Margus Hernits: suurhalli jääl läheb põnevaks


Margus Hernits: suurhalli jääl läheb põnevaks
Terje Lepp

Järgmisel nädalal Tallinnas toimuvate uisutamise Euroopa meistrivõistluste peakorraldaja Margus Hernits tunnistab, et uisutamises on kümne aastaga palju muutunud ja kohtunike erapoolik soosing, mis peaks uue süsteemi järgi välistatud olema, on sportlasele kõige jubedam tunne üldse.

Tallinnas suurhallis nädal enne võistluste algust tellingutega mässavate dressides töömeeste keskel mõjub mantlis ja kohvriga Eesti uisuliidu asepresident Margus Hernits nagu võõrkeha, kuigi varsti tekkiva jääga pole keegi temast paremini kursis ja liiati on tema kõige toimuva taga.

Teisipäeval algava uisutamise EM-i peakorraldajana tunnistab ta, et nii edukas piletimüük oli mõnevõrra isegi üllatus. „Eestis on väga palju inimesi, kes on nagu salafännid – vaatavad võistlusi ja on kõigega kursis, aga keegi neist midagi ei tea,” paljastab Hernits ja lisab siiski, et nad olid veendunud: piletimüük jääb läbikukkumisest kaugele.

Iluuisutamine on vägagi teleala, rõhutab Hernits – enamik vaatajaid elab piruettidele kaasa ikka televiisori ees ja korraldajad ei tahaks mitte kuidagi näha sama kurba telepilti nagu kaks aastat tagasi Zagrebi võistlustel, kus tribüünid olid tühjad.

Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda mõnevõrra paradoksaalne, et uisutamise EM toimub linnas, kus on vaid kaks jäähalli ja nendegagi on probleeme, kinnitab Hernits, et uisuringkondades ei ole Eesti olemasolu kellelegi üllatuseks. („Lisaks, 2008. aastal toimus EM üldse soojas Horvaatias,” pareerib ta.)

„Kõik teavad, et me oleme olemas ja oleme juba pikemat aega uisumaailmas esindatud, et meil on sportlased, treenerid ja ametnikud – oleme iga rea peal olemas,” räägib Hernits, kes esindas ju veel üsna hiljuti ise Eestit iluuisutajana. „Teatud ringkondades on Eesti ikka teatud määral uisumaa. Uisutamise alla käib neli ala ja me oleme üks väheseid maid, kes on meistrivõistlustel esindatud kõigil aladel.”

Uisumaa tuntust ei aita suurendada mitte ainult sportlaste tegevus jääl, vaid ka ametnike tegevus jääovaali ümber. Kui suurriigid võivad suurvõistluste korraldamise õigusi lihtsamalt saada, siis väiksematel maadel peab Hernitsa sõnul olema midagi ette näidata. Eestil on tema arvates ette näidata edukalt korraldatud juunioride GP etapid.

Hernits ise on ovaali ääres varbaid külmetanud mitme suurvõistluse meeste sõitude tehnilises paneelis. Hernitsale on tuttav ka teine pool – ta aitas korraldada mullust Helsingi EM-i ja aasta varem Göteborgis toimunud MM-i.

„See oli mulle väga hea ja vajalik kogemus, ma arvan, et tänu sellele on asjad siin läinud palju lihtsamalt ja paremini,” tunnistab Hernits ja noogutab napilt, kuid kindlalt – mõnes mõttes tuleb Tallinna EM tõesti parem kui Helsingi oma. Korraldaja möönab siiski, et suurhalliga on see häda, et hoone on natuke liiga väike. Jääovaal (30 korda 60 meetrit) võtab enda alla pea kogu halli põranda ning võistlejad peavad tegema viimased soojendushüpped halli taha püstitatud telgis.

Ehitage rohkem jäähalle

Ehk annab EM tõuke Tallinna jäähallide olukorra parandamiseks, loodab Ernits võistlustest tulu tõusvat. Praegu on iluuisutajate olukord tema hinnangul päris raske, eriti just pärast linnahalli jäähalli kinnipanekut.

„Eks Tallinna EM tõstab tervikuna ala populaarsust,” usub Hernits. „Inimesed hakkavad uisutamisega rohkem tegelema, mis omakorda suurendab hallide ehitamise vajadust. See on tõesti koht, kust pigistab kõige rohkem.”

Ent Hernits tunnistab ka, et tegemist on surnud ringiga. Kui jäätund maksab 2000 krooni, siis pole võimalik osta aega nii palju, kui vaja oleks, mis tähendab omakorda, et võimalikud tulevased iluuisutajad ei saa harjutada nii palju, kui neile hea oleks. Järelkasvus tulebki Hernitsa sõnul varsti väike lünk.

Õigupoolest on juba praegu Eesti meistrivõistlustel seis üsna kurb. Kui 2006. ja 2007. aastal ei peetud meeste arvestuses võistlusigi, siis viimased kolm aastat on esikoha pälvinud Viktor Romanenkov olnud ainuke võistleja. Umbes sama seis on ka paarissõidus ja jäätantsus.

Vaatamata sellele on Hernits lootusrikas ning ootab noori ja andekaid uisutajaid, kuigi peab tunnistama, et sellele spordialale päris üleöö ei tulda. „See ei ole nagu 3000 meetri jooks, kuhu tuleb mees Kenyast paljajalu ja võidab,” läheb kolmeaastaselt alaga tegelema hakanud Hernits hasarti.

Loe veel

Euroopas on jäähallid enamjaolt munitsipaalomandis. Ka Eestis on paljud linnad olnud huvitatud hallide rajamisest. Miks neid siis ikka nii vähe on? „Võib-olla jääb kindlusest puudu, kaheldakse, kas see on ikka õige otsus,” põhjendab Hernits. „Aga kui inimesed koputaksid rohkem uksele ja ütleksid, et see on õige otsus ja halle on vaja, kui seda spordiala üleüldse rohkem hinnataks, siis me jõuaks ükskord ka nende rajamiseni.”

Uisuliit kiidab alati takka, kui halli rajamise mõte kellelegi pähe kargab, kuid kuna kõik alaliidud on oma asja eest väljas, pole ainult vedajate toetusest kasu. Hernits mäletab, et küsimuse alla on seatud isegi see, kas uisutamine on Eestile sobiv ala. „No kuidas siis ei ole? Loomulikult on!” ilmutab uisuliidu asepresident raudset loogikat. „See on talveala ja me oleme põhjamaa!” Hernits toob võrdluseks kaks naabrit: Lätis on umbes 25 jäähalli, Soomes veel kümme korda rohkem.

Kui jalgpalli on alati parem mängida koduväljakul, siis ka jääovaali puhul kehtib teatud koduväljaku eelis, arvab Hernits. „See ei ole küll teab mis suur, aga see mõjub sportlasele väga, kui ta astub jääle ja tunneb tuge – et need inimesed on seal tema jaoks ja toetavad teda,” seletab mitmel suurvõistlusel sõitnud mees. „Mitte et, kui ta jääle astub, siis tõuseb enamik publikut püsti ja läheb hot dog’i ostma.”

Hernits teab omast kogemusest, et kuigi kava sooritamise ajal sportlane väga palju ei näe ega kuule, annavad need hetked, kui element hästi välja kukub ja saal sellega kaasa tuleb, jõudu juurde. „Ja loomulikult mõjutab publiku reaktsioon natuke kohtunike paneeli,” räägib ta. „Mitte palju, aga ikka. Kui rahvas kaasa rõkkab, siis kuidas sa paned halva hinde? See on osa kohtunike tööst.”

Hernits toob Eesti uisutajate toetajad taas maa peale, kui tunnistab, et päris kümnendalt kohalt kolmandale või pronksilt kullale rahva tugi kohtunike hindeid ei upita. „Ma ei taha väita, et kui eelmise aasta EM oleks toimunud Helsingi asemel Berliinis, poleks soomlane võitnud,” selgitab ta.

Intriigiderohkel alal on uus hindamissüsteem võistlust Hernitsa arvates kindlasti objektiivsemaks teinud, kuigi kohtunike töö juurde jääb alati teatav annus subjektiivsust. „Kui enne anti üks hinne kogu esituse peale, siis nüüd on see jagatud viieks,” räägib ta. „Kohtunik peaks idee järgi jälgima üheaegselt nii ühte, teist kui ka kolmandat ja neljandat ja viiendat asja.”

Ent süsteem on veel üsna uus ning ükski süsteem ei saa sel alal kunagi täiuslikuks. „Seda ala ei saa kunagi teha absoluutselt mõõdetavaks. Alati jääb väike subjektiivsus sisse.” Ent Hernits usub, et sellist skandaali nagu 2002. aastal Salk Lake Citys – Prantsuse kohtunikku survestati Vene paari poolt hääletama, mistõttu võitjaks ennustatud Kanada paar kaotas – enam ei tule.

Hernitsa sõnul pole Tallinnas valmistutud hääletusskandaalideks, sest see on rahvusvahelise uisuliidu rida. „Meie ehitame auto ja nemad sõidavad sellega,” seletab ta.

Koht pole tähtsaim

Hernits mäletab oma sportlaseajast kordi, kui ta tundis, et oleks võinud ikka paar kohta kõrgemale jõuda või et mõnel suurriigil oli kohtunike silmis eelis. „Aga tagantjärele mõeldes ei ole sellel väga suurt vahet, oled sa Euroopas 11. või 13. kohal,” on ta heatujuline. Ta usub, et tema eelis oli pikka aega avalikkuse ees olemine. „Minuga nagu harjuti selle aja peale ära, harjuti, et ma olen olemas,” märgib ta ja lisab, et sportlase tuntus oli vana süsteemi juures väga oluline. Samal ajal arvab ta, et talle oleks uus hindamissüsteem väga hästi sobinud, kahju, et see nii hilja tuli.

„Kui sportlased hästi esinevad, siis koht ei olegi neile tegelikult nii oluline, vähemalt minu jaoks oli olulisem hästi sõita,” meenutab mitmekordne Eesti meister. „Kui ma hästi sõitsin, siis olin veel kolm päeva hiljem naerunäoga, vaatamata sellele, mis koha ma sain. Muidugi, kesised hinded tõmbavad head meelt natuke alla, aga samas olen ühe korra tundnud, kuidas kohtunikud mind ebaõiglaselt soosisid. Ja ma pean ütlema, et see oli üks jubedamaid tundeid üldse! Käia ringi ja teada, et kõik inimesed saavad aru, et sa tegelikult ehk ei väärinud seda kohta. See on kõige hullem, mis võib juhtuda.”

Hernitsa sõnul on uus hindamissüsteem (võeti kasutusele 2004. aastal ja tehti kõigile rahvusvahelistele võistlustele kohustuslikuks 2006. aastal) toonud kaasa palju muutusi.

„Kaks aastat järjest on meeste üksiksõidu maailmameister ilma neljakordse hüppeta. Seda pole varem juhtunud,” toob ta näiteks. „Samas, kui vaadata seda, mis toimub hüpete vahepeal, siis ei saa praegust ja kümne aasta tagust aega üldse võrrelda. Kümme aastat tagasi oli see ikka selline võtan-hoogu-valmistun-ja-hüppan-spordiala, nüüd aga on kavad võimalikult terviklikuks põimitud, sellist hoovõttu ei ole kuskil. See aga teeb kava tervikuna raskeks ja enam ei jagu näiteks neljastele hüpetele jõudu.”

Vaatamata sellele usub Hernits, et tänavu võidetakse meeste üksiksõit ikkagi neljakordse hüppega.

Samuti toob ta esile, et jäätants on muutunud väga tehniliseks, eriti jalgade tasemel, jää peal. Ning veel on sinna tulnud juurde akrobaatilisi elemente, nagu ka paaristantsu. „Paaridel ei piisa enam üliheast väljendusest, midagi peab ikka oskama ka,” viitab ta paarisuisutamise säravatele nägudele ja väljasirutatud sõrmeotstele.

Meie suur lootus Jelena Glebova on tunnistanud, et võtab kava koostamisel alati matemaatika appi, et vaadata, mis annab rohkem punkte, mis vähem. Jaapanlanna Mao Asada pidi ka kõva matemaatik olema. Hernitsa sõnul tuleneb iluuisutajate matemaatikalembus sellest, et uisutaja peab oma elemendid valima selle järgi, millised punktid ta nende eest kokku saab. „Kui sa vanasti tegid natuke keerulisemaid asju, siis võib-olla keegi pani tähele. Nüüd sa aga saad selle eest konkreetselt punkte,” seletab ta. „Nii ongi õiglane.”

Samal ajal võib ka juhtuda, et uisutaja läheb liiga paljut püüdma, väsib poole peal, terve kava on poolik ja tase langeb.

Rahvusvahelise kohtunikuna on Hernits täheldanud, et kavad on läinud tõsisemaks ja professionaalsemaks. „Mul on kahju sellest, et mehed sõidavad viimasel ajal väga palju klassikalise muusika peale, mis on veidi igavavõitu. Ma tahaks midagi erilist, mitte jälle „Pähklipurejat” ja „Carmenit”,” räägib ta oma eelistustest. Näiteks Daisuke Takahashi (tema käes on punktisumma rekord juba mõnda aega) üle-eelmise aasta kava, kus niigi oskusliku jaapani uisutaja originaalkava oli tehtud hiphopi stiilis. „Mitte et ma oleks eriline hiphopi austaja, aga ta oli seda New Yorgis õppinud ja see oli tõsiselt hea,” meenutab Hernits. Mis tal viga rääkida, tegev­uisutaja Hernitsa enda üks lühikava oli tehtud punkbändi The Offspring muusikale.

Aga klassika on alati kindel valik, mistõttu kasutatakse seda palju, eriti naiste üksiksõidus.

Võisteldakse täie jõuga

Hernits ei välista, et suurhalli jääl pakutakse seekord midagi erilist, ent kindel on, et klassikat tuleb palju. Seda on tänavu lihtsalt rohkem. Ta spekuleerib, et asi võib olla olümpiahooajas, mil võistlejad lähevad ikka rohkem kindla peale välja. Seda aga pole uisutamises Hernitsa kinnitusel küll kunagi, et end olümpia jaoks hoitaks ja enne kuskil täie jõu ja pühendumisega ei võisteldaks. „Kui sind Euroopa meistrivõistlustel ei olnud, siis sind nagu poleks olemas olnud,” selgitab ta.

Hernits meenutab, et sportlasena polnud tal aimugi, mis toimub võistluste taga – mida tähendab tiitlivõistluse korraldamine. „Minu jaoks oli päris suur avastus, mis siin taga tegelikult toimub. See on päris müstiline,” tunnistab ta.

Ta mäletab, kuidas vanasti mindi võistlustele ikka pooleteiseks nädalaks – tehti trenni, suheldi ja võisteldi. Nüüd aga tehakse sõit ära ja minnakse minema. Ka Tallinnas toimuvale EM-ile tulevate staaride puhul peab alles vaatama, kes millal tuleb ja kes jätab tulemata – nad ju saabuvad üsna viimasel minutil. „Paljud on lubanud tulla,” kinnitab Hernits, kes usub, et eelmisel aastal Helsingis kohal olnud tulevad nagunii, aga on ka mitmeid „kammbäkitajaid”. „Ma arvan, et läheb põnevaks.”

Kes ta on?

Margus Hernits

Eesti uisuliidu asepresident, endine iluuisutaja

Sündis 2. oktoobril

1976 Tallinnas

Vabaabielus, poeg

Uisutaja

•• 1994 Lillehammeri olümpiamängude 25. koht

•• 1996 Sofia Euroopa meistrivõistluste 22. koht

•• 1998 Milano Euroopa meistrivõistluste 16. koht

•• 1998 Nagano olümpiamängude meesüksiksõidu 20. koht

•• 1998 Minneapolise maailmameistrivõistluste 18. koht

•• 1999 Praha Euroopa meistrivõistluste 16. koht

•• 1999 Helsingi maailmameistrivõistluste 19. koht

•• 2000 Viini Euroopa meistrivõistluste 13. koht

•• 2002 Lausanne’i Euroopa meistrivõistluste 15. koht

•• 2002 Salt Lake City olümpiamängude meesüksiksõidu 27. koht

•• 1996–2000, 2001 Eesti meister meesüksiksõidus

Ametnik

•• 2002 Concordia ülikool, rahvusvaheline ärijuhtimine

•• Pooleli magistriõpe EBS-is, ärikonsultatsioon

•• 2003–2009 OÜ Energiasäästubüroo juht

•• On olnud tehniline spetsialist näiteks 2007. aasta Tokio MM-il ja uisutamise Nelja Kontinendi meistrivõistlustel

•• Osalenud iluuisutamise 2008. aasta Göteborgi MM-i ja 2009. aasta Helsingi EM-i korraldamises

•• Eesti uisuliidu asepresident

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare