MAREK LAANE: Punase tsaari reality show
##Mõnikord on mul kombeks pärast raamatu lõpetamist mõ-tiskleda, mida see mulle andis. Eriti siis, kui hinge jääb kriipima rahulolematusetunne.
Montefiore Stalini-raamat on just selline. Pööranud viimase tekstiga täidetud lehekülje, vajusin... nojah, ilus oleks öelda, et mõtetesse, aga tegelikult oli kätte jõudnud aeg, mil kuked juba päikest tervitavad, ning sestap vajusin hoopis unne.
Unesutsaku järel oli ent ka vastus ole-mas. Jah, see raamat ei andnud õieti mi-dagi. Esimesel hetkel olin sellisest mõt-test jahmunud. Kuidas siis nii? Enam kui seitsesada lehekülge emotsionaalset ja köitvat teksti, isegi nii köitvat, et pidasin õigemaks muud asjatoimetused paari päeva jagu tulevikuvarna lükata. Natuke edasi mõeldes jõudsin tõdemuseni, et just see emotsionaalsus on Montefiore raama-tus ühtaegu positiivne ja negatiivne, just see, mis köitis ja mis ometi lõpuks tühjus-tunde jättis. Otsekui oleks midagi, aga nagu poleks ka. Otsekui oleks kogu aeg silme ees pealispind, aga selle all kõik varjul.
Mõneti meenutas see viimastel aastatel nii populaarseid reality show’sid elik tõsi-elusarju. Need ju ka pretendeerivad reaal-suse kajastamisele ja mingis mõttes kajas-tavadki. Samas on nad ikkagi show’d, iso-leeritud reaalsest maailmast, suletud oma keskkonda. Nii ka Montefiore raamatus jääb tegelikkus tagaplaanile ja isegi kui see aeg-ajalt läbi vilksatab, tundub see justkui ebaolulisena.
Ja muidugi on sarnane ka väljahääle-tamine. Tõsi, reality show’des lahkuvad väljahääletatud lihtsalt mängust ja naase-vad sellesse päris reaalsesse ellu, Stalini show’s aga lähevad nad päris reaalselt sel-lesse maailma, mida enamik inimesi väga reaalseks ei pea või vähe-malt mille kohta meil lähemad andmed puuduvad...
Teisest küljest sarnaneb Montefiore raamat Agathe Christie klassikaliste krimi-naalromaanidega – suletud ruum, piira-tud arv tegelasi, ja vähemalt esimene “väl-jahääletamine” enamasti juba tehtud. Montefiore kui krimikirjaniku tase ei ole vahest märkimisväärne, kuid alustab te-magi omamoodi “väljahääletamisega”, dramaatilise kirjeldusega Stalini abikaasa Nadja enesetapust (või oli see ikkagi mõrv? – päris selget vastust ei tea keegi ), jätkates seejärel traditsioonilisemalt ehk nagu ta ise ütleb, “kroonikaga”.
Ladus jutustus
Ja ladusalt jätkab, nagu juba öeldud, ning köitvalt. Oma osa on selles kindlasti tõlkijal ja toimetajal, juba kelle nimed (vastavalt Rein Turu ja Linda Uustalu) sisendavad kindlustunnet, et tegemist on (vähemalt tõlke osas) kvaliteetse asjaga. Nojah, arvestades raamatu paksust ja tõe-näoliselt üsna pingelist valmimisgraafikut ei ole imestada, et paar pisiviga on sisse lipsanud. Kuigi nähtavasti võiks ainsat silma jäänud trükiviga, kus talupoegadest olid saanud tapupojad, pidada ka sõna-mänguks – kui mitte alati otseselt, siis piltlikult talupoegi mingi tapuvarda otsa ju aetigi... Ka Halkin-Gol võinuks vahest olla harjumuspärasem Halhin-Gol ja paa-ril korral esinev kindral Jeremenko tava-pärasemal kujul Jerjomenko, kuid eks see vene nimede kirjutamine on üks segane asi niikuinii.
Aga need üksikud vead kogu selle tekstimassiivi peale ei sega kuigivõrd, eri-nevalt näiteks autori enda tasapisi vastu-hakkavast püüust lugejat omadussõna-dega üle külvata. Ilma nendeta muidugi ei saakski “õukonnakroonikat” kirja pan-na, aga sellele vaatamata on pelgalt kirjel-duse põhjal kuidagi raske silme ette ma-nada näiteks “südamekujulise lihava näo, värvitute silmade, paksude sinakasmus-tade juuste, mossis huulte ja tihedate kul-mudega” julgeolekuminister Abakumovit.
Rääkimata puudustest, mis langevad juba kindlasti autori enda õlule. Olgu, sellest võib aru saada, et Venemaal val-mistatud ZiS-i nimetatakse kord Buicki, kord Packardi koopiaks – kuigi muudes allikates mainitakse enamasti eeskujuna Packardit, loodi ZiS-i tehases esimesed prototüübid tõesti Buicki baasil ja kunagi hiljem toodeti seal Buicki eeskujuks võttes ka veidi sportmasinaid. Aga mida hakata peale lõiguga, mille alguses nenditakse, et Stalini pojast Vassilist kujunes “oma nimega kelkiv toores molkus”, kelle metsikustest paraku keegi Stalinile ei rääkinud, lõpus aga nenditakse, et poisi tegudest kanti ette Stalini ihukaitsjale, kes teavitas nendest oma “bossi”?
Kirevad killud
Montefiore vahest suurim puudus – vähemalt minu silmis – on aga see, et kogu oma mahukusele vaatamata ei lisa see peaaegu midagi (vähemalt minu) senistele teadmistele stalinliku reiimi kohta. Kuigi selles on ohtralt uut mater-jali, pole see ilmselt andnud autorile põh-just midagi ümber mõtestada. Võib-olla ainuke asi, mida ei ole seni eriliselt rõhu-tatud, on see, kui palju aega veetis Stalin Gruusias või mujal Musta mere äärsetes paleedes. Olles üsna palju lugenud Beria kohta, hämmastas mõneti see, kui tuge-vasti jätkab Montefiore juba Hruštšovi alustatud üdini negatiivse kangelase pildi maalimist ja kui kergekäeliselt heidab ta kõrvale kõik – tõsi, vahel mainides muu seisukoha olemasolu –, mis võiks Beriat paremas valguses näidata (selle lausega ei taha ma küll sugugi mõista anda, et Beria olnuks eriliselt valge lammas – ei, kindlasti oli ta süüdi mõrvarliku reĻiimi elluviimises).
See toob taas ette reality show’ imagi-naarse maailma. Tegelikult ei anna need ju teadmist, mis toimub väljaspool, vaid ainult seda, kuidas käituvad konkreetses olukorras konkreetsed inimesed. Me võime küll teada, et 1920. aastail “surm Chicagos ringi käis”, aga linna tegelikku õhkkonda ja eluolu ainult Al Capone’i lähikonna igapäevaseid koosviibimisi kirjeldades küll teada ei saa. Ja nii eeldab ka Montefiore päris põhjalikku eelnevat teadmist nii Stalini kui ka stalinliku reiimi kohta. Alles sellele pinnale tugi-nedes hakkab tema hiiglaslik materjal ladestuma ja paika loksuma.
Ilma selleta aga jääb pigem meelde see, et vahel jäi ka Stalin lakkamatutel öistel “neandertallaste tasemel poissmees-tepidudel” purju ja hakkas teisi tomatitega pilduma ning et Beria loopis Mikojani kübarat männikusse ning poetas tema kuuetaskusse pehmeid tomateid, mida siis oli nii mõnus katki litsuda. Kuigi jah, kindlasti võibki Montefiore raamatut lugeda kui lihtsalt huvitavat mineviku-heiastust. Lõppeks on see aeg ju ammu selja taga ja milleks ikka mineviku jubedusi meelde tuletada, kui seal oli ka palju lõbusat – olgu siis või veerand sajan-dit kuuendikku maakerast valitsenud gängi vahvad tegemised...
