Mari Tarand lõpetab raadiotöö

 (2)
Mari Tarand lõpetab raadiotöö
----

1952. aastast pärit mustvalge foto peal on raadiomikrofoni taga 11-aastane, pikkade patside ja kleidiga plika – lastesaadete diktor Mari Viiding (hiljem Tarand).

Kolmapäevasel Vikerraadio luuleõhtul jättis ta pärast 42-aastast raadiotööd oma fännidega hüvasti ning ütles neile: “I love you!” Nii vahvat otseülekandes luuleõhtut nooremad Vikerraadio kuulajad ei mäletagi.

25. juunil on eetris viimane “Keelekõrv”. Kõigi avalike sõnavõtjate hirm Mari Tarand läheb pärast jaanipäeva pensionile. Hakkab oma vanematest jäänud raamatukogu korrastama ning vaatab koos õega üle tõlkijast ema Linda kultuuripärandi.

•• Raadiotööd ei saa ju päevapealt lõpetada, kuulajad hakkavad taga nutma?

“Tore, kui raadiosaadet nii vaja on, aga ma kardan, et nad ei hakka nutma. Või kui hakkavad, siis nad võivad ju mulle kirjutada!” Mari lubab endiselt keeleüritustel osaleda, raadiot kuulata, keeleapsakate peale rusikat viibutada või saatekülalisena sõna võtta. “Las ma nüüd puhkan natuke ja kogun jõudu! Ma ei loobu sellepärast mõtlemast! Ma räägin ju iga päev eesti keelt edasi.”

“Keelekõrva” saade jätkub sügisel kindlasti, ainult kellegi teise käe all ja miks mitte ka teises vormis. Mari loodab, et teema kedagi Vikerraadios nakatab ning ta on nõus seni teostamata ideed mantlipärijale lahkelt edasi pärandama.

•• Mis on kõige tähtsam, mida te oma saadetega olete püüdnud edasi anda?

Vist arvan, et ikka rahvuskultuuri kaitsmine ja edasi kandmine.

•• Kas see on õnnestunud?

Eks seda peavad teised ütlema.

Maris Johannes, kolleeg: Pole paremat eeskõnelejat eesti luulele, kui seda on Mari Tarand. Pärast seda, kui ta on käinud koolis lastele kõnelemas, hakkab pool klassi luuletama ja teiste jaoks saab heaks tooniks luule-tsitaate ära tunda ja nendega mängida. Isegi õpetaja, keda ükski kõrge kool rikkuda pole suutnud, pöörab vaikselt luuleusku. Sedasama olen kogenud omal nahal. Ja pole vist Eestis kirjanikku, keda Mari isiklikult ei tunneks, kui ehk need kõige nooremad välja jätta. Kui ülbelt ütelda, pole sa miski luuletaja, kui Mari sind ei tea-tunne.

Millega ta võlub? Juba see, kui palju ta peast tekste teab, on muljetavaldav. Nagu sajanditagune rahvalaulik võtab ta jutuotsa üles ja võib pajatada pikki tunde. Aeg, mida ta mäletab, tundub vähemalt sajandi pikkusena, igatahes on see palju kaugem, kui tema enda elatud elu. Ja need mälestused ei ole formaalsed, ajalooraamatu omad, vaid väga isiklikud. Kui koostasin luulekava Heiti Talvikust, siis tundus lõpuks mullegi, et olen koos Talvikuga 30-ndate Tartus ringi uidanud ja elu põletanud. Seda tänu Marile. Loomulikult pisteti mulle kohe pihku Talviku luulekogude esmatrükid koos autori pühendusega, kes oli kinkinud need raamatud oma sõbrale, Paul Viidingule, Mari isale.

Kaarel Tarand, poeg: Usun, et pea kõik Eesti Raadio töötajad kasutasid oma lapsi ja nende sõpru saadete tegemisel ära. Ja kui mitte ise, siis “laenasid” neid kolleegidele. Kuid see oligi väga lahe ja põnev – eriti kui pääses Salme Reegi käe alla kuuldemängu tegema. Koos pärisnäitlejatega. Sest lastesaadete jaoks laulmine või reporteri küsimustele vastamine, see oli liiga lihtne. Aga siiski meenub mulle üks kord, kus ma enda ärakasutamisest just suures vaimustuses ei olnud. Nimelt nn uue raadiomaja valges saalis oli vaskplekist põrandaliist. Ja nagu riigikord käskis, pidi see Lenini sünnipäevaks olema läikima löödud (nn kommunistliku laupäevaku raames). Töötajad kupatati laupäevakutele, teadagi käsukorras ja karistuste hirmus. Mõni võttis lapse ka kaasa, kui seda kuskile jätta polnud. Nii ma siis seal nühkisingi seda põrandaliistu – oli õige nüri töö.

Aga alles kümme aastat hiljem Vene kroonus sain teada, mille kõigega ja kuidas vaskasju maailmarevolutsiooni nimel tõeliselt läikima lüüakse. Mistõttu selle raadiomaja liistu asjus pole mul emale küll midagi ette heita. Pisiasi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare