David Lelait
Tõlkija Mare Mauer
Kunst, 2000
ARVUSTUS Maria Callas elas ja laulis haruldasel epohhil. Tehnika areng võimaldas juba salvestada tema häält ja isegi jäädvustada pildis tema esinemist, kuid polnud veel sünnitanud kohutavat müra, mida tekitatakse elektrikitarride, võimendite ja muu sellise abil ja mis tänaseks on praktiliselt summutanud muusika.
Me ei tea 19. sajandi lauljate vokaalseid võimeid, me võime selle kohta teha vaid oletusi, toetudes kaudsetele faktidele, nagu kaasaegsete mälestused või partituuride komplitseeritus. Niisiis ei oskaks me millegagi võrrelda tänapäeva laulukunsti, kui meil poleks võimalik kuulata Callast.
Tema talent osutab ühelt poolt häälte kurnatusele, mida praegu sageli tippkontsertide ajalgi kuuleb (kas urbanismi, õhu saastatuse jm mõju?), teisalt aga paradoksaalsel kombel viib mõttele, et inimvõimete piirid on palju kaugemal, kui me arvame.
Erakordse andega käib peaaegu paratamatult kaasas erakordne elulugu. Iga suurt kunstnikku ootavad ees ise katsumused, millede raskust ei saa mõõta rahakoti paksusega. Van Goghil ja Maria Callasel oli rohkem ühist kui erinevat, olgugi et esimene nälgis ja teise garderoobis lugesid uudishimulikud silmad kokku kolmsada paari kingi.
Niisugune labane tähelepanu oli hind, mida Callas pidi maksma kuulsuse eest. Laia publikut ei huvitanud tema Norma või leedi Macbeth, vaid suhted emaga, honorarid ja skandaalid. Mis juhtus noore Mariaga Kreekas Saksa okupatsiooni ajal? Kas vastab tõele, et tujukas primadonna viskas Rio de Janeiro teatri direktorit Pintot tindipotiga? Mitu kilo ta viimase aastaga on kaalus alla võtnud? (Ühe Rooma paavsti lähedase sugulase juhitud makaronifirma rajas isegi oma reklaamikampaania väljamõeldud väitele, otsekui oleks Maria Callase salenemise põhjuseks nende toodangu tarbimine).
Siis astub areenile kreeka multimiljonär Aristoteles Onassis, mees, kes lõvinahkade või elevandikihvade asemel kollektsioneeris kuulsaid naisi. Vallutanud Maria, ei suuda parvenüü talle sülle langenud õnne muidugi hinnata, ja vahetab suure lauljanna üleva seltskonna peagi ühe USA presidendi lese oma vastu.
Callas jääb üksi, ja sulgub mõne aja pärast koos teenijannadega oma viimase pelgupaiga, Pariisi korteri uste taha.
David Lelait raamat jälgibki paraku rohkem lauljanna kõmulist eraelu kui tema kunsti. Autor ei ela oma kangelannale kaasa, vaid silmitseb teda kõrvalt, jahedalt, kerge kaastundega, mis kohati kasvab üleolekuks.
Sellest hoolimata olgem talle ja tõlkijale tänulikud – sest ajastul, kus pjedestaalile on tõstetud mikrofoni prääksuvad, ilma lauluhääleta diletandid, tasub hinnata ka oskust valida võltsehete seast ehtne juveel.
Kalle Käsper, literaat
