MARGIT TÕNSON: Kibestunud küüniku kõrvalpilk võitlustandrile
##Esimene eestindus juba kümmekond aastat palju kõneainet pakkunud prantslaselt, kelle meediatuntusele on kaasa aidanud ka kohtuprotsess islamiorganisatsioonidega. Nimelt käsitleb ta oma viimasesromaanis “Platvorm” (Platform, 2001) talle omase armutu aususega islami äärmuslikkust ja seksiturismi Aasias.
Houellebecqi esimene romaan “Võitlusvälja laienemine” on minajutustus ja sellele minategelasele pole keeruline külge pookida autobiograafilisust. Seda pole kirjanik kunagi ka eitanud, vastupidi, järgmistes teostes sipleb liberaalse kapitalismi ja liberaalse seksuaalsuse masendavas maailmas juba Micheli-nimeline vaatleja. Just nimelt vaatleja, “elav enesetapja”, kes kulgeb pidevalt süvenevas depressioonis, tundmata mingitki ühtsust selle külma, egoistliku ja tõrjuva maailmaga. Kunagi oli tal ka “elu”, isegi “lapsepõlv”
Minategelane on keskastme ametnik, analüütik-programmeerija, kelle sissetulek “tagab talle juba päris korraliku ostuvõime”. Ta on “konkurentsivõimeline”, aga tal pole tahtmist seda olla. Ta lävib inimestega, kes on temast kordi haledamad, täiesti lootusetud nii ühiskondlikus kui ka seksuaalelus, ning “psühhoanalüüsis” käinud naiste suhtes on tal konkreetne arvamus – neid peab ta egomaniakkideks, kes rammivad läbi elu Lacani lause toel: mida vastikum te olete, seda parem.
Miks Houellebecqi tekst nii korda läheb, olgu siis heas või halvas mõttes? Asi on silmakirjalikkuses, mida elu meile pidevalt õpetab. Ja mida meile ainuvõmaliku religioonina serveerib. See, mida “keegi tegelikult mõtleb”, ei huvita, vastupidi, see hirmutab, ning tõerääkija koht on hullumajas. Ja kui Houellebecq küünilise alatooniga kõik lagedale laob, mida ta mõtleb, on reaktsioon tagatud. Ausus on meie aja suurim patt, tõe väljaütlemine andestamatu ebaviisakus ja ülbus. Eluga hakkama saamine on normatiiv, milles ei tohi kahelda, sest see on kahjulik liberaalsele kapitalismile. Urbaniseerunud üksiklaste eluviis – ühest öösuhtest teise, pohmellist pohmelli – viib ideaalide tuhmumiseni, äratundmiseni armastuse ja läheduse võimatusest. Aga olge nii kenad ning hoidke oma depressioon enda teada, ja poosetage palju jaksate. “Ameerika psühho”, “Kaklusklubi” ja muud niisugused moodsa inimese sisetühjuse traagikad on “Võitlusvälja laienemise“ mõttekaaslased.
Lk 101 võib lugeda “tänapäeva inimese” määratlust: “Pärast toimekat päeva seavad nad end sisse soliidse disainiga sügaval diivanil (Steiner, Roset, Cinna). Dzässiviisi saatel imetlevad nad oma Dhurries’ vaiba mustreid, rõõmsaid tapetseeritud seinu (Patric Frey). Ägedaks matsiks valmis käterätikud ootavad neid vannitoas (Yves Saint Laurent, Ted Lapidus).” Kolmas aastatuhat tõotab tulla tore.
