MAREK TAMM: Kuidas õpetatakse koolis ajalugu?
Sügis on olnud äraütlemata tiine vaidlustest Eesti ajaloo üle. Rahvuslik ajaloomälu on end jälle jõuliselt ilmutanud ja häda neile, kes talle ette jäid. Selle ajaloovaidluse varjus nägid ilmavalgust kaks uut Eesti ajaloo õpikut, mille ülesandeks on pealekasvava põlvkonna ajaloopildi kujundamine. Esimese on kirjutanud Lauri Vahtre (kirjastus Ilo), teise Andres Adamson ja Toomas Karjahärm (kirjastus Argo). See ajendab vaatlema, kuidas õpetatakse Eesti ajalugu koolilastele. Kuidas kajastub kooliõpikutes meie konfliktne ajaloomälu? Mis on üleüldse kooli ajalooõpetuse sisu ja eesmärk?
Ajalooõpikute pilt minevikust jääb paljudele inimestele tõenäoliselt nende peamiseks minevikupildiks. “Meie käsitus teistest rahvastest ja seeläbi meist iseendist peegeldab ajalugu, mida meile õpetati lastena,” kirjutab nimekas prantsuse ajaloolane Marc Ferro oma raamatus “Kuidas jutustatakse lastele maailmas ajalugu” (Comment on raconte l’histoire aux enfants dans le monde entier, 1981).
Ferro raamat oli üks esimesi katseid analüüsida võrdlevalt ligemale paarikümne riigi ajalooõpetust, et näidata selle tihedat seotust kehtiva riigikorra ja rahvuslike eelarvamustega. Väga ilmekalt väljendub ajalooõpetuse meelevaldsus raamatu viimases peatükis, kus Ferro võrdleb seitsme riigi ajalooõpikute käsitlust ajaperioodist 1939–1945. Selle peatüki lugemine aitaks kahtlemata tõsta nende inimeste teadlikkust, kes rõhutavad Eesti eripärast käekäiku Teises maailmasõjas.
Ferro raamat võiks anda uurijatele inspiratsiooni Eesti ajalooõpikutes esitatud minevikupildi eritlemiseks. Seni on ajalooõpikute ja -õpetuse ajalugu pälvinud kahetsusväärselt vähe tähelepanu (nimetada saab K. Kotsari, H. Palametsa, M. Oja ja V. Sirgi lühikäsitlusi).
Meenutame kiirkorras, et algtaseme ajalooõpetus on Eestis võrdlemisi hiline nähtus, see jõudis koolidesse alates 19. sajandi keskpaigast ning pikka aega täitis ainsa ajalooõpiku ülesannet Põlva pastori Johann Georg Schwartzi 8-köitelise “Koli=ramatu” 7. jagu “Sündinud asjade juttustamine” (1858–1861). Omaette õppe-ainena ajalugu tollal veel koolides ei õpetatud, mistõttu teadmisi ajaloost koguti lugemistundides.
Iseseisva õppeainena hakati ajalugu õpetama uute kooliseaduste alusel, mis kehtestati Liivimaal 1874. aastal ja Eestimaal 1878. aastal. Vastne kooliseadus sõnastas ajalooõpetuse eesmärgi järgmiselt: “Inimeste elust ja selle muutumisest jumaliku juhataja kät ära tunda ja seal juures kooli lapsi kuulsa inimeste eesmärgide läbi wiisi päralikult waimu poolest ülendada ja kinnitada.”
Pärast Eesti Vabariigi loomist asuti välja töötama uusi ajaloo kooliprogramme, mis jõustusid 1921. aastal. Nendes nähti ajaloo õpetamise eesmärgina selliste kodanike kasvatamist, kes oma kohustusi tunnevad ja täidavad ning ei lase oma õigusi rikkuda. Põhjalikult vaeti ajalooõpetuse sisu ja olukorda 1923. aasta detsembris I üleriigilisel ajalooõpetajate kongressil. Seal esinenute seast tasub tsiteerida Peeter Tarveli sõnu: “Ajaloo õpetamise sihiks keskkoolis on: õpilasi lähemale viia inimlikule kultuurile, neid mineviku kaudu olevikku tuua, üldiste väärtuste hindamisele, üldinimlikule solidariteedile.”
Vahetult pärast Pätsi ja Laidoneri riigipööret asuti ümber hindama ka senist ajalooõpetuse sisu. 1934. aasta koolireformiga sätestati ajalooõpetuse ülesandeks rahvustunde ja isamaa-armastuse kasvatamine ning noortes riikliku meelsuse süvendamine. Seda suhtumist püüdsid arvesse võtta ka toonased ajalooõpikud. Teine maailmasõda paiskas kõige muu hulgas segi ka senise ajalooõpetuse.
Sõjajärgseid arusaamasid ajalooõpetuse sisust võtab hästi kokku 1960. aasta EKP Keskkomitee ja ENSV Ministrite Nõukogu määrus nr 189 “Ajaloo õpetamisest Eesti NSV koolides”, mille järgi tuli ajaloo õpetamisel paljastada kodanlikku natsionalismi, õpilastes kasvatada poliitilist valvsust, edendada Nõukogude rahvaste sõprust jne.
Kui jõuame nüüd ringiga tagasi tänapäeva, siis praegust ajalooõpetust reglementeerib Vabariigi Valitsuse 25. jaanuari 2002. a määruse nr 56 “Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava” lisa 16. Selles kirjutatakse: “Gümnaasiumis peab õpetus olema probleemikeskne, et vältida põhikoolis õpitu pelka kordamist. [...] Õppetegevustes suunatakse arutluse ja analüüsi kaudu seoste loomisele ja järelduste tegemisele, isikliku suhtumise kujundamisele ja sellele argumenteeritud põhjenduste leidmisele. Kriitilise mõtlemise kujundamiseks on soovitatav käsitleda erinevaid õppematerjale, mis annavad ajaloosündmusele hinnangu erinevast seisukohast lähtuvalt.”
Kui nende suuniste valguses vaadelda praegu gümnaasiumis käibivaid ajalooõpikuid, siis tuleb tunnistada, et midagi sellist me nendes ei leia. Mõlemad eespool nimetatud uued Eesti ajaloo õpikud on oma ülesehituselt jutustusekesksed raamatud, pigem lugemikud kui õpikud, mis vestavad meile enam-vähem ühte ja sedasama lugu esimeste asukate saabumisest Eesti alale kuni tingliku lõpp-punktini – Adamsonil ja Karjahärmil on selleks 1994. aasta, Vahtrel 2004. aasta. Hinnates kõrgelt autorite sünteesivõimet ja jutustamisannet, julgen ma ometi kahelda nende õpikute didaktilises väärtuses. Ma pole sugugi kindel, kas ajalooõpetajad ja õpilased soovivad endale abivahenditeks selliseid ladusaid juturaamatuid, kus on vähe lahtisi otsi, tähelepanu juhtimist erinevatele tõlgendusvõimalustele, tsitaate mitmetest allikatest. Rääkimata mineviku visuaalse külje läbimõeldud esitlusest.
Kummaski õpikus ei peatuta pikemalt ka meie ajaloomälu konfliktsetel episoodidel, ei avata võimalikke vaatenurki näiteks Pätsi reiimile, Teise maailmasõja sündmustele, taasiseseisvumisprotsessile. Pärast viimaste aastate vaidlusi holokausti ümber on kummastav tõdeda, et kumbki õpik ei pea vajalikuks käsitleda Eesti juutide tapmist Saksa okupatsiooni ajal. Vahtre mainib möödaminnes, et “tapeti kõik kätte saadud juudid ja mustlased”, täpsustamata, kui palju ja kelle poolt. Adamson ja Karjahärm jäävad sama üldsõnaliseks, kirjutades, et “peaaegu kõik Eestisse jäänud juudid ja mustlased hukati”, lisades eksitavalt ja veidras toonis, et “tegelikeks mõrtsukateks olid kahjuks sageli eestlastest mehepojad”. Arvestades holokausti teema jätkuvat olulisust Euroopas tundub mõistlik varustada koolilapsed selles küsimuses täpsete andmetega, seda enam, et need on täna-päeval hõlpsalt kättesaadavad (vt nt Vikerkaar, 2001/8–9).
Teistsugust arusaama ajalooõpetusest esindab 2000. aastal rahvusvahelise ajalooõpetajate ühenduse EUROCLIO eestvõttel valminud ajalooõpetaja käsiraamat “Tagasivaade minevikku – erinevad vaatenurgad”. Selle käsiraamatu sissejuhatus, mille on kirjutanud rahvusvaheliste ekspertide grupp, võtab suurepäraselt kokku selle, milline võiks välja näha ajalooõpetuse sisu 21. sajandi koolis. Käsiraamatu kaks näidispeatükki 20. sajandi ajaloost näitavad ilmekalt, kuidas on võimalik ajalooõpetust muuta refleksiivseks ja huvitavaks. Kui aga lugeda praegu koolides kasutusel olevaid ajalooõpikuid, siis jääb küll mulje, et käsiraamatus visandatud ajalooõpetusest oleme veel aastakümnete kaugusel.
