Ma alati imestan selle üle, et inimestel tundub olevat mingi kollektiivne mälu Anton Tšehhovi loomingu kohta. Mulle tundub, et see on seda tugevam, mida vähem ollakse tegelikult tema teostega kursis. Näiteks kui ma pakkusin üle-eelmisel aastal teatriharu gümnaasiumiõpilastele välja teha koolitööna „Kirsiaeda”, siis vaatasid peaaegu kõik mind sellise näoga, nagu ma räägiksin mingist eelajaloolisest näidendist. Aga kui olime esimese vaatuse ära lugenud, oli enamik vaimustuses.