Mari Kalkun: folgis tuleb leida oma kiiks

Eesti folgile uue näo andnud Mari Kalkun ei saabugi VHK Muusikamaja kohvikusse intervjuule kõigi Eesti pärimusmuusikute Mekast Viljandist. Üllatus-üllatus, eile 25. sünnipäeva pidanud Kalkun on juba pool aastat tallinlane ja õpib muusikaakadeemias folklaulu. Loodetavasti ei lihvi kõrge kool maha tema vahetust.

— Hakkasid muusikat kirjutama Treffneri gümnaasiumi õpilasena, kas juba su esimesed lood olid folgikallakuga?

— Jah, näiteks „Kevadaimus” ja „Puhas lumi”, kaks lugu minu esimeselt plaadilt, on kirjutatud keskkooli ajal. Ma ei oskagi lahterdada, kas see on folk või mitte, aga sellise suhteliselt minimalistliku muusikaga – laul ja saatepill – folk inimestele tõepoolest seostubki.

— Kas 1990-ndate lõpp ja 2000-ndate algus polnud mitte folkmuusikale maailmas kehv aeg, suur neofolgi laine polnud veel kätte jõudnud?

— Mulle tundub, et [Eestis] just siis hakkas folkmuusika asi suuremaks kasvama, ka mina sattusin Viljandi pärimusmuusikafestivalile esimest korda 2000-ndate alguses. Hakkasin kohe festivalist inspireerituna bändi tegema, töötlesime rahvalaule džässilikus võtmes. Suutsime järgmise aasta Folgile isegi esinema trügida – meie, täiesti tundmatud tegijad reedel õhtul kell kaheksa, parasjagu sadas äikesevihma ja kõik inimesed, kes seal läheduses olid, kogunesid telki meid kuulama. Bändi nimi oli Marr ja see koosnes minust ja mu Treffneri koolivendadest, kellel olid väga erinevad muusikalised taustad klassikast metal’ini.

— Alustasid bändiga, aga praegu tegutsed rohkem soolo. Miks?

— Sooloasjani jõudsin, kui tekkis arusaamine, et kõige vahetumalt saab ennast väljendada isikliku loominguga. Praegu esinen küll peamiselt koos bändiga, selles sünergias on midagi erilist, ei pea tahtma kogu aeg ainult üksinda esineda ja laulda.

— Esined laval toolil istudes, mis sa selle staatilise positsiooniga öelda tahad?

— Sellel on praktilised põhjused: akordionit, mis kaalub 12 kilo, on üpris raske seistes mängida. Samuti ei saa kannelt eriti hästi seistes mängida. Väga hea meelega paneksin sellise projekti kokku, kus ma ei pea ühtegi pilli mängima ja saan ainult seista ja laulda nagu enamik naislauljaid.

— Samas sobivad kandled sulle kätte nagu valatult.

— Ma mängin kahte kannelt ja ühe neist olen ise teinud. Minu esimene pill oli aga klaver, ja ta on mulle olulise tähendusega. Mingil hetkel hakkasin avastama klaveri eksperimentaalsemaid võimalusi – kui mitte ainult vajutada klahve, vaid tõmmata klaverikeeli, siis on ka klaver nagu üks suur haamritega kannel.

— Eksperimenteerimine ei tundu sulle tõesti võõras olevat. Kardad jäätuda mingisse mustrisse?

— Püüan kindlasti kogu aeg edasi liikuda, muutuda. Seda eriti improvisatsiooni kaudu, kontsertidel mängin samu lugusid, kuid iga kord eri moodi. Kohapealne impro on üks võimsamaid asju üldse, nagu looksid muusikat koos inimestega saalis. See sünnib kohapeal ja spontaanselt ja on kordumatu. Tihti kaasneb improviseerimisega huvitav emotsionaalne moment, et pärast kontserti ma ei mäletagi, mida olen teinud. Kuulan salvestust ja mõtlen, kust see nüüd tuli?

— Sul on hästi erinevat publikut: korralikult riides inimesed kuskil saalis ja siis hipid mõnes väiksemas, intiimsemas ruumis. Kas iga publik võib osutada väga heaks?

— Minu üks põhimõtteid on mitte teha vahet, kellele esinen: on need 14-aastased tüdrukud kuskil noortekeskuses või saalitäis memmesid Soome raamatukogus või noored intelligendid Kanuti gildi saalis. Kontakti saamine publikuga on erinev, aga kõigiga on võimalik see saavutada.

— Mihkel Raud kirjutas kord sinu kontserdi arvustuses, et ta vihkab sõna „vahetu”, aga Mari Kalkuni puhul tuleb seda siiski kasutada. Kuidas see vahetu kontakt sul tekib, kas professionaalselt või intuitsiooniga?

— Plaat ja kontsert on eri maailmad, sest kui plaati teed teinekord täiesti üksi ja omaette, ja see on sissepoolevaatav tegevus, siis kontserdil otsid impulsse ja kontakti. Kuidas seda saavutada? See on saladus, mille iga muusik peab ise avastama, ja igaühel on selleks oma moodused. Ja kõigi jaoks polegi kontakt vajalik.

— Popmuusikale läheneval folgil on lääne muusikas olnud mitmeid tõusuaegu, 1950.–1960. aastad Ameerika Ühendriikides, Eestis kindlasti 1980-ndate lõpu Johansonide vaimustus. Kuidas sa läinud aegadesse suhtud?

— Olen seda muusikat hakanud avastama tagantjärele. Kui ma 1990-ndate Eestis üles kasvasin, oli kõigil ühine raadiopopi põhjal kujunenud muusikateadvus. Hakkasime ükskord teatritrupi inimestega meenutama. Selgus, et kõigil oli meeles sellest ajast ühed samad poplaulud. Tihtipeale olen uusi avastusi teinud tänu arvustustele, milles mind on võrreldud ühe või teise artistiga. Siis olen üles otsinud, kes need muusikud on. Õppisin Ameerikas ühe aasta, seal sattusin laulma Joan Baezi lugu näiteks.

Mingil hetkel nooremana hakkasin avastama ka eesti autorilaulu, Urmas Alenderit ja vendasid Urbe. Sealt edasi sattusin ühele oma esimestest Johansonide kontsertidest, kus mul juba esimesest lugu kuuldes läksid mingid kanalid lahti, ja mul voolasid pisarad kontserdi lõpuni. See oli huvitav kogemus, kuidas vahetu muusika võib avada mingeid uksi ja kanaleid. Väga põnev.

— Folkmuusikud – näiteks noor Bob Dylan või seesama Joan Baez – on olnud seotud noorte  protestiliikumisega. Sinu tekstid väga palju poliitikaga ei tegele. Miks?

— Ei tegele tõesti. Mõtlesin sellest kunagi nii, et protestivaim on minus küll kogu aeg olnud, aga minu protest on teistsugune. Ma ei pea sellega lajatama, kogu mu vaiksemaid toone otsiv ja loodusest inspireeritud muusika ongi minu protest liialt kiire ja mürarikka maailma vastu. Minu muusika on ka koht, kuhu põgeneda. Olen viimasel ajal mingist ühiskonnahuvist hakanud rohkem jälgima küll, mis toimub [poliitikas], aga ikkagi veidike eemalt.

— Praegune folgiliikumine teeb võib-olla kõige rohkem rohelist revolutsiooni. Kui roheline sina oled? On sul näiteks oma põllulapike?

— Mingi aeg oli küll selline, et püüdsin osta võimalikult palju ökotoitu. Praegu olen võib-olla nii palju roheline, et ma peaaegu ei osta uusi riideid. Põllulapike Võrumaal ikka on, aga sellega tegeleb minu ema. Üht-teist tuleb muidugi kodust kätte. Siiamaani on alles tikri- ja ploomikompotid ja hoidised, mille tegi minu paar aastat tagasi surnud vanaisa Endel Kandimaa. Suguvõsa suhtumine on küll varujalik. Minu elustiil on selline, et nii palju tuleb ringi sõita, ja see pole eriti roheline tegevus.

— Kas looduskatastroofid, nagu hiljutine maavärin Jaapanis, sinu loojateadvust kuidagi mõjutavad?

— Mõjutavad ikka. Mul on ka Jaapanis häid sõpru, kellele katastroofist kuuldes kohe kirjutasin, et kas nendega on kõik korras. Loodusõnnetused panevad mõtlema, kuhu üldse liigume, kusjuures liigume ürgse fossiilse energia, nafta varal. See ei ole lõputu, eks ole.

— Esinesid kahe aasta eest Jaapanis koos elektroonikaartist Pastacaga. Räägi oma kogemusest.

— See oli loomulikult äärmiselt huvitav. Eriti viisakus – kummardused eri suunas inimeste poole. Nägin tänavanurgal kolme noort inimest, kes kummardasid üksteisele hüvastijätuks mitu minutit. Jaapanipärane austus on midagi sellist, mille sarnast ma pole kuskil mujal kogenud.

— Kas tekkis jaapanlastega ka muusikaline teineteisemõistmine?

— Usun, et Jaapani ja Eesti vahel on mingid sidemed, millest me ise veel päris täpselt pole aru saanud. Juba kas või see, et minu plaat „Vihmakõnõ” tuleb mais välja Jaapanis ja mujal Aasias, näitab, et mingid lainepikkused on samad. Plaadi annab välja Jaapani plaadifirma Nature Bliss, looduse õnnistus…

— Mida arvavad jaapanlased sinu võru-setu-eestikeelsetest lauludest? Kas nad tõlgivad sõnad ära või neid huvitab ainult keele kõla?

— Nad ikka tõlgivad laulutekstid plaadi vahelehele. Üldse on nad väga huvitatud, mis koht see Eesti on. Meile siin tundub, et me saadame hästi palju korda, aga tegelikult teatakse meid ikka väga vähe. Plaadifirma saatis mulle Eesti kohta küsimusi, näiteks laulupidudest ja eesti muusikast. Nad tahavad minu lugude tausta teada.

— Neofolk kui popmuusika osa nurkapidi seotud edu mõistega. Kui tähtis on edu sinu väärtuste skaalal?

— See, et minu muusika on leidnud kuulajaid ja publikut, ja võib öelda, et on isegi popp, on puhtalt sellest, et olen sündinud sellisesse riiki ja aega. Kui oleksin sündinud mõnel muul ajal mõnes teises kohas, oleksin võib-olla kirjutanud paar laulu ja sinna paika oleks see jäänud, sest mu muusikal poleks olnud kõlapinda. Aga praegu tunnen, et seda on inimestel vaja.

— Kui kuulad rahvalaulude originaallindisusi, siis kas sa ei tunne kiusatust autentsust järgida, laulda „nagu vanasti”?

— Olen selline tüüp, kes tahab ikka omamoodi teha. Hõimupäevadel kohtasin noort bessermani lauljat, kes oli nagu kassettmaki alla neelanud. See tähendab, et juttu rääkis ta oma tavalise häälega, kuid laulis täiesti täpselt nagu need vanad tädid küladest. See oli hirmutav ka. Tuleb leida ikka oma kiiks, oma lähenemine. Eks see ongi suur ja müstiline maailm, nagu avastaksid maiade linna, kõnnid ringi ja vaatad varemeid, mõtled, mis seal kunagi võis olla, aga keegi täpselt ei tea, mis seal oli. Selle suure ja müstilise pärimusmuusika ees on suur aukartus, aga sellest tuleb üle saada ja leida oma lähenemine.

— Folk on sümpaatselt demokraatlik muusikastiil, mis võtab oma tiiva alla pea kõik, kes sinna kuuluda tahavad.

— Absoluutselt. Folki võib defineerida nagu Maria Minerva Eesti Ekspressi intervjuus (EE 24.3), kes ütles, et folk on see, kui sa ei oska laulda või pilli mängida. Kui mind tavaliselt paigutatakse eesti folgi alla, siis tänavu Tallinn Music Weekil käinud välisajakirjanik nägi hoopis teisi asju, mitte ainult folki, vaid ka seost lauljatega nagu Bridget St John ja Nico ja teised psühhedeelsed artistid.

— Miks sa laulad murdekeeles? Kas võru keel on sulle armas lapsepõlvekeel või tahad vastanduda kroonukeelele, kirjakeelele?

— Võru keel on lapsepõlvekeel küll, kuigi isa minuga võru keeles ei rääkinud, küll aga minu tädiga või muu külarahvaga. (Mari Kalkun on pärit Võrumaalt Haki külast, mis asub Rõuge vallas, mitte kaugel Läti piirist – M. P.) Kui hakkasin pärimusmuusikaga tegelema, avastasin luuletajaid, kes mingil põhjusel on otsustanud kirjutada Võru murdes, mitte eesti kirjakeeles. Isegi siis, kui nad emigreerusid Rootsi, nagu Bernard Kangro ja Raimond Kolk. Hakkasin nende luuletuste kaudu seda keelt taasavastama. Selle keele rütm on mõnus, seal on lõunaeesti kuppelmaastik sees.

Eesti ja võru keel on mõlemad väga laulvad keeled, kuid eri moodi. Tore, et väiksel alal nagu Eesti on võimalik keele sees leida erinevusi. Tuleb alles hoida keeli ja eripärasid, mis veel alles on. Murdes kõnelemine mõtestab rohkem kogukondlikku liikumist, sest maal on raske toime tulla, elada seal aasta läbi ja päriselt. Olen mõelnud, kuidas saaks teha nii, et Eestis oleks inimestel võrdsed võimalused hoolimata sellest, kas elad Võrumaal või Tallinnas.

— Inglise või näiteks jaapani keeles laulmine ei tuleks Mari Kalkuni puhul kõne alla?

— Inglise keeles laulmise praegu küll peaaegu et välistan, jaapani keeles võiks mõne laulu teha küll. Ühte numbrite laulu juba oskan jaapani keeles.

— Milline on sinu suhe võõraste ja omade laulutekstidega?

— Üldiselt kirjutan laulusõnu ise väga harva, selleks peab olema tõsine emotsionaalne läbielamine. Plaadil „Vihmakõnõ” on laul, mille kirjutasin vanaisale, kes oli just surnud, see laul oli tema ärasaatmiseks. Äramineku moment muutus läbi laulu [minu jaoks] hästi helgeks, mitte pöördumatult traagiliseks. See on huvitav, kuidas lauluga saab pöörata momente enda elus teiseks.

Võõrad tekstid leian ikka luulekogudest. Üsna juhuslikult. Päris tihti võtan ainult ühe salmi, sest nii palju sõnu, kui lauludes harilikult on, pole sageli vajagi, piisab palju vähemast. Olen ka mõelnud, kuidas oleks, kui keegi minu viisidele sõnu teeks.

— Sinu plaadifirma Õunaviks on lõbus ja moodne ja nad päris palju aitavad sind. Kuidas see leibelivalik tuli – nemad leidsid sinu või vastupidi?

— Nemad minu. Tegelikult puhtalt tänu Õunaviksile olen jõudnud siia, kus olen ja olen üldse julgenud nii kaugele minna. 2006. aastal tuli neil välja trubaduuride album „Toatuur”, kus olid Kago ja Pastacas ja hulk siis tundmatuid kodumuusikuid. Minagi sattusin sellele plaadile kahe looga. Esitluskontsertidel sain tuttavaks Õunaviksi seltskonnaga. Villem Valme tegi mulle ettepaneku, et kas ma ei tahaks nende firma alt plaati välja anda. Mul olid lood kohe varnast võtta, tuli ainult välja valida.

See annab kindlust juurde, kui keegi peale minu veel minusse usub ja toetab. Õunaviks ei tee suure algustähega produktsiooni, olen saanud teha, mida tahan, ja keegi pole mulle kunagi öelnud, et nii ei lähe, peame mõtlema rohkem publikule vms.

— Eesti muusikute puhul huvitab kõiki, kas rahvusvaheline läbimurre tuleb ja millal. Kas selle nimel oleksid nõus hakkama suure leibeli disainitud tooteks?

— Rahvusvaheline läbimurre ei tule ainult suurte leibelite kaudu, on ka palju tugevaid indie- ja maailmamuusika plaadifirmasid.

— Kui kõik läheb plaanipäraselt, peaks järgmise Laupäeva intervjueeritav olema tulevane kultuuriminister Rein Lang. Mida sina Langilt küsida tahaksid?

— Kui olin aasta vabakutseline, siis oli kas või miinimumpalka endale ikka väga raske teenida. Paljud mu tuttavad tuntud eesti luuletajad või muusikud elavad igasuguse tervisekindlustuseta, peaaegu nagu heidikud, kuigi nende projekte, sõite ja raamatute väljaandmist riik toetab. Ongi valik, kas käia „päris” tööl, kus teenid põhipalga, ja oma muusikat või kunsti teed sel ajal, mis üle jääb. Või oled põhikohaga kunstnik, ja vaatad ise, kuidas hakkama saad. Igast loomeinimesest ei saa ettevõtjat. Võiks­ki Langilt küsida, millal saavad vabakutselised endale sotsiaalsed garantiid.

Kes nad on?

Mari Kalkun

Laulja ja laulukirjutaja

Sündinud 1. aprillil 1986

Haridus

•• Õppinud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust; praegu teatri- ja muusikaakadeemia pärimusmuusika laulu eriala magistrantuuris

Plaadid

•• 2011 CD + digitaallevi „Vihmakõnõ” („Dear Rain”) ilmub mais Aasias (Nature Bliss, Jaapan)

•• 2010 autoriplaat „Vihmakõnõ” (Õunaviks)

•• 2008 Pastacas „Snatsit some Si-Si” („Kevadaimus”, „Priidu laul”, Kohvirecords)

•• 2007 autoriplaat „Üü tulõk” (Õunaviks)

•• 2007 heliga illustreeritud graafikaraamat „Sounddrawings” (elffriede, Saksamaa / Mari Kalkun, Riho Kall „Pesumasinamuusika”)

•• 2006 kogumikalbum „Toatuur” („Talvine õhtu”, „Muidu ei saakski”, Õunaviks)

Kontserdid tulemas

•• Mari Kalkunit saab näha ja kuulda 14. ja 16. aprillil

•• Von Krahlis Tallinnas ja Plink Plonkis Tartus üritusel „Seksound Goes Folk Attack”. Veel esinevad Alasdair Roberts (Šotimaa) ja Imandra Lake (Eesti).