MARGOT VISNAP: Nad Vastasid…

Idee anda välja raamat ajakirjas Teater.Muusika.Kino ilmunud intervjuudest on küdenud aastaid. Valminud teost võib julgelt nimetada kultuurilooliseks dokumendiks.

##Algselt tundus ajakirja Teater.Muusika.Kino intervjuude eraldi kaante vahele korjamine ühe lisaväärtuse, veidi kunstliku aksessuaari tekitamisena, et ajakirjavihule, mille tiraaž oli toona, 90. aastate lõpus kahanenud vist kolme-nelja tuhande kanti, lihtsalt rohkem tähelepanu tõmmata. Et vaadake, me oleme ikka olemas! Kuigi eks eesmärke oli tollal teisigi: väärtustada ja esile tõsta intervjuužanri, mis oma unikaalsusega (pean silmas süvenemisastet ja lugude mahtu) vist lähebki eesti ajakirjanduse ajalukku.

Aga samal ajal oli kogumiku algatus-grupil soov anda tollasele ajakirjandusele sajandivahetuse eel märku, kui vähe, pealiskaudselt ja lapsajakirjanduslikult meie kultuuri tippudega leheveergudel ja helendavatel ekraanidel ümber käiakse. Tookord oli, eriti päevaajakirjanduses, esil (eks mõistetavail põhjusil – kõike oli vaja müüa!) soov meie kultuuritippudele-loojatele külge pookida skandaalihõngulisi, human interest’i toitvaid aspekte. Ja eks loojad tulid sageli meedia soovidele ka vastu. Kehtis ju tookord (eks mõneti praegugi) reegel: “Kui sind ei ole meedias, siis pole sind olemas!” Nii mõnedki loojad olid “pildile jäädvustumise” nimel valmis vastama küsimustele: milliseid sukkpükse te kannate, kuidas näevad välja teie pannkoogilõhnalised pühapäevahommikud jne.

Nüüd on aasta 2005 ja ajakirjanduses mõndagi muutunud, ka paremuse poole, kuigi kultuuriajakirjanduse latt võiks praegugi kõrgemal olla. Ühelt poolt on küll jäänud püsima kollase ajakirjanduse armastus ja huvi Eesti teatraalide-muusikute-filmirežissööride eraelus sebimise vastu. Ent taas on julgetud hakata usutlema meie kultuuriloojaid ja vahendama nende isiklikke mõtteid, mitte ajakirjaniku enese serveeringuid olemuslugudes stiilis “möönis Elmo Nüganen”, “muigas Priit Pärn” jne.

Kapitaalne koguteos

Aga tagasi TMK vastüllitatud kogumiku “Vastab…” juurde. Erinevail põhjusil tehti seda raamatut ligi viis aastat. Vahepeal jäi projekt soiku. Küllap oli ka kahtlusi, vahetusid toimetajad ning asi lihtsalt venis, venis ja venis. Mõni kuri ja kärsitu kirjastaja oleks projekti ammu kalevi alla pannud. Olles ise rohkem kui viis aastat tagasi ajakirja teatritoimetajana idee sünni, tollaste valikute ja toimetamisprotsessi juures, küsisin nüüd kahtlevalt, kuuldes, et raamat on lõpuks siiski kaante vahele saanud, et kellele see “hapuksläinud” idee aastal 2005 üldse veel huvi pakub. Valmib üks taastrükk vanadest intervjuudest, mis tõenäoliselt raamatupoodide lae alla pressitud riiuleil tolmu koguma hakkab.

Ometigi – üllatus, üllatus – on raamatu pikaleveninud sünniprotsessist saanud hoopis kogumiku voorus ja tugevus. Valminud on kapitaalne koguteos, mis võtab kokku ühe ajastu eesti kultuurielu, mahutades 20 aasta jooksul kirjasõnasse talletatud eesti kultuuri tippude autentseid mõtteid, osakest nende elust ja loomingust.

Esimene “Vastab…” ilmus TMK-s 1983. aasta jaanuaris, vastajaks Gustav Ernesaks. Laulutaadi intervjuud siinses raamatus küll pole. Viimane kogumikku jõudnud intervjuu pärineb aastast 2004. Raamatut lugedes libiseb silme eest mööda meie kultuurilugu alates sügavast breĻnevlikust nõuka-ajast kuni perestroikaõhina tormilisest tempost kantuna taastatud Eesti Vabariigini. Enamgi veel: paljude vanema põlve vastajate eluloolised mälestused viivad tagasi möödunud sajandi algusse. Seega on pea 900-leheküljelise raamatu kaante vahele mahtunud sajandijagu kultuurimälestusi ja -mõtteid.

Kui algselt oli kavas kogumikku panna umbes 20–25 loojaintervjuud, siis nüüd on kaante vahele mahutatud 54 usutlust. Nii et pikaleveninud toimetamisprotsess on andnud teosele veel ühe lisaväärtuse: mõõtmatult avardunud kultuuriruumi. Kes teab, kas viimased toimetajad Madis Kolk ja Piret Kruuspere ise seda adusidki, et usutlejate ringi laiendades suureneb teose üldistusjõud ja omandab tänases kontekstis hoopis teistsuguse mõjuvälja. Ühest küljest on see raamat justkui käestlibisenud aeg ja inimesed (subjektiivne ajalugu), teisalt on jäädvustatud midagi hindamatut, mida enam eesti kultuurilt ja lugejalt võtta ei saa.

Ja seda tegelikult justkui elavas esituses. Tegu pole ju tüüpiliste “küsin-vastan” intervjuudega. Üpris sageli, eriti kui küsijaks oli intervjueeritava kolleeg, sõber või mõttekaaslane, kujunesid intervjuud võrdväärsete partnerite, kahe põneva isiksuse dialoogiks. Nüüd, neid tekste tagantjärele üle lugedes, tõrgub miski neid lihtsalt tekstideks nimetama: vastajale antud aeg ja vabadus olla tema ise loovad kummalise atmosfääri, otsekui taaselustuks kord räägitu ja vestlus elab ikka veel oma elu edasi. Siin ja praegu.

Loomulikult võiks minna raamatukokku vanu TMK-sid lugema (milline kohutav trükikvaliteet 80. aastate alguses oli!), sest küllap pakub tollaste ajakirjade (üle)lugemine omaette nostalgilise naudingu. Ent käesolev kooslus, millele võiks kindlasti järg tulla, sest TMK rubriigis “Vastab…” on ilmunud üle 250 intervjuu, mõjub kummalisel moel tänase Eesti kontekstis isegi väärtuslikumana kui omaaegsed intervjuud tollases ajas. See on justkui meeldetuletus inimestest, keda enam pole, kelle oleme eesti kultuurist kaotanud (Kaarel Ird, Grigori Kromanov, Jüri Krjukov, Lepo Sumera, Ilmar Laaban, Juhan Viiding, Peeter Lilje, Jüri Järvet, Karin Kask jt). See on justkui meeldetuletus eetikast, väärtushinnangutest, missioonitundest, looja süvenemistahtest ja -oskusest ning lihtsalt elamise viisist, millest tänases päevas ilma oleme jäänud või meeletu elutempo käigus, ostan-müün-vahetan maailmas hoopis unustanud, kergemeelselt kõrvale heitnud.

Tohutu eeltöö

Kogumikku rikastavad iga intervjuu lõppu lisatud kommentaarid ja vastajate biograafiad. Seega on raamatul ka teatmeteoslik väärtus, millest on kõige rohkem kasu vast noorel lugejal. Kommentaarid aitavad paremini mõista tollast konteksti, milles vestlused sündisid.

Eespool mainitud intervjuude unikaalsust selgitab iga vestluse sünd, valmimis-protsess. Pea kõik toonased intervjuud sündisid vähemalt paari-kolme kohtumise põhjal, korraga räägiti enamasti ikka kolm-neli tundi järjest. Seega oli eeltöö praeguse ajakirjandusliku kiirtempoga võrreldes uskumatult põhjalik. Mõnikord võis 10–15-leheküljelise intervjuu aluseks olla sada ja enamgi lehekülge litereeritud teksti. Et vastajal oli alati õigus oma tekste üle vaadata, täiendada, läbi kirjutada (see oli tollal vääramatu reegel), siis kujunes ühe intervjuu tegemine tegelikult küsija ja vastaja koosloominguks ja ühistööks, mis võis kesta kuid.

Arvestades seda, et paljudki kaante vahele jõudnud intervjuud on tehtud sügaval nõuka-ajal ja lugusid avaldamiskõlbulikuks toimetades töötasid usinalt nii vilgas tsensor kui ka enesetsensuur (milleks kurje vaime ehk tsensoreid välja kutsuda?!), on pööraselt kahju, et tollased litereeringud ja helisalvestised pole tõenäoliselt tänaseks enamasti säilinud. Üks õilis pisiasi lisaks: mingist hetkest alates maksis ajakiri TMK honorari ka intervjueeritavale ja loodetavasti on see ilus traditsioon tänini säilinud.

Väljajäänud mälestused

Neid omaaegseid loomingulisi kohtumisi silmas pidades on kahju ühest ununenud või luhtaläinud ideest, mis kogumiku idee sündides korraks õhus hõljus. Nimelt mõtlesime kogumikku valitud intervjuudele lisada ka ajakirjanike-toimetajate-küsijate mälestuslaastud tollastest kohtumistest. Eriti põnevad oleksid need olnud inimeste puhul, kes meie hulgast tänaseks lahkunud on. Vikatimees on võtnud meilt ka neid, kes tookord olid küsija rollis. Aga kuhugi juba tollal kiirustavasse ellu see hea idee haihtus. Kindlasti lisanuksid need mälestuslaastud praegusele kogumikule veel ühe mõõtme ja toonuksid ajastut lugejale elavamal moel lähemale.

Mäletan enesegi kogemustest näiteks kohtumisi Heino Mandriga. Kui meie intervjuu juba praktiliselt trükivalmis oli, kutsus ta mind, tookord arglikku ja noorukest toimetajahakatist oma koju, serveeris kohvi ja tõi, silmis kavalalt kelmikas pilk, teisest toast konjakipudeli, valas imepisikesed pitsid täis ning asus meenutama: lugusid arreteerimisest, vangilaagrist, raskustest pärast Venemaalt naasmist uuesti teatrisse tööle saamisega. Diktofon ei töötanud, kõik pidi jääma ainult kuulaja teada ja mällu. Trükki ei jõudnud neist meenutustest loomulikult silpigi.

Meenub ka koostöö teatriteadlase Karin Kasega, kellega suhtlemine on mällu sööbinud ühe pika ja lõppematu jutuajamisena ning lugematute kohtumistena. Tollal juba hiiliva Alzheimeri tõvega toime tulla püüdev teatrikorüfee (kuigi ta mõte oli endiselt vilgas) astus ikka ja jälle teatriosakonna toimetuse uksest sisse, leides end küsimas: “Margot, öelge palun, miks ma siia tulin?” Intervjuu Kariniga oli meil ammu valmis ja teel trükikoja poole. Usun, et selliseid inimlikke mälestuslaaste oleks olnud jagada paljudel tollastel toimetajatel. Kui TMK peaks üllitama kogumiku teise osa, võiks sellegi idee ellu viia. Kui veel mäletatakse ja on mäletajaid.