult, vahel ühes suunas vaatamas, vahel on need vaatenurgad erinevad. Viimane töö illustreeribki meie omavahelise suhestumisnurga olemust ning seda, et see on tegelikult pidevas muutumises. Galerii seintel on katkendeid meie omavahelisest suhtlemisest, fragmente, mis pigem annavad edasi teatud tunnetust kui mingit lõplikku lugu. Teises saalis on valgusinstallatsioon, mis sunnib vaatajat lamama, et end lampide alt läbi veeretada, selleks, et lugeda teose sõnumit, mis kutsub üles oma vaikusest välja tulema, passiivsusest loobuma. Kuivõrd kogu näitus on seotud naise vaikimisega, siis on see üleskutse mõeldudki eelkõige just naistele ja ka kõikidele teistele, kes vaikivad oma marginaliseerituses.

Näiteid kultuuride vahelisest väärkommunikatsioonist võiks tuua palju ning kirevaid, aga valin loo, mida lugesin kunagi Nõukogude Naisest. Lugu rääkis nõukogude naiste sõidust USAsse ning sellest, kuidas ameerika naised ei saanud aru, miks nende õed NLis ei korralda heategevuslikke üritusi ega anneta raha selliseks otstarbeks, aga nõukogude naised ei saanud aru, mis see heategevus üldse on, sest NLis oli arengumaade toetamine organiseeritud riiklikul tasandil ning kedagi teist ei olnud ju vaja aidata. On raske mõista asju, mida sinu kultuuris ei esine, sul võib olla sellest küll teadmine, aga tunnetust ning tõelist arusaama ei ole võimalik tehislikult tekitada, seda saab vaid selle kultuuriga otseses suhestumises ja võrdses dialoogis arendada.

Küsimus, et kas Ida-Euroopa naisi koheldakse kuidagi eriti halvasti on otseselt seotud sellega, et kõiki, kes ei ole enamuse või institutsionaalse võimu positsioonil, koheldakse halvemini. Ida-Euroopa naisi, kes Suurbritannias vanadekodudes töötavad või mujal Euroopas maasikaid korjavad või Eestis madalalt tasustatud sfäärides vaikides töötavad, koheldakse otse loomulikult halvemini kui mehi või ka naisi, kes ei pea ennast alandama selliste positsioonide või valikutega. Ida-Euroopa naistel endil on sageli madal enesehinnang, neile tundub, et nad ei ole nii võimekad kui nende lääne kolleegid, ehkki tegelikkuses võib olla täiesti vastupidi. Probleem on ainult selles, et nende käes ei ole võimu ning nad ei taju ise oma võimalusi ega julge seda võimu endale nõuda. Ja alguse saab see igapäeva elust, kus Ida-Euroopa naine on tunduvalt allasurutum, millegipärast ei julge ta oma probleemidest rääkida, enda väärikat hindamist nõuda, nõustub meeste ja mingite muud võimu omavate institutsioonide ettekirjutustega naise rollile.

Miks ei julge isegi naisteühendused selgelt naiste õiguste eest seista? Miks peab seda kuidagi ümber nurga ja vabandades tegema, näiteks rääkides meeste probleemidest, sellest kuidas mehed on vähem haritud või suuremas hädas alkoholismiga või lühema elueaga?

Kui Eesti haritud naine ise ennast ei hinda ja seda vaid läbi mehe heakskiidu teha suudab, siis ta jääbki igaveseks teise positsioonile, isegi siis kui Eestis ei oleks enam ühtegi kõrgharidusega meest.

Kuidas tuleks teise suhtes asetuda? Lihtsustatult, minu arvates, peaks see toimuma Lugupidavalt, avatult, jättes teisele sõnaõiguse iseenda eest rääkida, teda kuulates ja mitte alavääristades või tahtlikult solvates ehk täpselt nii nagu me suhestume nende inimestega, keda me armastame ja kellest me lugu peame.

**

Mare Tralla ja anonüümsete kunstnike rühmituse Cooltūristės (Leedu) näitus „Angled towards the Other” („Suhestumisnurk”) on Tallinna Linnagaleriis avatud kuni 23. oktoobrini.