Marek Lindmaa spordivõistlustel enam niisama ei istu

 (1)
Marek Lindmaa spordivõistlustel enam niisama ei istu
Ardo Kaljuvee

TV3 spordiuudiste toimetaja Marek Lindmaa (21) räägib Tiiu Laksile, kuidas ta teleajakirjanikuks sattus.

— Kuidas sa telesse sattusid?

— See juhtus suhteliselt kogemata. Ma olin parasjagu sõjaväes ja nägin seal kuulutust, et ETV otsib sporditoimetajat. Mõtlesin, et võiks ju proovida. Proovisingi ja sain umbes kolmandasse ringi, kus mulle aga viisakalt ära öeldi. Ja siis juhuse kaudu tuli TV3. Nad ütlesid, et mis sinna ETV-sse ikka minna, parem tulgu ma neile. Tegin esialgu suvel tööd ja hiljem sooviti, et jääksin edasi. Nii ta läks.

— Alguses töötasid siis ainult spordireporterina?

— Jah, põhimõtteliselt kaks aastat tagasi alustasin reporterina ja sel suvel lubati esimest korda ekraanile. Ma ei teagi, miks, võib-olla suvel oli vaja toimetajat, sest põhitöötajad olid puhkusel, ja ju siis arvati, et saan hakkama, ja ju vist siis sain, kui praegu ka veel lastakse ekraanil olla. (Naerab.)

— Kas esimene kord stuudios kaamerate ees oli hirmus ka?

— Kusjuures tegelikult ei olnud. Hirmus oli viis minutit enne minekut. Seisin ukse taga ja värisesin natuke. Aga kui sinna pingile istusin, siis rahunesin maha. Loomulikult väike ärevus oli sees, aga midagi sellist ei olnud, et ap… ap... (Teeb, nagu ei saaks sõna suust.)

— Sõnu ei ajanud sassi?

— Ei ajanud. Kusjuures kui ma stuudiost ära tulin, siis ausalt öeldes ei mäletanud küll, mis ma seal rääkisin. Aga hiljem istusin tooli peale maha ja mõtlesin, et kihvt, tahaks veel.

— Kas sa ennast teleekraanilt näinud ja vaadanud ka oled?

— Jah, alguses küll. Tegin saate ära ja siis vaatasin, mis ma järgmine kord paremini saaks teha. Alguses oli küll imestus: kas see olen tõesti mina seal teleris?

— Kas sulle meeldib rohkem olla reporter või toimetaja?

— Reporteritöö on tegelikult lihtsam. Sa lähed välja, teed oma loo valmis ja ei pea muu pärast muretsema, keskendud oma asjale. Aga kui oled toimetaja, siis tuled hommikul kell 11 kohale ja pead terve päeva kuni kella seitsmeni silmad lahti hoidma ning jälgima, kust mingi uudis tuleb. Liiga kerge töö oleks ka jama, seega toimetaja meeldib tegelikult rohkem olla.

— Mis sa arvad, kas spordiajakirjaniku eelduseks on see, et ta on ise kunagi sporti teinud?

— See aitab kindlasti kaasa. Aga samas on see nagu iga teise asjaga, et kui ühest asjast liiga palju tead, siis see hakkab lõpuks segama. Aga kui sa jällegi mitte midagi ei tea ja pole spordiga kokku puutunud, siis on väga raske midagi kirjutama hakata. Kõik sporditoimetajad siin on  olnud spordiga seotud, Kalev Kruus on mänginud korvpalli, Kristjan Kalkun võrkpalli, kõigil on spordipisik sees olnud. Ma ei kujuta ette, kuidas Sven Soiver hakkaks spordiuudiseid tegema. (Naerab.) See oli heaga öeldud.

— Kui sa ise ühe alaga tegeled, siis kas spordiuudiste toimetamisel eetilist probleemi ei teki?

— Kindlasti tekib, ma olen endagi juures seda tähele pannud, et seda, millega oled seotud, üritad ka esile tuua. Mõnes mõttes on see õige, et üritad oma ala propageerida, aga samas – kui sellega liiale lähed, siis on ka pahasti.

— Kas meie värske karate maailmameistri Marko Luhamaaga said ise loo teha?

— Jah, olin ise meistrivõistlustel kohal ja ka filmisin seda. Ma teadsin juba ammu, et sõidan sinna fännina niikuinii. Kusjuures natuke harjumatu on üldse tänapäeval istuda spordivõistlusel, kui tööd ei pea tegema.

— Kes on siiani olnud su lemmik-intervjueeritav?

— Hm, ma ei teagi. Indrek Pertelsoni on alati huvitav intervjueerida, paned mikrofoni suu ette ja mees lihtsalt räägib. Erki Noolega on samamoodi, kui ta närvis on. (Naerab.) Kõige karismaatilisem või kuulsam on võib-olla Petter Solberg, intervjueerisin teda, kui nad Eestis sõitmas käisid. Ta on väga heatujuline inimene. Aga noh, eks neid on teisigi, mul praegu ei tule rohkem meelde.

— Aga kui saaksid valida  maailmas mis tahes sportlase, keda intervjueerida, siis kes see oleks?

— Michael Schumacher. (Vastab kiirelt ja kõhklemata.)

— Mul pole siis vist mõtet küsida, mis spordiala sa ise kõige parema meelega jälgid.

— Tegelikult Michael Schumacher just sellepärast, et hakkasin teda fännama juba siis, kui väike poiss olin. Vormelit sai kunagi tõesti väga palju vaadatud, enam nii väga ei taha. Aga TOP 4 oleks karate, jalgpall, korvpall ja vormel.

Loe veel

— Nimeta teleajakirjaniku puhul üks oluline omadus, milleta hakkama ei saaks.

— Huumorisoon. Seda sellepärast, et ükskõik kui hästi sa ka midagi ei teeks, teles on ikka nii, et millegi eest saad alati pähe. Kui sul huumorisoont ei ole ja võtad kõike südamesse, mis sulle öeldakse, siis pikapeale tüütab see ära. See on suhteliselt närviline töö ja kui sa ei oska seda huumoriga võtta, siis ma usun, et põled kindlasti varsti läbi.

— Mille eest sina siis pähe oled saanud?

— Eks igaühel on omad momendid, omad lollused, mida on noores eas tehtud, aga nendest ma praegu rääkima ei hakkaks. (Naerab.)

— Millised ambitsioonid ja karjäärivalikud sul nooremana olid?

— Midagi konkreetset ei olnudki. Eks ma seostasin oma tulevikku spordiga. Olen viimased 13 aastat karatega tegelenud. Enne sõjaväge sai ka päris korralikult võistlustel käidud. Eks mu tulevik on siiamaani mingil määral spordiga seotud, seesama karateklubi ja treeneritöö ning TV3 ka. Aga kelleks ma väiksena saada tahtsin, seda ma ei mäleta. Eks kõik väikesed poisid tahavad politseinikuks või autojuhiks. Tegelikult ma just paar nädalat tagasi mõtlesin, et olen vist kogu elu mingil määral siia (televisiooni – T.L.) tahtnud saada. Mäletan, kuidas me vennaga väiksest peale saateid tegime, lindistasime ja olime raadio DJ-d.

— Sa mainisid, et oled ka treener.

— Jah, karatetreener. Mu trennis on nii väikseid lapsi, “pubekaid” kui ka suuremaid. Kindlat sihtgruppi küll ei ole, näiteks et ainult väiksed lapsed, väikeste lastega on raske. (Naerab.)

— Kui kaugele sa karatekana jõudsid?

— Eesti tippu päris ei jõudnud, olin pidevalt Eesti meistrivõistlustel teisel-kolmandal kohal. Seega meistritiitlit mul veel ei ole ja on, kuhu püüelda. Välisvõistlustel olen ka käinud ja seal on isegi natuke paremini läinud kui Eestis.

— Eesti tase on siis kõrgem kui maailma oma?

— (Naerab.) Ei, vahe on päris suur, aga eestlane tuli nüüd ju maailmameistriks.

— Mis sa tulevikus teha tahaksid?

— Ausalt öeldes ma ei tea. Mulle on praegu oluline see, et saaks ülikooli lõpetatud ja pärast seda vaatab, mis edasi saab. Mingid ambitsioonid on kindlasti olemas. Praegu ei taha ma aga nendele mõelda ja nendest rääkida ka tegelikult mitte. Eks paistab, mis elu toob.

— Kas sa tahaksid pärast ülikoolis rekreatsiooni eriala lõpetamist end selle alaga siduda?

— Selles ongi see suur küsimärk, et kas seon end eriala, televisiooni või treeneritööga. Võimalusi on praegu nii palju, et ma ei oska kuskilt kinni võtta. Võimalusi otsida on kergem kui valida. Praegu ütleks ma, et pigem ma end rekreatsiooniga ei seoks. Oma sissekäidud rada on siin TV3-s juba olemas, mingi aja võiks veel seda tallata.

Marek Lindmaa

•• Sündinud 2. augustil 1984

•• Õpib Tallinna ülikoolis rekreatsioonikorraldust

•• 2006. aastast Eesti shokotan-karate föderatsiooni peasekretär

•• 2004. aastast TV3 spordi- ja tavauudiste reporter, 2006. aasta suvest spordiuudiste toimetaja

•• 2000. aastast karateklubi Nüke abitreener, 2004. aastast treener

•• 1994. alustas karatega, 2005. aastal sai musta vöö.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare