1944 27. Rahumäe kool, hiljem 7. keskkool.
1948 haigestus lastehalvatusse.
1956-1962 moeüliõpilane ERKI-s.
1962-1992 moekunstnik Tallinna Moemaja ajakirjas Siluett. Osakonnatoimetaja, kel polnud oma osakonda.
1992. aastast Kunstiülikooli õppejõud.
Anu Raud, kunstnik:
Mul on temast sügav mulje. Mari Kanasaar on toetanud vaimujõuga teisi inimesi. Jääb mulje, et ta on oma liikumatuse ära kasutanud. Ta võtab teiste inimestega elavalt kontakti ja tal on tore huumorimeel.
Mäletan, kuidas ta ütles: "Lõppude lõpuks on see üks mahaminemine, kas ma sõidan trolliga Mustamäele või lennukiga Austraaliasse." Austraalias ta käiski.
Temaga suheldes on tugipunkti tunne. Jõuline inimene. Mäletan, et kui mina asusin ERKI-sse ja tema lõpetas, siis ema aitas teda ERKI trepist üles. Tuttavaks sain ma temaga õieti nii, et ta istus Kuku-klubis ja mina sattusin ka sinna. Hiljem aitas ta mul ühte mulgi kuube teha.
Ta on mitu korda minu juures Viljandimaal käinud. Tema repliik on ka: "Head maa puukemmergud on need kõige paremad." Kord läksime Tohvre metsa seenele. Autoga sõitsime. Ta vaatas autoaknast seened ära ja siis korjasime neid.
Tihti viis ta mind oma autoga koju. Ja vahel käis autoga külas. Andis akna all signaali ja ma läksin autosse. üles ta ei tulnudki.
Mu ema on inglise filoloog ja andis talle tihti raamatuid lugeda, et Maril ikka lugemisjärg ees seisaks.
Kord jäi ta talvel oma autoga liiklussaarele toppama. Auto läks nässu. Ja siis ta ütles hiljem: "Ainuke, kes mulle appi tuli, oli venelane."
Tal on suuremeelsust. Ta tegeleb erialaga, mis on talle võib-olla kõige kaugem. Kostüüme on ta teinud tõelise tundega ja paljud noored daamid on tema kostüümides õilmitsenud ja elu nautinud.
Mari Kanasaares on sedasorti elutarkust, mis läheb üle lihtsuseks.
Kolmanda kursuse moeüliõpilane Reet Aus:
Ma olen vaid paaris Mari Kanasaare loengus käinud. Ta on äärmiselt meeldiv inimene. Asjad, mis ta kunagi ise praktikuna tegi, on fantaasiarikkad. Mari Kanasaar leiab vist, et mood peaks olema praktiline. Tähelepanelik inimene. Kaugel kibestumisest, on ta lahke ja heatahtlik.
Mari Kanasaar on napisõnaline ja võtab elu loomulikult. Samas ei tahaks öelda, et ta on realistlik. Ent tohutult hea stiilitundega. Ta helistab ette, kui kooli tuleb ja siis me läheme alla vastu. Tädi Ruti teeb talle tagaruumis kohvi.
Mari Kanasaar kannab alati maitsekaid riideid.
Olev Subbi, kunstnik:
Me oleme kursusekaaslased. Ma olen küll temast vanem, tulin Siberist. Lõpetasime koos. Ma olen suur tema võimete austaja. Kui mood Eestis oli uimane, siis tema oli erksamaid joonistajaid.
Kui me tundides istusime ja joonistasime, siis tema seisis püsti. Kuskil seina lähedal. Tund otsa. Me unustasime täiesti ära, et tal jalgu pole.
Kui oli vaja teise klassi kolida, võtsime me ta lihtsalt kätele.
Vilve Unt, Eesti Kunstiakadeemia moekunsti osakonna juhataja:
Mari Kanasaarest saab rääkida vaid ülivõrdes. Ta on tark inimene, igatpidi meeldiv vestlus- ja töökaaslane. Teda austavad kõik. Haigus on tal takistanud unistusi realiseerimast. Ta loeb meil 20. sajandi moekunsti ajalugu ja stiiliõpetust. Kateedrijuhatajana tahan ma minna ta loenguid kuulama, et targemaks saada. Ega Mari kohta midagi negatiivset pähe tulegi. Ta on ise oma loengumaterjalid moeajakirjadest ja mujalt kokku kirjutanud.
Ma ei tea, mis soodustusi ta saab. Hiljuti küsisin naiivselt, kas ta saab oma autole bensiini odavamalt? Ei, muidugi. Kuus saab ta mingid sada krooni bensiiniraha. Me katsume teda aidata niipalju kui võimalik. Oma ratastooliga ei lähe ta ühegi ametniku juurde abi saama ja ega ta ei pääsegi.
